I'm gonna live forever...

kolisingi ära...

2007-03-05T12:40:00.000+02:00

jah. lõplik otsus sündis täna. suur ja pidulik moment. veidi alla aasta on blogger mind teeninud, nüüd on aeg uutele jahimaadele kapata. sest annushka närvid on ju ka ometi midagi väärt, eksju.

uus elukoht on SIIN. tulge mulle külla. pidu siiski ei tee, tulge niisama...

guudbai blogger!

kamarajura...

2007-03-05T00:20:00.000+02:00

blogger on nõme, pipardab alati just siis, kui mul on vaja pilti postitada. ja font on viimasel ajal ka totter, kord on korralik ridadevahe, kord viskab kõik lõigud kokku. vihastasin täna õhtul ja tegin endale wordpressi ka konto. ainult et seal pole sellist template'i nagu ma tahaks. no on ju kurb. eks ma nüüd siis mõtle veel veidi, et kas kolida päriselt või mitte. kuulge, head kullapaid wordpressi kasutajad, andke nõu, öelge, kas ta on ikka nii hea ja tore ja ei vigurda üldse?

hull poodleja...

2007-03-04T22:15:00.000+02:00

käisin reedel pärast eksamit ennast premeerimas või nii. ega ma olin juba ammu planeerind, et lõnga ja sukavardad tuleb osta. sest pärast heegeldamiskaifi arvasin ma, et mis see sokikudumine siis ka ära ei ole. noh, ostsin lõnga ja bambusest vardad. head, ei kolise nii hullult. ja pärleid ostsin, ja pärlinõelu. sest tavalised nõelad, sindrid, ei mahu ju nendest imenikerdistest läbi. kinni nigu kaamel nõelasilmas. täitsa matsaka hunniku raha pidin oma uute naiselike rõõmude eest ära andma.

kudumine osutus palju raskemaks kui heegeldamine. ma olen alles kolm sentimeetrit sokki kudunud. ja kuigi teen lõngaga kaasas olnud juhise järgi, tundub, et sellest sokist saab liiga lai. ei oskagi otsustada, et kas üles harutada ja väiksemat proovida või lihtsalt edasi põrutada. sest kui ma vähem silmi teen, siis ei oska ma ju enam pärast kanda teha selle sama juhise järgi. no küll minu elu on raske...

minu lemmiklõhnaõli on roheline tee. selle pudeli leidsin eirast, mahepoest. ma suvel ju iga päev töö tõttu eiras, siis hulkusin seal vahel ringi ja uudistasin elu. no ja sattusingi mahepoodi ning tõdesin, et on palju kasulikum osta normaalselt toodetud 100 ml lõhna kahekümne euroga kui mingit elizabeth ardeni poole väiksemat pudelit poole suurema raha eest. ega see eliisabet mingi meie küla poiss ole, et ma teda toetama peaksin. suvel ostetud pudel sai paar nädalat tagasi otsa. siis läksin ja ostsin uue. küll ma nüüd haisen hästi...

roosad sokid ja alusseelik...

2007-03-04T22:08:00.000+02:00

käisime eelmisel laupäeval sõpradega päästearmee kaltsukas ehk kirpushkal. aknal oli selline armas vaatepilt. baleriin oli oma koivad kuidagi nihu jätnud...

katastroofist lilleks...

2007-03-04T14:30:00.000+02:00

minust on viimasel ajal saanud tõeline bilehile ja peoeit. ega ma üksi viitsikski, aga sõbranje tirib kaasa. noh, eile oli jälle mingis restoranis salsabänd mängimas. pidu algas kell 11 õhtul ja bänd tuli lavale alles pool üks. no halloo. andis ikka oodata. aga ega nad minu meelest eriti head polnudki. olid mingid mustad onud, kes röökisid mikrofonidesse higipull nina otsas. ma tantsisin vahepeal kõlari juures ja jäin hetkeliselt kurdiks.

igatahes, õhtu algus oli igav ja kurnav. olin terve päeva üksi kodus istunud, sokki kudunud ja eksamiks õppinud. siis tirisin end välja ja olin juba alguses jube väsinud. no aga oli kokku lepitud, mis teed. kui kluppi jõudsime, märkasin õudusega, et seal on maailma lollimalt planeeritud tantsupõrand, ei mahu sisse ega välja, vähe ruumi jne. lisaks poole põrandast oli hõivanud orkester oma tavaariga. rahvas oli ka kõik võõras ja üldse oli nõme. ma juba mõtlesin kahjutundega, et näh, ongi tüüpiline soome salsaõhtu, et lähed haigutades koju ja ilgelt kahju on oma üheksast eurost, mis ukse peal pidid ära andma. aga siis lasti hoopis mingit reggaetoni ja muud üksitantsitavat musa ja me läksime sõbranjega peput keerutama. seejärel hakkaski lahe pihta, energia tuli sisse ja naeratus näole. selle aja peale, kui salsat lasti, olin ma juba vormis ja käisin suvaliselt mehi tantsitamas. ühegi nõmediku otsa ei sattunud. päris mitu oli sellist, kes olid millegipärast jube ebakindlad endas, kuigi tantsisid täitsa ookaa. ei tea, milleks selline liigne tagasihoidlikkus?

oo, ja siis, kallis rahvas, siis... nägin ma tantsujumalat. ja läksin võtsin tal käest kinni. ta oli selline väga väikest kasvu kleenuke peruulane, indiaanlase näoga ja vinge kongus ninaga. enamasti meeldis talle tantsida endast peajagu pikemate plondiinidega, kel suured tissid ja kõrged kontsad. aga noh, ta oli nii mõnus tegelane, et mina kõlbasin ka. ja ossa, kus mees bailas. jällegi, oli näost näha, et kutile lihtsalt meeldib tantsida. ta tegi minuga sada imet ja võttis mind ühe loo jooksul ikka täiesti võhmale. sest orkester mängis ülipikki lugusid, ilmselt selleks, et siis ei pea nii mitut erinevat lugu tegema. kui üks kestab ikka oma 10-15 mintsa, on kolme looga juba pool tundi täis. hiljem sain teada, et mehe nimi on patricio ja ta on tantsuõps tamperes. no sellepärast ta oligi nii mõnus tantsupartner. õpetaja ju! need ongi üldiselt minu lemmikmehed tantsupõrandal. mää oon niin laatutietoinen...

mis saab mu lapsepõlvekodust...?

2007-03-03T13:29:00.000+02:00

mutt teeb oma uues korteris remonti. meil on maal vana maja, kus pole ei sooja vett ega vesiklosetti. vahel ma unistan sellest, et oleks raha ja aega. siis ma laseks oma lapsepõlvekodus teha ägeda remondi nii et seal mõnus elada oleks. ja auto tuleks siis ju ka osta, sest muidu seal kolkas ei kannata elada. nojah, ja tööl tuleks ju ka kuskil käia.

üks õhtu ma ei saanud undki, muudkui mõtlesin, kuhu vannituba ehitada, ja millist laudpõrandat ma tahaks ja mis seinad ehk maha võtta ja kuidas verandat soojaks saada, meil seal ju ahiküte. ilmselt on võimalik ühendada ahiküte elektriküttega. ja aknad tuleks ära vahetada, nad on hiigla vanad ja ei käi enam korralikult lahti. siis mõtlesin veel, mis mööbli viskaks ära (nõukaaegsed hiigelsuured sektsioonkapid) ja mis restaureeriks korda (näiteks ema lapsepõlvest pärit ümarate nurkadega riidekapp, väga nunnu). ja televiisoriantenni võtaks katuselt maha, sest mulle ei meeldi telekas. kõrvalhoones tuleks ka remont teha, kuurid korda seada. ja uus kasvuhoone ehitada. ja tagumine aiavärav uus tellida. ja lakka võiks veel tube ehitada, seal ju aknadki olemas. mamma mia, kui palju seal oleks teha...

jah, aga kust mul see raha või aeg... vanaema jäi ka hiljuti jalust maha, ema sõitis kohale, et ta haiglasse toimetada. kurb. nii et ma ei tea, mis saab vanaemast ja mis saab tema ehitatud majast. kõik laguneb...

hooraveri keeb...

2007-03-01T12:30:00.000+02:00

inimeselaps on ikka väga kummaline olevus. meil on peas mingid printsiibid ja tõekspidamised, väärtused ja nii edasi. ja siis me kõnnime mööda maailma ringi ja käitume risti vastu oma tõekspidamistele.

paulus imestas ka seda asja. et miks ta ometi teeb seda, mida ta tegelikult ei taha ju. no ma ütleks selle peale, et hooraveri tõmbab. vanas testamendis on kasutatud tohutult palju hoorasümboolikat. et iisraeli rahvas käib hooramas võõraste jumalatega ja petab oma tõelist abielukaaslast ja armastajat. et iisrael jagab oma suva järgi ennast esimesele mooramehele, kes vastu tuleb ning ei pea millekski oma kalli abikaasa armastusavaldusi. ja nii ongi. hmm, ma käitun ka samamoodi. õnneks mul veel lihast ja luust meest pole, nii et tal on hetkel selle võrra kergem, et pole mu truudusetust südamest teadlik. ja mida ta ei tea, ei saa ka haiget teha... ja noh, ega ta on ise lõppude lõpuks samasugune, eksole! ikkagi inimene.

truudusetus algab ju ikka südamest. ega ei peagi füüsiliselt mingeid käkitegusid tegema, et omadega puntrasse jõuda. mõtetestki piisab. mind ajab ühtaegu naerma ja nutma kui ma seda endas ja enda ümber näen. kuidas hooraveri tõmbab. et äkki kusagil mujal ja kellegi teisega oleks ikka parem. et oo, see isane on jõugujuhim kui see teine. lähen ujun talle külje alla ja löön nurru. instinktid töötavad ju.

nii et ongi konflikt liha ja vaimu vahel. selle maise elu lõpuni. teisest küljest on see isegi vahva. teeb elu huvitavaks. on, mille nimel kembelda ja rassida. et ikka kristusele lähemale jõuda. ja kui viltu läheb, siis korja aga oma kondid maast ülesse, pühi tagumik tolmust puhtaks ja proovi uuesti. vanu vigu nina alla ei hõõruta. ja võitlemine arendab kõigele lisaks iseloomu. et ma kasvaksin selleks, kes ma tegelikult olen. minu iidol paulus arvab ka nii. äge...

inimesed seinal...

2007-03-01T12:09:00.000+02:00

ülemine tädi on vahva, talle meeldivad erksad värvid. ja sellepärast meeldib ta mulle. raami tegi mu ülemus eelmisel suvel, kui ma palusin. et oleks vaja vanadest, halliks kulunud laudadest pildiraame. ta teadis, kust kuurist saab tasuta vanu laudu ja saagis need mulle valmis ja klopsis kokku ka. mu ülemus on väga hea inimene. ta hobiks on korterite remontimine ja igasuguste huvitavate lahenduste välja mõtlemine. ja muidugi ka näitsikute hädast välja aitamine. eriti kui neil on vanu laudu vaja ja muud seesugust.

alumine pilt koosneb kahest osast. mustast naervast mehest ja valgest naervast mehest. nad on mingid hüpertrendikad kokad siin helsingis. töötavad klaus k:s, on eriti tähtsad tegelased. city-lehes oli neist selline armas pilt kunagi ja ma rebisin ta välja ja riputasin omale seinale. hea energia pilt on. nende restoranis pole ma kunagi käinud. tegelt võiks ju ikka minna, järgmine kord kui raha on. ehk siis järgmise viisaastaku sees...

käsitööjuttu...

2007-02-23T16:55:00.000+02:00

sain oma bolero valmis!!! leidsin ka mooduse, kuidas tilbendavad lõngaotsad ära peita, põimisin nad suvaliselt koe vahele. internett juhatas, kuidas hetkel ülimoodsat lille heegeldada. vorpisin neid lausa neli tükki ühe õhtuga, endale ja mõnedele sõbrannadele ka. no, jõulukinke ma neile niikuinii ei and, saavad nüüd siis roosad villased õied. minu meelest jube nunnud.

aga no küll ma olen rahul oma tehtud tööga. mis kõige mõnnam, mulle meeldib see nikerdis! tegin midagi sellist, mida hakkan kindlalt kandma ka. et ei jää lihtsalt kappi laiutama. ja kuigi alpakalõng oli kallis, tasus investeerida. mõnus pehme on, ei torgi. ja heegeldada oli ka väga mugav, töö lausa lendas. alustasin eelmisel laupäeval ja eile, neljapäeval kell üks öösel sain valmis. ma olen heegeldanud kodus, metroos, loengus, piiblidiskussioonis, kohvikus, sõbranna juures. ühesõnaga igal pool.

järgmine projekt on õppida sokki kuduma. ma kooliajal kudusin küll, aga emme tegi sokikanna ise valmis ja mina ei õppinud essugi. niiet mul on lai tööpõld ees...

demokraatiast...

2007-02-23T15:42:00.000+02:00

mnjah. soomes on ka riigikogu valimised tulemas. ma viskasin isegi valimispaberid prügikasti, need mis postiga koju toodi. ma olen eriline kodanikuebard. ega tegelt tahaks küll olla korralik kodanik. aga ei saa, laiskus on ees. lollus ka...

kuid viimasel ajal on hakanud midagi minu ajus liigutama, et tegelt võiks ju proovida. eriti pärast rehepapi ärgituskõnet:

"T, Sa ajad mu nutma kulla mees!!! See ignoreerimise-jutt on ikka noh selline ullikeste väljamõeldis. Ja et ma parem ei vali sest kõik on pahad. See ongi ju demokraatia!!! Vastandite võitlus ja teineteise tasakaalustamine! Sellest nägelemisest ja saagimisest tekibki poliitiliste jõudude tasakaal - see on demokraatliku protsessi alus! Just võimuvõitlus paljastab demokraatlikus ühiskonnas mahhinatsioonid ja pettused!

Ühiskond, kus ei nägeleta ja kõik on vaikne, on autoritaarne! Kui sa T ei kavatse valida - siis ära võta ka kedagi arvustada! Sa oled ennast riigist distantseeerinud ja sul pole kaasarääkimisõigust! Mis õigusega avaldab 1 rongaema arvamust lastekasvatamise kohta?!!!
Nii, et olgu valima mindud! Tehtagu!"

jah, see jutt tundub üpris mõistlik. et peabki olema võimuvõitlus, mis sest, kui ükski võimu esindaja iseenesest puhas taevariik ei ole. ühesõnaga protsess on tähtsam kui see, et kõik jube hästi välja tuleks ja lõpptulemus sajaprotsendine oleks. hmm, huvitav, et ma siiski nii pessimistlik olen. et kui kõige paremat nigunii ei saa, siis pole mõtet rabeledagi. see on tegelikult üks iseloomuomadus, mis mind eriliselt ei rõõmusta. las ma seedin seda demokraatia-värki veidi. näiteks lugedes eksamikirjandust, tapio puolimatka kasvatus ja filosofia. et kui mina kui õpetaja peaksin aitama väikestel tattninadel kasvada korralikeks kodanikeks, siis pean ma ju midagi mõikama sellest, mida tähendab olla kodanik, eksole...

kui su kirjutuslaud on liiga tühi...

2007-02-21T23:09:00.000+02:00

...siis tähendab see seda, et sa ei kasuta seda eriti. sest kui inimene ikka tööd teeb või õpib, on igast pabereid ja kasvõi apelsinikoori arvuti ümbrus paksult täis. kuid ilmselt need, kellel on palju üleliigset raha, tahaksid sisustada arvutiümbrust ja töölauda keraamilise rohuga, ja maksta selle luksuse eest muidugi üle saja dollari. sest alla sajaka pole ju luksus, noh...

ooostakee, ooostakee...

2007-02-21T22:55:00.000+02:00

no kesse hull maksab sellise nööpidega kartulikoti eest 185 tollarit? mul on kohe kahju sellest inimesest. või teeb luukõhn modell antud ürbi niivõrd haledaks? võibolla oleks see dolly partoni seljas isegi kuidagimoodi aksepteeritav? igatahes praegu tuleb meelde miniversioon jane eyre'i internaatkooli nunnarüüst või midagi taolist. dickensiaegne vaestemaja...

kui sa ei oska otsustada...

2007-02-21T22:43:00.000+02:00

...ja kui sulle meeldib roosa, siis kuluta ometigi 125 dollarit sellise ülivajaliku asja peale nagu seda on otsusekuubik! sest kui sa ikka nii lihtsaid asju ei oska otsustada, siis ongi paras, et hunnikust rahast ilma jääd. joku roti sentään...

annushka paneb teadust...

2007-02-21T22:26:00.000+02:00

punnitasin paar ööd tagasi eesti keele proseminari valmis. ma olen üks ekstralaisk inimsoo esindaja, kes on enda kiusamiseks kõrgemasse õppeasutusse trüginud ja püüab sealt nüüd ka kuidagimoodi välja tulla. paberitega. et paberid saaks, tuleb tonnide viis teisi pabereid määrida ja mingit teadusejuttu ajada. tegelikult ma vihkan esseede ja muude tarkade asjade kirjutamist. mulle meeldib ainult blogida. aga no peab ju, kui ollakse juba ülikoolis.

täna oli siis töö ettekanne. mul oli hommikul hirmus häbi, et nii nigela töö esitasin. aga siis mõtlesin, et tühja kah, prohvessor on kindlasti hullemaidki näinud. et ega minestusse ikka ei lange. tegin ettekandest kile ka, kusjuures sain tervele tööle paremini pihta kui kilet tegin. nii et ettekande ajal sain juba isegi aru, millest rääkisin. iseenesest positiivne nähtus, eriti teaduse tegemisel. no et ikka ise ka aru saad.

ja mis välja tuli? see, et minu kirjutis pidavat väga hea olema, et olen tubli töö ära teinud. veel mõningad väikesed muudatused, kokkuvõtte peatüki laiendamine, mõnede uurimustööde mainimine lisaks ja ongi kompu kombinatsioon. ning et annushka on hea ja esitab oma ettekande õppetooli kevadseminaril aprillis. hahahahaaa. kas see nii lihtne ongi? teadus on kummaline...

turvaline tütarlaps...

2007-02-21T22:22:00.000+02:00

kui mul oleks auto, siis oleks mul autos vot selline asi: safety girl roadside emergency kit. no nii nunnu. seal on esmaabivahendid ja kätekreem ja shokolaad ja... ühesõnaga, kõik, mis vaja. loistavaa!

ära keela, öö on hea...

2007-02-19T22:29:00.000+02:00

kui juba nostalgitseda, siis täiega! leidsin youtubest eesti karaoke. laulsin oma haige ja käheda hääle veel haigemaks ja kähedamaks. aga no ei saa vastu panna, kui tuleb lugu üks meist naine, teine mees või petlik on õnn. no ajab ju laulma. näiteks nagu see viis...

mul on oma pika ja värvika elu jooksul hirmus vähe romansse olnud. üks armas ja ausaltöeldes ainus teismeliste-värk oli mul kunagi ühe taivoga. me käisime metsa ja küla vahel jalutamas ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. oligi kogu armastus. ega me eriti juttugi rääkinud, tema oli vaiksemat sorti mees ja mina ka ei viitsinud kogu aeg plärada. suveõhtud olid liiga ilusad. tol suvel oli moes lugu sweet harmony. me tantsisime seda taivoga mingil diskol, ma mäletan taivo lõhna, ta päevitunud nahka poisikesekeha küljes, tema arglikult õrna kätt minu ümber. teksatagi, mida ta kandis. mäletan ta puusakonti, millele ma kätt toetasin kui me oma lõputuid jalutuskäike tegime. ta ujedat naeratust ja säravaid silmi.

aastaid hiljem kuulsin, et ta olevat jooma hakanud. mis seal maakolkas ikka muud teha. a kust mina tean, võibolla ei hakanud ka, kasvatab praegu hoopis maatalus prisket naist ja kolme poega...

kui arno isaga koolimajja jõudis...

2007-02-19T21:15:00.000+02:00

sattusin sellele lehele ja langesin nostalgilisse melanhoolsusesse. kohe poetan pisara... millised pildid eestimaast! eriti need vikerkaarega ülesvõtted, puude ja rohu lõhn on tunda, värske ja vihmane. milline valgus! millised vanad majad ja lopsakas loodus! see on minu lapsepõlv. kahju, et lapsepõlve enam kunagi tagasi ei saa. jäävad ainult magusalt kripeldavad mälestused. mis möödas, see möödas. kuigi pilte vaadates mulle tuli meelde, et ma peaksin mäletama midagi või et kohe-kohe toimub see mis tollal jäi toimumata. aga vist ikka ei toimu. need lootused jäid viljatuks. ning varsti ma võibolla isegi ei mäleta enam, et ma midagi pidin mäletama. ei tunnegi kriipimist hinges, kui näen selliseid lehtpuid sellisel suvepäeval. kui loodus pakatab ja hüüab: ma olen valmis, ma ootan sind! võibolla ma saan suureks ja ei kuulegi enam.

me ei ole enam need, kes me olime, teele...

prügikastist leitud...

2007-02-19T20:33:00.000+02:00

ükspäev kõndisin ehituselt mööda. seal oli selline suur autokast, kuhu oli igasugu träni visatud. muuhulgas ka üks kena väike aken. ma olen juba aastaid unistanud vanast aknast. tahaks seinale riputada. no ja ta jäi mulle otse silma ette, hea, et ma aknaga kokku ei põrganud. koukisin ta sealt kastist välja ja kandsin käe otsas koju. nüüd on mul nurgas üks ehitustolmune aken. aknaid pesta ma loomulikult ei viitsi, eriti talvel...

sinipunaroheline rõõm ilma siniseta...

2007-02-19T20:20:00.000+02:00

läksin täna ühest poest mööda. kuna mul oli töö alguseni veel viisteist vaba minutit, astusin sinna poodi ka sisse. nägin selliseid nunnusid kevadetasse. ostsin ära. poolteist euri tükk. niisuguste rõõmupallide eest! eile ostsin veel pika jupi vorsti, hirmus vorstiisu oli. osa sõin ära aga osa jäi alles. et mitte poolikut vorsti mingisse vanasse apelsinimusta apelsiniostmise kilekotti panna, mõtlesin, et oleks hea, kui oleks selline piklik plastmassist totsik, kuhu saaks mõnikord juustu ja vorsti kinni panna. ja täna leidsingi just sellise totsiku!

näputööime...

2007-02-17T17:15:00.000+02:00

lugesin kunagi kajaka postitust ja nägin vahvat pilti ka. et lahe bolero või sall. ja ei pidavat raske teha olema. mõtlesin veidi ja hirmus isu tuli peale. et teeks ka. ma olen tegelikult täielik käpardis, mis käsitöösse puutub. kooliajal kudus mul emme kõik sokikannad ja sõrmikusõrmed valmis, nii et sain ikka oma hinde kätte. aga ega ma kuduma ei õppinud. õmblemist ja heegeldamist olen ka eluaeg vältinud. pole ei kannatust ega pealehakkamist. ning töö tulemus ei innustanud ka kunagi, sest koledasti tegin, noh. ja koledad asjad mulle ei meeldi. nii et viimati olen ma umbes varateismelisena heegeldanud mingi nigela viltuse salli, mis sai liiga lühike ja mida mitte keegi ei kandnud.

aga seekord otsustasin, et teen oma elus veel ühe näputöö, kui see ka mu viimaseks jääb. et teeks proovi, äkki on kannatlikkus ja sõrmede haldamine veidi paranenud 15 aasta jooksul. käisin juba mitu nädalat tagasi poes ja ostsin hirmkallist lõnga ning heegelnõela. kudumine tundus raskem, sellepärast valisin heegeldamise. lõngakott on vaguralt nurgas oma aega oodanud ja pole mitte piiksatanudki. kuni ma täna lihtsalt pulli pärast võtsin nõela ja lõnga välja, et no vaataks õige. ma pidin tegelikult koolitööd tegema, ning mis oleks parem tööst kõrvalehiilimise põhjus kui mitte teine töö? ja oh sa imede ime - heegeldasin ühe ropsuga terve toki lõnga ära. vahepeal vaatasin internetist, et kuidas seda sammassilmust või mis ta nimi on, tehakse. mul oli nagu meeles, et heegeldada võib lihtsat rida või mingit sammast. leidsin netist sambad ülesse ja sain selgeks ka. heegeldamine uputab endasse ära, et muudkui teeks ja teeks ja teeks... täielik flow. päike paistis aknast sisse ja taustamuusika oli meeleolukas - norah jones. väga ilus laupäev. vahepeal tegin ikka jalavanni ka, mul jalad kogu aeg külmetavad. no haige ikka veel ju.

vahel on loengus või ühistranspordis näha noori naisi, kes usinalt aega ära kasutavad ja koovad. ma olen ikka kade olnud, et miks mina niimoodi ei oska. ei tea, ma vist loengus veel heegelda, ei julge pilku ju töölt tõsta. ja loengus oleks vaja ikkagi märkmeid teha. aga metroos istun ma iga päev vähemalt 40 minutit, nii et neid aegu võiks küll vabalt ära hakata kasutama.

küll ma olen nüüd enda üle uhke! heegeldamine on lausa lust ja lillepidu! kui valmis on, siis panen pildi ka üles. nüüd on alles 20 sentimeetrit nikerdatud. ning mis parim, mul pole selle boleroga mingit kiiret, saab valmis siis kui saab.

näopilt...

2007-02-17T13:42:00.001+02:00

Avatar Maker

gnaa...

2007-02-15T21:34:00.000+02:00

wagner ütleb alati "gnaa" kui talle miski ei meeldi. no mulle nüüd ka ei meeldi. et illlgelt haige olen. palavik ja värk. seda postitustki kirjutan viimase jõuga. hea, et mul on prioriteedid paigas. emmele ja issile pole veel oma surmaeelsest seisukorrast teatanud. aga teile, kallid lugejad... mul on ikka kabelimats lähedal, sest isegi toit ei maitse. hirmus nälg oli ja sõin veidi suppi, nüüd on hoopis paha olla.

otsustasin oma postitusi hakata tembeldama. noh, üks tempel on näiteks näägutusi. sest kamoon, selleks ploog ju põhimõtteliselt ongi, et kurta, kui raske elu mul on ja siis teevad kõik virtuaalselt pai. aga nüüd ma lähen magama. kui palavik langeb, teen koolitööd. sest präägu ei jäksa, aga jällegi - naada, fedja, naada. see lause on mul juba elumotoks ja leitmotiiviks saanud. päh.

valentiin...

2007-02-14T15:39:00.000+02:00

ah jaa, sõbrapäev ju. noh, palju õnne ja sooje sokke ja muud head paremat kõigile koos ja eraldi. loodan, et murtuid südameid on vähem kui rõõsasid ja õnnelikke. ma ostsin endale ise pidupäeva puhul lilli...

meie õue kuulsus...

2007-02-14T14:25:00.000+02:00

sain täna tee peal kokku ühe naabriga. hakkasime maast ja ilmast jutustama, tema rääkis, et saabus alles puhkuselt jamaikast. et siin on ikka kole külm. tuli välja, et see mees on elanud kontulas selles samas majas aastast 1979. ehk siis täpselt terve minu elu. mulle oli ka uudiseks, et onu on kuulsa soome tantsumuusikategelase raymond ebanks'i isa. silmad on neil jah samasugused. etskae, mul polegi ainult hulle naabreid. andekaid on ka. sest raymond on ju siin meie maja õue peal üles kasvand.

onu ise on igatahes väga nunnu. pikk ja kõhn ja elavate silmadega. vanust ma ei oskagi öelda, üle kuuekümne on vast ikka. kutsus jälle kohvile, kui aega saan...

köh-köh...

2007-02-13T14:34:00.000+02:00

ma jään kohe haigeks. pidin pärast hommikust loengut rampsi istuma minema, aga tegin hoopis targemini. tulin enne õhtust loengut korraks koju lebotama. nüüd joon ürditeed, kampsun seljas ja jalad kuumas vees. küünlad põlevad, kuulan rahulikku india muusikat. ilus on. mulle üldse meeldib haige olla. siis tohib vabalt puhata, sest on selleks õigus. ei pea kogu aeg mingitele tegemata akadeemilistele töödele mõtlema. ja inimestega kohtuma. kuigi mulle meeldib ju õppida ja meeldib inimestega suhelda. siiski on vahel hea, kui ei tohi.

üksi elades olen avastanud endas erakliku poole. ma olen muidu ülisotsiaalne inimene. vahel lausa hüpersotsiaalne, kuid sellistel puhkudel ka katus sõidab. nii et püüan ennast vaos hoida. ja siis järsku mõnikord eelistangi omaette olla. vahva. peab ju ikka mitmekülgne inimene olema, eksju.

kahjuks pole mul sel nädalal lihtsalt aega haige olla. teatud projektid vajavad tegemist nüüd ja kohe. sellepärast vean end veel õhtul välja akadeemitsema. sest mul on seda diplomi jaoks vaja. naada, fedja, naada...

uus olemine...

2007-02-13T00:09:00.000+02:00

ma õppisin täna uut moodi seisma. täitsa teine tunne on. nüüd tuleb seda kõvasti harjutada, et automaatseks muutuks. näe, ka vana koer leiab tera...

head jaanipäeva jah. ma tulin oslost tagasi...

2007-02-12T22:14:00.000+02:00

rääkisin norras eesti neiuga inglise keeles, sest seltskonnas oli shotlasi. tema ütles mulle midagi ilusat ja ma tahtsin tänada. ütlesin hoopis "merry christmas".

oslo rongijaamas sain juhuslikult kokku vana tuttavaga tallinnast. no kui väike see maailm ometi võib olla, ah?

õppisin hääldama ühe armsa islandi poisi nime. tema meelest tuli mul jube hästi välja.

sõitsin bussis kogemata jänest.

rääkisin naiste vetsus keniast pärit naisega. pärast sõin koos hommikust ühe poolkenialannaga. go-go kenia!

kui ma ühel hommikul bensukast papptopsitäie kohvi ostsin, ajas müüja mu sealt kiiremas korras välja. ta pidi korra keldrisse minema ja poeuks oli vaja lukku panna. aga kohvi sain ikka kätte.

nägin rongiaknast oma lemmikvaadet - lumine maastik õhtul sinise hetke aegu. ütlemata ilus oli.

oslo raudteejaama hoone ees seisab suur tiiger. ei tea miks just tiiger?

vihastasin lennujaama turvakontrolli peale. sest pidin isegi oma saapad jalast ära võtma. eks see üks inimeste kiusamine ole. terroristid on ju ometi kavalad. niimoodi tavakodanikke läbivalgustades ja neilt veepudeleid ära võttes küll ühtegi bin laadenit kätte ei saada. aga noh, eks see kõik loob illusiooni, et meie turvalisusega ikka tegeldakse.
oleksin lennukiga peaaegu alla kukkunud, sest minu kõrval istuv mees ei järginud turvanõudeid ja kuulas musa kui elektroonilised aparaadid oleks pidand kinni olema. õnneks stjuardess tuli ja päästis meie kõigi elu.

proovisin tantsida merenguet ühe nunnu mehhiklasega, kes ei oskagi merenguet tantsida. aga puusanõks oli tal siiski olemas. neil pidavat see kõigil olema, nagu ta väitis. ta ütles ka, et ma olevat geenius. mulle meeldib, kui mulle selliseid asju öeldakse, muideks.

oslos maksab kohvikus üks latte ja võileib 11 eurot ehk siis mingi 170 eeku. sama hinna eest saab ka pitsa...

tegin seal norras igasuguseid julgeid asju. asju, mida ma ei julge aga siiski tahan teha. sest julgus on ju tegutsemist ka siis, kui kardad. suhtlesin inimestega, kellega ma üldjuhul ei suhtleks. tundsin end hästi situatsioonides, kus ma varem oleksin täiesti krambis olnud. ma ütleks, et see, mis minuga uuel aastal toimus, omab positiivseid tagajärgi. see polnudki lihtsalt mingi emotsioonilaks. jumal tegi hoopis põhjalikumat tööd...

* pilt on denka tehtud, samalt reisilt.

igavene rist ja viletsus nende meestega...

2007-02-06T21:48:00.000+02:00

äh, küll meestega on raske. nendega koos on paha ja ilma on ka paha. mõnikord läheks küll hea meelega kuhugi kloostrisse ära, et enam ühtegi mehenägu ei näeks. aga no see pole ju lahendus. sest kui mul on ikka kibe ja tattipritsiv süda sees, küll ma siis ka abbedissaga või muu suvalise tegelasega raksu läheks. nagu dziisus kraist ütles, tulevad pahad mõtted ja teod inimese seest, mitte välistest asjadest. inimene võib ükskõik mis ilusa asja tuksi keerata. ja ei tee teist nägugi. noh, võibolla natuke krimpsutab, sapil on ju kibe maik man.

õnneks on võimalus neid p**ssekeeratuid asju hiljem ka parandada. ma juba vaikselt ühe kutiga alustasin, endal nutt kurgus. aga kasu oli. mees paistis asjast aru saavat. homme pean teise tegelase ette võtma. kuigi eriti ei tahaks...

selles mõttes olen ma küll õnnistatud, et mu ümber on palju seliseid mehi, kes tahavad tegelikult head. nad lihtsalt ei oska. nii nagu ka mina nendega ei oska. ja siis teemegi üksteisele roppu moodi haiget. aga ma olen näinud mitu korda, kuidas mees ennast parandada püüab ja parandabki. see paneb ka minu kõva ja külma südame sulama. alati just siis, kui ma olen juba valmis käega lööma ja tigedaks äärmuslikuks feministiks hakkama.

nii et kõik pole veel kaotatud. nii kaua kui on elu, on ka lootust...

touched by an angel...

2007-02-05T13:00:00.000+02:00

pidin hommikul tööle hiljaks jääma. pidin ka bussi alla jääma. õnneks ei jäänud. ei hiljaks ega bussi alla. ainult süda tagus kiiremini kui muidu. ja hommikupuder jäi söömata. pääsesin üle noatera.

ma ikka vahel kujutan ette, mis tunne oleks auto alla jääda. surma mä väga ei kardagi, valu kardan rohkem. kujutlen, kuidas auto esiots sööstab vastu mu säärekonte, mis kriginaga purunevad. et mis tunne on, kui sa pooleks lähed... loodan, et seda kunagi kogema ei pea. aga noh, eks elus juhtu igasugu asju. näiteks sünnitamine on ka päris valus. lähed küll pooleks. aga seda tahaks vist ikka kogeda ka. mis sest et jube on.

ma olin nii 4-5-aastaselt väga huvitatud lapsesaamisest ja kõigest, mis asja juurde käib. emme siis ikka rääkis mulle lugusid, et mis ja kuidas. kui ma küsisin, et kui valus sünnitamine on, siis emme ütles, et pane käelaba ukse vahele ja viruta uks täie jõuga kinni. et vot nii valus on. päris valus ju siis...

ohutut õhulendu...

2007-02-04T12:06:00.000+02:00

ma lendan reedel oslosse. loodan, et finnairi lenduritel läheb väheke paremini kui mõnel ameerika piloodil...

tu m'as promis le soleil en hiver...

2007-02-04T11:34:00.000+02:00

potsataja leidis youtubest hirrrrmus arrrrmsa poistepändi, pivo vdvoem. ma otsisin siis ka ühe nende esitatud hea loo üles, in-grid'i hiti tu es foutu. mmm, täitsa kaifitav. kuigi poistepänd tegi selle loo peaaegu et paremini...

hea, hea, hea, hea, hea...

2007-02-02T20:05:00.000+02:00

see salsaõhtu eile oli ekstraklass. elav muusika, bändis oli isegi paar tuttavat. näiteks kai olander, kes mängib meie idamaises grupis nay-flööti, mängis salsabändis saksofoni. ma ei teadnudki. kaitsu ise ütles, et tema repertuaar on vahemeremaade muusika. ma ütleks, et väga lai repertuaar on. ja ta pidada ka kirjutama lugusid sahtlisse. sest kuhu siis veel.

rahvast polnud liiga palju, mahtus ilusti tantsima. public corneri tantsupõrand pole teab mis suur. ja salsa keerutuste jaoks on vaja tsipake rohkem ruumi kui diskonõtkumise tarvis. ja mis kõige parem, leidsin endale väga hea tantsupartneri. keegi stan new yorgist, on helsingis ainult lühikest aega. kurb muidugi, et me enam ilmselt kunagi ei kohtu. sest no tants sujus meil ideaalselt. ta tegi vahvaid trikke, aga hoolitses ikka minu eest ka. lasi isegi mul trikke teha. assamajeerum, kus me bailasime. ma pole juba tükk aega sellist kaifi saanud. mees oli päris nunnu ka, kena musta habemega ja särava naeratusega. see oligi parim, sest kutt ise nautis asja. mitte ei püüdnud lihtsalt kuul välja näha. meil oli lõbus, isegi kui ma vahel mingid sammud sassi ajasin ja muud sellist. we just danced from the bottom of our hearts.

ma panin teda kohe alguses tähele, ta nägi veidi araablase moodi välja. aga ma tahtsin enne ära näha, kas ta tantsida oskab. sest paljud, kes salsapeole tulevad, oskavad ainult tammuda. siis kui nägin, kuda ta ühe tsikiga tantsis, läksin talle ise järgi. hea asi tuleb kohe ära tunda ja kasutusele võtta ju. vähemalt poole õhtust tantsisimegi siis koos. ja ta ütles mulle, et "you dance beautifully!" awwwww...

käisin tantsule palumas ka ühte nõmedikku. tähendab, ma ei teadnud, et ta nõmedik on. oli mingi cubano, tõmmu selline. ja tantsis hästi. no ma siis läksin, et kas tantsime. mees jäi mõttesse, et oh ei tea. mina, et kas jah või ei, mis sa pirtsutad. siis ta loivas aeglaselt tantsupõrandale. oeh, oleks pidanud ta sinnapaika jätma sellise vastiku suhtumise pärast. ma olin poole tantsust tohutult vihane, siis sulasin üles. sest lugu oli hea, kutil ka polnud viga, tantsuliselt. aga no, kamoon, selline ego ei mahu väikesesse tantsukluppi ära.

lõppkokkuvõttes kui ma klubist väljusin, ei suutnud ma naeratamist lõpetada. nirvaana oli...

kommi koolipoisi käest...

2007-02-02T19:39:00.000+02:00

mul on kaheksandas klassis üks pikka kasvu noormees, "petri", kes käitub halvasti ja teeb, mida tahab ehk üldse ei tee, mida mina tahan. kuna ma olen lihtsalt asendusõpetaja, siis ma ennast väga ei piina ja lasen tal rahus olla ning ei tee temast väljagi. peaasi, et ta eriti valjult ei karjuks ja klassis ringi ei tõmbleks.

noh, ükspäev oli tund arvutiklassis. petril oli sinna keeld ja ma pidin saatma ta raamatukokku. petri ütles, et ei lähe, läheb hoopis poodi. ma ikka käskisin raamatukokku minna ja tema ajas oma jada, et läheb poodi. siis ma tegin omaarust head nalja ja ütlesin, et too jah mulle ka kommi, mul kõht tühi. pärast ütlesin selgesõnaliselt ikka et ära too, ma ei söögi kommi ja et mine siiski raamatukokku. tee vähemalt nägu, et lähed, eks. sest üks tähtsamaid asju siin elus on õppida ära sujuv kahepalgelisus, onju. siis ta ütles, et läheb jah rampsi. ja mina läksin tundi.

tulen mina 45 minuti pärast klassist välja, ukse taga ootab petri ja annab mulle... kommipaki. mul kadusid kõik sõnad suust ära ja ma hakkasin kokutama. olin nagu puuga pähe saanud. püüdsin kommipakki talle tagastada. ei võtt. ja ütles, et teistele ei tohi anda. et see on mulle. alles koridori lõpus suutsin ma ennast niipalju koguda, et talle aitäh öelda. no misasja...?

oye, mi cuerpo pide salsa...

2007-01-31T22:32:00.000+02:00

lähen homme salsat tantsima. ma vahetevahel käin. leidsin täna oma lemmiksaidilt ka lahedaid tantsuklippe. siin on mingid tegijad kuuba kutid venemaal tsikke tantsitamas. kutid ärplevad oma oskustega, aga tibid on küll tuimavõitu. nad on lihtsalt rekvisiit või nii. mulle isiklikult ei meeldi tantsida mehega, kes liialt enesele keskendub ja ainult oma trikkide peale mõtleb. mees peab ikka värki juhtima. ega need mehed juhivadki. ainult et naised pole nendega ühel planeedil.
siin on ilmselt samad inimesed, kuid juba mõnusal olengul. rahvas lihtsalt naudib tantsimist, ei püüa eriliselt esineda. seda on hea vaadata. ja naine oskab ikka ka midagi teha, mitte ei tammu jalalt jalale.

kunagi mingis blogis keegi uuris, et misasi see bachata on. siin on väga hea näide selle tantsu kohta (võrdle eesti stiiliga!). bachata võib olla veidi igav, kui mees keerutada ja poose vahetada ei mõista. aga kui mõistab, siis on nummi. võib tantsida rahulikult ja tundega...

rõõmus ja suhteliselt lihtne tants on merengue (videol eesti mees marsib, tegelikult tuleks puusi nõksutada, nagu naine teeb. aga noh, hea, et põhjamaa mees niigi kaugele jõudis. *irw*). sammud on väga kerged, keerutused samad, mis salsas. minu kõigi aegade lemmik merenguelugu on suavemente. kuulsin seda esimest korda ammu peterburis, aga ikka veel ajab see viis mulle sipelgad naha alla.

lisaks veel minu jaoks uus tutvus, el baile de la botella dominikaani vabariigist. väga huvitav versioon ladinaameerika tantsudest. sest tavaliselt on pudelitants brasiilias ja terves ladinaameerikas üks igavene pornuha, aga see oli vahva. ¡arriba, arriba!

wagner koolipingis...

2007-01-31T16:52:00.000+02:00

käisin täna jälle lastega kemplemas. neil on ikka hea kujutlusvõime, kui on vaja trikke välja mõelda. noorsugu polegi nii hukas. nupp nokib ja pea lõikab veel. mis sest, et kodused ülesanded tegemata...

eilne hetk...

2007-01-31T16:15:00.000+02:00

elektersinine taevas
kuu särab männivõres
lumi krudiseb...

es mi cumpleaños...

2007-01-30T12:24:00.000+02:00

heute habe ich geburtstag! päike paistab minu jaoks, lumi sillerdab, bo kaspers laulab mulle juba mitu tundi jutti. tore mees see bo, vastupidav. külmkapis oli jäätist selle ilusa päeva tähistamiseks. alustasin tähistamist juba hommikul. lugesin voodis viivit ja wagnerit. üles ärkasin selle peale, et telefon piiksus iga 10 minuti tagant. mis värk, ma ei pannud ju äratust. hoopis õnnitlused olid. how sweet is that! isegi issi helistas alles kell kümme, mitte kell vara nagu tal tavaliselt sünnipäeva puhul kombeks on. ja mu venna oskas õnnitleda õigel päeval. ta kontrollib emme käest iga aasta üle, et mis päeval mul on. tal ei püsi number 30 kunagi meeles. nunnu mees.

ma saan varsti viiekümneaastaseks. no siis teeme igatahes pidu. eksju. ma olen peaaegu iga aasta sünnipäeva pidanud, mõnikord vägagi grandioosselt. aga tänavu ei taha. tahan lihtsalt vaikelu nautida. einoh, õhtul on meil sõpradega piiblidiskussioon, eks torti saa seal ikka.

mul on kaugel maal juba seitse aastat üks austaja. väga armas mees. ta helistab igal sünnipäeval ja soovib mulle kõike mida ma tahan. ja ütleb, et igatseb mind. ma lasen tal rahus igatseda, kui see ta elu kenamaks teeb. eelmisel aastal soovisin ma igasuguseid asju. ma olin siis haige ka, niiet soovisin tervist näiteks. ja mehele oleks ka tahtnud minna. ta pakkus ennast, kuid mulle ei sobinud. pirtsakas olen, noh. aga tänavu ma ei soovinudki midagi. sest mul on nii palju! ma olen õnnelik. päriselt. mmmmmmmmmmm...

mühaklikud meelitused...

2007-01-29T02:24:00.000+02:00

nomaitea, kas sinu meelest on see kompliment: "sa oled täna nii kena, kas sa oled alla võtnud?"??? no minu meelest ei ole. tegelikult sellega ju öeldakse, et muidu oled kole ja paks, lõpuks ometi võtsid veidi alla, nüüd päris kena inimene. minu arust komplimete tuleb viljeleda rohkem kui rukist, aga seda võiks ju teha taktitundeliselt. "sa näed kena välja!" no kas pole armas, mulle küll meeldivad sellised ütlemised. aga imagine this: "sa näed täna kena välja, kas sul on mingi uus meigikreem mis kõik su kortsud ära peidab?" jiihaa, iga naise unelm...

lisaks selline kompliment eeldab, et ma ikka tahangi hirmsasti alla võtta. et punnitan täiest jõust selle nimel, et 200 grammi endalt maha higistada. kas kaalu langemine on alati hüve siin ilmas? kuna ma ise kaalun umbes 28 korda rohkem kui üks keskmine baleriin, siis on see teema veidi hell koht, eksole. ja no lääne ühiskond ju ainult mingisuguse liposuctioni ja nahahoolduse ümber keerlebki. niiet kui sulle öeldakse, et sa oled alla võtnud, siis hüppa rõõmust lakke ja lange ütlejale kaela. sa hakkad ilusate inimeste seltskonda jõudma. kui muidugi jälle paksuks ei lähe.

alguses oli mul raskusi selliste fakti konstateerimiste peale midagi kosta. maigutasin lihtsalt paar korda lolli näoga. nüüd vastan selgelt ja rahulikult, et aitäh ja ei ole. sest no tõesti ei ole. õnneks pole ma jo-jo-kaaluga, mis kõigub kiiremini kui õuetemperatuur. ma olen lapsest saati olnud täissaledat maatõugu naisterahvas. vanal heal mõisaajal oleks ma kulla hinnas olnud, säherdused tugevad kintsud ja ega kontki pole niru. põldu jaksaks küll künda. kahjuks koolidiskodel poisid ei osanud sellist fakti hinnata ja teismelist annushkat võeti tantsima ainult kuuvarjutuse puhul.

naise elu on ikka raske, puhata ja mängida ka ei lasta...

hakkasin trendikaks ja kopeerisin ennast internetti...

2007-01-23T23:05:00.000+02:00

übercuul...

2007-01-22T21:20:00.000+02:00

sinustakin voi tulla trendipelle! se ei vaadi paljon, vain vähän asennetta ja paljon rahaa...

tsekkaa, mikä on kuuminta hottia:

übercuul raportoi tallinnasta: vapiskaa, rumat suomalaiset naiset!
bangkokista saa halvat guccin laukut ja hyvännäköiset vaimot
askartele itse übercuulit katu-uskottavat ipod-kuulokkeet
peräkammarin poijjaat ruppee rentikkäiks

mä en kyl ainakaan haluu olla so last season...

esmaspäevane needus...

2007-01-22T19:02:00.000+02:00

kuulan esmaspäeviti üht kohustuslikku loengut, нормы современного русского языка называется. õppejõud on suutnud oma pika staazhi jooksul saavutada igavuse ülima astme. tema loeng on nii tuimestav, et see on kuulus terves õppetoolis. leiutasin siis täna erinevaid mooduseid igavuse eemale peletamiseks. sest jube, seal polnud võimalik isegi kirjutamisega ennast virgutada, sest mees tõesti читал лекцию, ehk oli teinud meile kõigile koopiad paberist, mida ta meile siis pooleteise tunni jooksul oma vaikse ja halli häälega ette luges. mehel on peale halli hääle ka hallid juuksed ja hall ülikond. no täitsa hall mees.

ma joonistasin siis igasuguseid pildikesi, proovisin isegi ihana jone nägu pastakast välja imeda...

kui kunstilised ideed otsa said, leidsin palju tõhusama meetodi une peletamiseks. hakkasin ennast iga natukese aja tagant näpistama. aitas väga hästi. soovitan soojalt, kui on vaja kellegi igavat juttu kuulata ja magama jääda ei tohi. näpistage ennast, kodanikud!

jälle üks ilus mees...

2007-01-21T21:14:00.000+02:00

jone nikula on soome laulva noorsoo hirm ja õudus. mees pole suu peale kukkunud, lahmib paremale ja vasakule. tabloidid on temast vaimustuses, sest jone annab põhjust endast kirjutada. noh, mina teda ei tunne ja midagi tema isiku kohta öelda ei oska. aga ilus mees on ta küll. kunagi kirjutasin, et nägin maailma ilusaimat meest. jone läheb samasse lahtrisse. eriti meeldivad mulle ta hambad. ja kunagi meeldis mulle ka veel üks kuulus inimene, aga nüüd on ta minu jaoks juba so last season...

ja mitmekesine on kutt muuseas ka. tegeleb nii sõjaväenduse kui ka rahva enterteinimisega mitmel moel, osales näiteks tantsud tähtedega -saates. täitsa kena oli vaadata, kuigi puusanõksu siiski netu. selle jaoks on ta vist liiga hevimees.

ühesõnaga, ilusad mehed on minu nõrkus. sest ilu on ju nii ilus...

rauast killuke minevikust...

2007-01-20T15:25:00.000+02:00

selle küünlajala tegi kunagi ammu nõukase vanamees, kes elas meist paari maja kaugusel. ta oli ept's tööl ja toorainet vabalt käes, nõukaaeg ju. siis hakkaski selliseid ilusaid asju tuttavatele ja naabritele väikese tasu eest meisterdama. millal küünlajalg valmis, mina ei mäleta. minu jaoks on see ilus asi alati olemas olnud. nõukase vanameest ma ka ei mäleta. nii et enam kui 25 aastat tagasi oli see kindlasti. isegi nõukase vanamehe nime ma ei tea. tema koera mäletan küll, bimbo oli. bimbo oli alati vana ja paks. muidu väga sõbralik koer, ainult vahel lõi kiiks välja, eriti jalgratturite peale. bimbo on ainus koer, kes mind jalast näksanud on.

paar aastat tagasi vanaema juures võõpasin ma roostetanud küünlajala musta ahjuvärviga üle, väga kena sai. oli ka plaan ta soome tuua, aga no kilekoti sees ju ei too suurt rauakolakat. ja mul polnud kodus ruumi ka, elasin sõbranjedega pead-jalad koos. siis, kui oma pesa sain, kamandasin issi autoga kulleriks. ja sain vanaema ahjuvärvise küünlajala endale. see asi tuletab mulle meelde lapsepõlve, seda, et ma olen kusagilt pärit... nagu suguvõsa vanad fotod, mida ma kogun ja püüan sugulasi intervjueerides teada saada, et kes seal piltidel siis õigupoolest on ja mis aastal. ühesõnaga, see küünlajalg on meeldetuletus sellest, et mul on kusagil juured...

harakad mängisid pingpongi...

2007-01-20T12:45:00.000+02:00

väiksena mulle meeldis suvi muu hulgas sellepärast, et siis sai hommikul öösärgiväel õue minna, näiteks trepile istuma ja päikest nautima. või sai kohe otse voodist paljajalu aeda minna, et vaadata, kas maasikad on öö jooksul punasemaks saanud. ei pidanud saabaste ja mütside-jopedega jändama. veel praegugi on üks elu mõnusid ärgata aeglaselt, tuiata ööriiete väel paar tundi mööda ilma ringi, juua aeglaselt kohvi ja mõtiskleda elu üle. vanaema juures väike-maarjas äratan ma vahel suviti möödujates imestust, kui joon veranda trepil pidzhaama väel kohvi, loen raamatut ja taustal mängib vaikselt raadio. sest meie maja veranda trepp on tänava poole. ning ümberkaudsed pole enam harjunud, et meie majas üldse mingit elu näha-kuulda on. õnneks hekk on üsna kõrge (kui ma teda parajasti just lühikeseks nüsinud pole) ja varjab ikka ka veidi.

täna tõusin selle peale üles, et telefon helises ja päike paistis. otsustasin pidzhaama väel õue jalutama minna. palitu tõmbasin enne ikka selga ja saapad jalga. ning kõndisin maja lähedal olevasse metsatukka, et jumalaga hommikujuttu puhuda. seal on kena kalju, kus kasvab igasugu puujändrikke ja päike soojendas ja linnud laulsid. kaks harakat mängisid omavahel pingpongi. üks haugatas oma puu otsas ja lajatas sabaga alt üles. siis kohe teise puu otsast tuli samasugune vastus, ikka sabaliigutusega. huvitav, miks nad niiviisi sabaga alt üles löövad, kui omavahel hauguvad? mõne aja pärast vahetasid nad puid ja jätkasid pingpongitamist. teised linnud laulsid ka vidiit-vidiit aga neid polnud näha. harakad on head suured, jäävad silma.

kui harakad minema lendasid, siis läksin nurga peale poodi ja ostsin piima. peas hakkas leierdama ivo linna "julge laul" ehk ja siis ma olin nagu sangar seiklusfilmis. assotsiatsioon piimapoega on ilmne, eksole...

evelyn, arkaadi ja juss...

2007-01-20T02:00:00.000+02:00

ükskord asjadest soovitas, et mine loe evelyn sepa ploogi. et pidi hea olema. noh, minu jaoks on mingi eesti poliitika ja erakondade kätsh kama kaks. tehku, mis tahvad. ma pole soome poliitikagagi kursis. olen demokraatia mädamuna, ei hääleta, sest pole aimugi, keda hääletada. ja uurida ei viitsi. mul kulub kõik vaba aeg enesele keskendumisele ja oma naba ümber keerlemisele. pole aega veel ka teiste kodanike heaolu üle juurelda ja poliitilisi tähelepanekuid teha. minu meelest on demokraatia üldse mingi utoopia, suured massid pole kunagi millestki aru saanud, neid juhitakse ikka piitsa ja prääniku abil. rahvasuu ütleb, et joukossa tyhmyys tiivistyy... vaene jouko, kusjuures, ega temalgi kerge pole. nii et demokraatiast on kahju küll, sest soome riigis on teisigi minusuguseid lontruseid, kes kogu ilusa asja ära rikuvad.

nojah, tagasi evelyn sepa juurde. suurest igavusest läksin tema lehele ja avastasin vahvad kommentaarid! ma olengi imestand, et mida need jubejuss ja arkaadi ometi teevad, et midagi oma ploogides ei produtseeri. näh, nemad produtseerivad hoopis koos evelyniga. et koos nagu huvitavam või nii. laske aga käia, mehed! mis siin elus muud ikka teha kui lolli juttu suust välja ajada...

tänase öö aforism tuleb jussi klaviatuurist:

Selles mõttes on hea, et maailm on juba niipalju kurjust täis, et ise ei pea enam midagi tegema ja võib rahulikult telekat vaadata.

üliõpilase suu...

2007-01-19T14:26:00.000+02:00

istusin metroos ja tegin põlve otsas hispaania keele grammatikaülesandeid. minu vastu tuli istuma keegi mees. vaatasin korraks talle otsa ja siis süvenesin jälle objekti pronoomenitesse. mehel oli vänge suitsuhais külges. ta oli nii läbi suitsetatud, et funktsioneeris juba ise sigaretina ümbritsevate inimeste jaoks. tead küll, mõnikord on mõni inimene näiteks viinast nii läbi imbunud, et temaga ühes ruumis olles jääd isegi purju. selline asi on täiesti olemas. kõigele lisaks on mul alust kahtlustada, et tegemist oli ka alternatiivseid mõnuaineid kasutava tegelasega. ega ma esimest korda linna peal narkariga vestle. igatahes silmavaade oli tal üliterav, meelde tuli sõna spiid. ninast tuli tatti. seda ta püüdis rütmiliselt sissepoole tõmmata.

see onu ootas algul veidi (ja tõmbas tatti sisse) ja hakkas siis minuga vestlust aretama. et kas ma õpin, jah? et mul on ikka täitsa üliõpilase suu. olen ma ülikoolis või keskkoolis? ah ülikoolis, nojah, suu on ikka täitsa üliõpilase oma. mida sa õpid? ah hispaania keelt, ahah. nojah, edu siis õppimises. ja jumala õnnistust ja kaitset. ma soovisin siis talle ka.

no ütle veel, et soome mehed on ujedad ja kinnised. mina kohtan küll igasugu avatud ja vahvaid tegelasi oma argipäevas. mehi, kes teevad mulle huvitavaid komplimente. sest no mis see muidu on, kui peaaegu kolmekümneaastase sinu käest küsitakse, et kas sa käid keskkoolis. kaval stiil naistele külge lüüa, ütlen ma...

istu. hindeks "2"...

2007-01-18T20:49:00.000+02:00

ähh, elu tegi mulle täna väikese testi and i failed miserably!!! ühesõnaga, vihastasin, ei olnud kannatlik, ei tahtnud teisest inimesest parimat uskuda vaid ikka seda kõige räpasemat. mängisin märtrit ja arvasin, et kõik teised peale minu on lollid jne. ning et mina pean selle pärast õilsalt kannatama, et teised nii lollid on. ja et ma lähen minema ja ei mängi enam nende lollide liivakastis. ehitan endale hoopis oma liivakasti, vohh. las siis näevad, kui halb neil ilma minuta on. las kannatavad, tainapead siuksed.

antagu see mulle andeks. no juhtub mõnikord...

kõik on korras nagu norras...

2007-01-17T12:56:00.000+02:00

trilla-tralla, ma sõidan norra! üheksandal veebruaril. seal toimub selline asi nagu open heart konverents. ja üks hea sõber kinkis mulle lennupiletid! kän juu biliiv it, ah?! no ma ütlen, et igasuguseid imesid juhtub siin ilmas. polegi kunagi norras käind. oslo pidi väga helsingi moodi olema. noh, nüüd saan ma ka oma sõna sekka öelda kui järgmine kord sellel teemal kõneldakse.

üks norra sõber rääkis mulle kord tema jaoks täiuslikust hetkest: suvehommik oslos, sa istud mäe otsas verandal, sööd värskelt keedetud vähke või hummereid või misiganes merekoletisi ja naudid vaadet merele. et see pidavat kõige parem olema. noh, suvehommikut ma veebruaris ei saa, vähke vist ka mitte. aga mäe otsa võin ronida küll. neil norras neid mägesid ikka jagub...

roheline...

2007-01-15T20:51:00.000+02:00

täna on roheline päev. tegelikult ma eriti ei armasta rohelist, lausa väldin seda värvi. emme mul ikka püüab meelde tuletada, et roheline teeks mu aurale head. et see on hea värv. no aga ta ei sobi mulle suurtes kogustes. ainult pisitillukestes.

täna oligi pisitillukesi rohelisi. roheline õhtusöök: kurgivõileivad pestoga ja roheline tee. jõin vett tumerohelisest pudelist. ostsin endale uue piibli, rohelise. see oli nüüd küll väga spontaanne ost, tuli lihtsalt shoppamisehullus peale. ja siis ostsingi. piibel on selline eriline, nimeks the message//remix:pause: a daily reading bible. seal on uus ja vana testament segi nigu purdu ja kapsad, remiksitud, ühesõnaga. kõigele lisaks on see vahva tõlge, selline lihtne ameerika keel. et ka hill-billy aru saaks. olen juba ammu sellist taht. noh, nüüd siis ostsin oma viimase raha eest piibli... õnneks mul on kodus kaerahelbeid. liimisin sinna ilustuseks ühe pildi sisse. liimipurk on ka roheline...

eile sõin aafrika shokolaadi. sõber tõi ghanast. ta käis seal oma emmel ja issil külas. shoks oli täiesti maitsetu. ei tea, millest aafrikas shokolaadi tehakse. retsept pole igatahes mitte see, mida karl fazer kasutab...

kloostrikoor venemaalt...

2007-01-13T14:20:00.000+02:00

eile olin koolis tööl ja üks tund jäi ära, sest külla tuli noortekoor "anastasis" hantõ-mansiiskist, siberist ühesõnaga. laulsid õigeusu laule. tagareas oli ka kaks meeshäält, neid pole pildil näha. a kuulda oli küll. lapsed kuulasid suhteliselt korralikult. ja mul oli kergem, ei pidanud pingutama tunni andmisega. kontsert oli tegelikult väga kena. koori juhtis maatushka lidia pavlovna, nunn ühesõnaga. ilus nunnasõrmus oli ka sõrmes. naine tundus olevat malbus ise. ei tea, mina nunnaks ikka vist ei suudaks hakata. kuigi sisuliselt ju elan enam-vähem nunnaelu (pole lihtsalt kõiki mõnusid ja kiusatusi elust elimineerinud, kasutan näiteks internetti...), aga otsustada terve elu niimoodi elada, jätta seikluse võimalus elust välja... ega ikka ei taha. eks see olegi mingi taevast antud anne, pauluski arvab niimoodi. mõnel see on ja mõnel jälle pole. kloostrisse sulgumine tundub kuidagi põgenemisena... meid on ju ikkagi kutsutud levitama evangeeliumi, mitte oma toas istuma. elama maailmas kuid mitte maailmast. there's a challenge...

väljas sajab laia lund, mina magan talveund...

2007-01-13T12:59:00.000+02:00

no ausalt, mitte üks närv ei juhi. täitsa udune olek. midagi teha ei taha. magasin nii, et pilpad taga. magaks veelgi. uue ehk selle aasta plaanid kõik tegemata. esmaspäeval algab ju kool aga ma pole endale veel tunniplaanigi teinud. homme peaks tööl alustama uue kavaga, ma pole midagi välja mõeld... tänase päeva pingutussaldo on see, et pesin pesu ja keetsin kohvi. teine tass läheb. isegi võileiba ei viitsi teha. kirjutasin päevikusse oma öisest unenäost. see oli nii hull, et siia ei julge kirjutadagi. mis siis kui must saab kunagi kuulus ja tähtis isik ja siis igasugu paparazzid hakkavad mind mu blogikirjutistega bläkkmeilima.

õnneks täna saabub mu parim sõbrants kairost tagasi. saame õhtul kokku. tal on ebamaine oskus mind alati inspireerida, eriti õppimises. ma tõeliselt vajan teda. ta on mulle suureks eeskujuks enda eest hoolitsemisel: ta sööb alati õigeid asju (kuigi ma ei suudaks taimetoitlane olla, tema on juba üle kümne aasta), läheb õhtul õigel ajal magama, kasutab tselluliidivastast kreemi, värvib silmi iga päev, kasutab hambaniiti (kui ma vahel ei viitsi, siis mõtlen tema peale ja viitsin jälle), teeb hoolega sporti ja ei vajuta hommikuti snooze-nuppu (mis on saatana väljamõeldis) vaid ärkab üles siis kui vaja. ja ta ei söö magusat. me oleme üldse igas plaanis vastandid. ma ei teagi, miks me nii head sõbrad oleme. noh, tantsu- ja keelehullud oleme me mõlemad. eks see meid ühendagi. kuna me oleme nii erinevad, siis pole me isegi meeste pärast eriti kakelnud. ainult ühe korra. ning see kaklus lähendas meid vist isegi. konfliktid on ju tihti konstruktiivsed lõppude lõpuks. tegelt olen ma isegi uhke selle üle, et meie sõprus mingi mehe pärast ei lõppenud. isegi selle mehega oleme sõbrad. ikkagi inimesed...

õues lapsed suusatavad. mul on ilmselt post-menstrual syndrome. millegi muuga ma seda nõmedat olekut seletada ei oska...

indian drama...

2007-01-12T20:08:00.000+02:00

käisin oma heal sõbral ibrahimil külas. ta tegi maitsvat lambarooga ja näitas india filmi. häh, see polnd küll minu ettekujutus india filmist. "earth" on ikka räige tükk. ja ei mingit laulmist ja tantsimist. film pani laraka vastu nägu. "dil se" on kah siuke samalaadne shokk. ma käisin seda kunagi isegi kinos vaatamas. pärast ei saand õieti käiagi, olin nii raputatud. nii et kellel on mingi stereotüüpiline ettekujutus india filmidest, siis vaadaku neid kaht. siis ilmselt enam pole...

u sosedki isterika...

2007-01-12T19:45:00.000+02:00

njah. mul on ainult kaks seinanaabrit. ja mõlemad ilmselt püstihullud. no sellest ülemise korruse omast ma olen juba kirjutanud siin ja siin. kõrval elab üks umbes minuvanune eestlanna, mingi mehega ilmselt ikkagi. ning see eestlanna hüsteeritseb päris tihti. ma juba mõtlesin, et äkki kutsuks kedagi talle appi või läheks ise, aga see mõte tundub nii teise privaatsusesse tungimisena. kuid tidrik halab ja kriiskab ülepäeva, nagu talt tahetaks kõri maha võtta. või siis ta maha jätta. ma kohe kujutan ette, kuidas ta on põrandal põlvili maas ja ulub, et sa ei tohi ära minna, ma ei saa ilma sinuta vms. läbi seina pole sõnu kuulda, ainult meeleheide imbub läbi. või ei mina tea, äkki ta ulub, et miks sa pole jälle oma sokke põrandalt ära koristanud või et miks on vetsupaber jälle otsas. ega kto jevo znaajet, mille pärast paarisuhtes kriisatakse...

kus ma kõik käinud pole...

2007-01-12T07:14:00.000+02:00

ega tegelt eriti polegi. suur osa maakerast täiesti avastamata...

create your own visited countries map
or vertaling Duits Nederlands

lanoliin...

2007-01-11T10:35:00.000+02:00

olen jälle koolis tööl. kriit on ikka üks tapakirves käte jaoks, kuivatab nii et puru taga. panin siis õpetajate vetsus mingit kreemi kätele. tuli välja, et lanoliinsalv. abbi, jube lambahais. pesin ikka mitu korda, et lambahaisu maha saada. pärast lugesin netist, et lanoliiniga töödeldakse villa. et see ravib põletikku ka ja kasutatakse beebide pepu eest hoolitsemisel. aga noh, hais oli ikka väga ninnatorkav. enam ma seda ei kasuta. võtan hoopis homme mingit keemilist ja nigunii vähki tekitavat kreemi kaasa. lanoliin on ju looduslik. ja haiseb...

aids-narkar...

2007-01-11T10:25:00.000+02:00

eile raudteejaamas tuli üks sõbralik aids-narkar muga juttu rääkima. et tere, kas ma saaksin aidata. et keegi ei taha teda aidata. ja et tema ei tahaks varastada ka. aga suitsu pole ja kõht on tühi. et ta ütleb kohe ausalt, et on aids-narkar ja ei keeruta. kuigi rääkis päris pikka juttu ja ma siis küsisin, et mis sa tahad. no et raha. viskasin viieka. küsis veel, et kas ta silmad on normaalsed. no, üks silm vaatas mulle otsa ja teie vaatas kuhugi üle õla. ma ütlesin, et muidu jah, ainult üks silm pole päris otse. ja et pupillid on ehk veidi laiemad kui muidu. polegi kunagi enne inimeste silmi niimoodi diagnoosinud. nüüd sai siis seegi asi ära tehtud. mõtle, kui tal ongi siuke viga, et silmad vaatavad eri suunas. noh, mõnel on ju. ega see siis tingimata pea narkotsist tingitud olema. või on? ega ma ei tea. ja mina siis kohe ikka ütlesin näkku ka...

hapukurk...

2007-01-10T16:13:00.000+02:00

ostsin poest päris vene hapukurki. venemaalt toodud. maksis 6 eurot kilo. balta turult saab vist odavamalt, arvan ma...

imagine arabs and jews...

2007-01-10T15:06:00.000+02:00

algeeria päritolu prantsuse laulja cheb khaled ja iisraeli lauljatar noa tegid koos vahva heebrea-araabia-ingliskeelse projekti. laul tervikuna on siin. videot võib näha siin, kuigi heebreakeelset osa pole miskipärast üles pandud. aga ilus on. ja isegi pisar tuleb silma, sest tegelikkus on nii karm...

Imagine a world without fear
A world without hate
In which we can live together
A world of love
We'll build a future for the two of us
In the same place

hambaarstist ja eeslist...

2007-01-10T11:56:00.000+02:00

miuke tuul on väljas! aga päike paistab nii ilusasti... elu on nunnuhunnik. käisin hommikul hambaarstil, mul on hästi lahe ja jutukas tädi arstiks. tema kärtspunase peaga assistent on ka vahva suuvärgiga naene. pärast kõndisin rahulikult läbi tokoiranna pargi, vaatasin parte ja seda, kuidas kasepuud meres kasvavad. uputab, ühesõnaga. ja siis metroopeatuses üks vahva näoga poiss vaatas mulle pikalt otsa. ma pärast naeratasin tükk aega. arooniapõõsastel on veel hulgi marju küljes. nagu oktoobrikuu, ainult ilma punaste lehtedeta...

vaatasin eile klippi, kus känguru annab mehele tappa. öösel nägin sellist und, et mingi naabri koduloomast eesel tungis minu tuppa ja tuli kallale ka. või noh, omaarust vist kallistas mind. aga eesel on ju ikka suur loom. mulle ei meeldi eesleid kallistada. oli nagu õudukas või nii. araabia keeles on eesel himaar ja see on üks räigemaid sõimusõnu inimese kohta. nii et nüüd oskate te araabia keeles sõimelda.

1,2,3 soleils...

2007-01-09T14:11:00.000+02:00

ostsin mitu aastat tagasi plaadi, mis sai mu lemmikuks, "1,2,3 soleils". kahjuks laenasin selle ühele pooltuttavale ega näinud oma kallikest enam kunagi. poest on ta ka otsa ostetud. aga juutjuub, meie kõikide lemmik, päästab isegi sellest kurvast olukorrast. nimelt on seal päris palju asju selle toreda plaadi pealt.

daiman ehk comme d'habitude. araabiakeelne versioon on ka hea, aga plaadi peal oli neil boonus träkk prantsuse keeles. see pani sipelgad naha all jooksma ja mõnust vingerdama...

aïcha , prantsuse laul uskumatult ilusast naisest. nimi tähendab "see, kes elab". aïcha oli prohvet mohammedi lemmiknaine, nad abiellusid, kui plika oli alles päris tirts ja vanamees oli juba vana mees. aga aïchast sai päris võimukas ja tema pärast on ikka kõvasti kakeldud ka. iga naise unelm, eksole...

abdel kader, mis on laul kuulsast algeeria väejuhist, kes võitles kangelaslikult islami ja algeeria eest prantslaste vastu. see laul sobib suurepäraselt ka puntratantsuks: rahvas seisab ringis ja hoiab üksteisel tihedalt käest kinni ja hüppab üles-alla terve laulu aja. sobib tantsimiseks väga väikestes baarides, kus on palju inimesi.

ya rayah on laul mingist reissumiehest, sest kogu aeg korrutatakse, et "hei, reisija!"

olin eile onutütrel külas ja ta vaatas mingit prantsuse musakanalit. seal näidati faudel'i, keda kutsutakse rai-muusika printsiks, aga ta laulis prantsuse keeles ja hoopis mingit tavalist poppi. kuid polnud viga. minu jaoks on faudeli parim asi album "baïda". baïda tähendab muideks ilmselt heledajuukselist naist...

uusaastalubadus...

2007-01-08T23:27:00.000+02:00

tegin täpselt ühe uusaastalubaduse. oma ainsal toalillel muld ära vahetada. sest vana on peaaegu ära haihtunud ja otsa söödud. või mai tea, mida taim selle mullaga teeb, et see vähemaks jääb.

ja üldse, ma pole mingi rohenäpp. eelmise draakonipuu, mis mulle kingiti, andsin isale, kes selle hea meelega adopteeris. tema on meil selline elusate asjade austaja. mina mitte. noh ja siis saingi kohe varsti jälle ühe draakonipuu kingituseks. siin ta vireleb. pole ära ka surnud. visa hing teisel...

ah jaa, ja elevant on mu lemmikloom. kuigi elusat elevanti endale kottu ei tahaks. arvan, et tegelikult ma kardan elevante. sest ma kardan kasse ja koeri ja lehmi ja hobuseid ja rotte ja chinchillasid. mehi kardan ka natuke. madusid ja ämblikke ja tarakane ja sigu ma eriti ei karda.

oma maa mansikka...

2007-01-08T21:39:00.000+02:00

tagasi helsingis. kodus. mul on kodusid olnud mitmes kohas. huvitav, millal väike-maarja lakkas olemast minu kodu...? vist gümnaasiumi-eas, umbes viis aastat pärast ärakolimist. olevik sai tugevamaks kui minevik. hakkasingi elama olevikus, mitte juuri taga nõudma. tallinn oli vahepeal ikka täitsa kodu. ja turku. ja salo. isegi peterburi tundus lühikest aega koduna. kas kodu on seal, kus on minu asjad, see koht, kuhu tullakse reisilt tagasi? praegu on selleks helsingi. minu esimene oma kodu, kus ei ela peale minu mitte kedagi.

kodumaa... miskipärast arvan ma, et mul pole õigust kodumaale. eestisse on hea ja südantsoojendav tulla. soome tulles valdab tuttav ja turvaline tunne. siiski ei arva ma enesel õigust olevat kutsuda end ei eestlaseks ega soomlaseks. sest ma pole ju kumbki. ingerlane... ma tegelikult ei tea selle sõna tähendust. sellist maad ei ole olemas. käisin mõni aasta tagasi oma isa kodukülas peterburi lähistel. lagunenud küla, ingeri keelt - kui see veel üldse elus on, mina näiteks ei oska - seal küll keegi ei rääkinud. mutikesed karjatasid paari lehma tee ääres, vanaonu maja oli viltu vajumas, endise kolhoosi varemed mõjusid rusuvalt, tööjõulised mehed olid end täiesti põhja joonud... no see nüüd küll minu kodumaa polnud. niisiis olengi poluvernik, midagi vahepealset, ei lind ega kala. olen eestist, aga mitte eestlane. elan soomes, kuid pole soomlane. räägin isaga vene keeles, kuid pole venelane.

muu maa mustikka... aga mustikad on ka head. olen soomelahemustlane.

üle mere...

2007-01-03T00:02:00.000+02:00

täpselt seitsme tunni pärast pean ma olema teisel pool helsingit, et eestisse purjetada. ega tegelikult sel laeval purjeid ei ole. hoopis soome pensiokad on, kes karaoket laulavad ja kõikuvas laevas ühemehebändi saatel tantsida tammuvad. pilet oli odav, see on pluss. teekond on pikk, see on miinus. noh, ma võtan hea raamatu kaasa ning joon laevas palju kohmi. peaks kuidagi üle elama. pakkida oleks ka veel vaja...

naljakas, ma reisin apsaluutselt alati niimoodi, et pakin viimasel hetkel ja siis kiirustan uksest välja pärast magamata ööd. üldjuhul unustan ikka midagi maha ka, õnneks mitte väga olulisi asju. passi ja raha võiks ikka kaasa võtta, muu polegi tegelikult nii tähtis. aa, ujukas tuleb ka kaasa võtta. lähen elus esimest korda aura veekeskusesse. kahe vahva naisega. lahe-lahe. kuigi tegelikult ma eriti ei seedi ujumist. vesi läheb kõrva ja nii edasi. aga ma võin ju näiteks mingis mullivannis logeleda kõik see aeg. ma ikka oletan, et seal on mullivann...

mad tv trina leiab hingesugulase...

2007-01-02T19:45:00.000+02:00

vot see on tõeline armastus, a match made in heaven...

otsis meest, leidis jumala. uus aasta, uus algus...

2007-01-02T14:40:00.000+02:00

hooo, aastavahetus raputas. it keeps getting better and better. eelmisel aastavahetusel algas üks väga isiklik protsess, mis muudkui areneb. ootan huviga, kuhu see kõik viib. loo lõpp on õnneks enam-vähem teada, taevasse viib ju. nii et häppi end. aga kuidas see seiklus ikkagi kulgeb, vat see on ka huvitav. teejuhiks on mul olnud inimene nimega john eldredge. ega me pole kunagi kohtunud ning tema ei oska isegi aimata, et mina olemas olen. mina olen seevastu hakanud aimama, et olen jah olemas. ja et olen armastatud. ARMASTATUD! säh sulle... polegi enam mõtet eriti enesehaletsuses vireleda. sellepärast, et meest pole või eiteamille pärast veel...

nojah, john on kirjutanud selliseid elulise tähtsusega raamatuid, nagu "the sacred romance" (mille ma just äsja lõpetasin ning mille analüüsimiseks on veel liiga vara, sest sõnu pole, on ainult tunne), "wild at heart" (jumala ja mehe südameasju), "captivating" (sellest, et ma olen jumalikult skandaalne naine). järgmiseks on plaanis lugeda "dare to desire". no kas pole atraktiivselt skandaalne nimetus kristlikule raamatule, mh, ah?

eelmise aasta jooksul jumal teatas mulle mõningaid toredaid asju. et tasub olla julge; avatud süda saab haiget küll aga ta elab igavesti. kui ma kaitsen ennast iga hinna eest, siis jumal ei saa mind ju kaitsta. ning tasapisi ja kannatlikult seletas ta mulle, et ta ju tegelikult armastab mind vägavägaväga. tegin eelmisel aastal igasugu hulle asju. sõbranna ütles, et annushka, sa jooksed peaga vastu seina. kohe tahtlikult. aga ma lihtsalt pidin. sest muidu oleksin süüdistanud end arguses. ja arg olla ma ei taha. mis sest, et kardan. jah ja ükspäev jooksin ühe mehe järgi, jooksin kohe teise linna ja olin naeruväärne. kuid see mees polnudki siiski see mees. ja siis ma olin üksipäini seal teises linnas keset võhivõõraid inimesi. ja jumal tegi mulle järsku kalli. et pole midagi, et see mees sind ei taha. et mina ju tahan. hirmsasti. no näed siis, ka nii võib olla õnnelik! elu on müsteerium...

The Road Not Taken
by Robert Frost

Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;

Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that, the passing there
Had worn them really about the same,

And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads to way,
I doubted if I should ever come back.

I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.

mad tv dancing...

2006-12-27T22:43:00.000+02:00

lorraine käis tantsukursusel. tsikk tantsib ükskõik kelle kuu peale. võtke õppust, uusaastaööl on siis hea jalga keerutada. mad tv on khuuuuul...

mingi netitesti asemel - räägi sõbraga...

2006-12-25T22:54:00.000+02:00

ibrahim sanoo: but about your personality... you are very kind-hearted, and very social. you are also smart and talented in arts. however, and listen carefully to this, however, ....you are so tight ....
annushka sanoo: ???
ibrahim sanoo: i mean that you care so much about about things...you take everything seriously .... and you want everything to be right
annushka sanoo: well, i think there are certain principles that are bigger than people's opinions. like things about faith for example. it's something truly important and eternal... did you mean these things?
ibrahim sanoo: no no no .... i didn't mean faith at all ... in fact that's something i see as a good thing .... i meant your general attitude .... annushka, i am so sorry i feel like a judge and it is such a bad feeling .... but i thought you would like to hear my honest opinion .... i mean that you care even about the small things in your life and you want them to be right, and if not right you will get a bit tense.
annushka sanoo: yes, please, be honest! but what kind of small things do u mean? i don't quite understand...
ibrahim sanoo: like if you make food, it should be proper. if you spoil it, you take it personally... as if you as a person isn't good at cooking... annushka, please forgive me if this doesn't make sense !!
annushka sanoo: hmm, interesting thought! no, don't be afraid to say these things, we've known each other long enough to be able to speak the truth!
annushka sanoo: i know you love me anyway
ibrahim sanoo: yes i do ...
annushka sanoo: actually, i think i see your point...

kõrvarõngakrõhva...

2006-12-25T21:58:00.000+02:00

ma olen hull kõrvarõngaste järele. pole isegi lugenud, kui mitu paari mul neid on. mitu. kahjuks on hulgi ka selliseid rõngaid, millest üks paariline on kuhugi ära kadunud. kõige kurvem on siis, kui lemmikkõrvarõngas ära kaob. vaid üks õnnetu jääb mälestuseks kunagisest õnnest. näiteks üks lemmikrõngas kadus ära, kui ma seisin mitu aastat tagasi sõpradega peterburi selle aja kuumima diskoteegi "metro" ees järjekorras. rahvast oli nii palju, et polnud võimalik kummardada ja ehet maast üles noppida. see jäi lihtsalt masside alla...

pildil olevad ehted ostsin endale jõulu- ja uusaastakingiks. plaanis polnud hoopiski mitte nipsasjakesi soetada, kuid ma lihtsalt ei suutnud nendest mööda minna. aarikka "lumi" sobib ju aastaaega nagu rusikas silmaauku. ja punased lilled käivad ükskõik millal. ihkuuuu!

joulumaahan matkamies jo moni tietä kysyy...

2006-12-25T20:26:00.000+02:00

mul on kodus täpselt üks jõuluehe. see näärivana. nüüd pole tal kahjuks enam pead otsas, sest see põles ära niikaua kui meie emmega piparkooke küpsetasime. peaaegu et ostsin kuuse koju, sest esimest korda üle mitme-setme aasta olen jõulude ajal oma kodus. aga ikka ei viitsinud. sest uuele aastale lähen ma ikkagi mujale vastu, kes seda kuuske siin kodus siis ikka imetleb.

mind kutsuti jõululaupäevaks sõprade, a & t juurde külla. sinna tulid a ema-isa, õde ja õemees. ja mina. ma tulin juba varakult päeval kohale, tegime jälle piparkooke (ma hakkan varsti profiks!) ja igasugu traditsioonilist soome jõulusööki. võid ja rõõska koort lisati absoluutselt igale toidule. t oli tubli ja virk mees ning pesi suure kolinaga sauna niikaua kui meie a-ga lõunauinakut tegime. ilus uinak oli, kuulasin leonard coheni muusikat, vaatasin aknast paistvaid mände, mis peegeldasid päikeseloojangut. magada ei tahtnudki. lihtsalt oli ilus vaikne hetk...

joulupukki kõrval kastis on pererahvale kingitud haruldane serviis. mõne aasta pärast saaks selle eest ilmselt väikese varanduse...

siis tuli rahvas kohale ja hakkasime sööma. ainult pool toidust jõudsime ära süüa. rohkem ei jaksanud. mina olin teinud meile lehed jõululaulude sõnadega, et siis hea koos laulda. ja ega laulsime ka. joulupukki tuli ka koos oma joulumuoriga (a ema ja isa). laulsime nii, et maja kajas. siis hakkas kingituste jagamine. ossa püha mariia, kus kodanikud olid raha magama pannud! misjaoks, vot sellest mina aru ei saa... mina sain ka kaks kinki, isetehtud küünla ja nännikorvi. ilus küll ja puha, aga ma ikka ei saa sellest kingilaviinist aru. noh, üks kink igaühele, ookaa. aga 4-5? täiskasvanud inimesed!

minu nännikorv. selle võiks tegelikult ju alles hoida ja järgmisel aastal kellelegi edasi kinkida...

esireas on porgandivorm, maksavorm, kaalikavorm ja kartulivorm. taga lösutab suur seasink. a isa tõi selle kaasa, ise küpsetas. lisaks on jõululaual alati rosolje, mille kastmeks on roosa vahukoor. ja kala, meil oli soolalõhe ja heeringas.

pärast laulsime veel, ja jõime glögi ja kohvi ja konjakit (polnudki väga vastik!) ja sõime kooki. ja mängisime scrabblet. t on täielik wonder boy, tema oli üksi oma võistkonnas, meie võistkonnas oli kolm naist ja kolmandas võistkonnas oli kaks inimest. t sai kaks korda nii palju punkte kui meie võistkond. arumaivõi, alati ta teeb niimoodi. ei tea kuidas...

präänikute maalt...

2006-12-25T19:55:00.000+02:00

pühade-eelsest meeleolust...

2006-12-21T14:47:00.000+02:00

käisin hetk tagasi poes. pood oli täis mutikesi ja papakesi, kes kõik toitu kokku ostsid. ma olin üks väheseid alla 50-aastaseid. naljakas oli. kahtlase välimusega inimesi oli ka üpris palju. nojah, mittekahtlased on ju korralikult tööl kell kaks päeval. üks elu kõrvalradadel kulgev paar seisis pikas järjekorras, ja kui mina jõudsin kassa juurde, tehti uus kassa minu nina all lahti. siis see naine jooksis käed laiali kiiresti minu ette kassasse, et ikka enne mind saaks. mees vantsis suure ostukäruga järgi. ma lihtsalt pidin naerma, noh. teised ei naernud.

eile oli koguduse viimane koosolek sel aastal. saime kokku ühe pere juures. pidime vaatama mingit filmi jeesusest, variante oli neli, valik hääletades. miskipärast otsustati vaadata life of brian. nojah, seal on ühes kohas jah jeesus sees. aga muidu on ses filmis küll päris odav huumor. kuidagi mittemidagiütlev. ma saan aru küll, et vot nüüd on naljakoht, aga eriti naerma ei aja. liiga tehtud. the meaning of life on mustmiljon korda parem. aga noh, jõulud tulevad ikka, olenemata sellest, kas vaadata filmi jeesusest või mitte...

ostsin täna piparkoogitainast. tegelikult tahtsin ise teha, aga magasin liiga kaua... ei jõudnud. emme tuleb pärast tööd külla ja siis teeme plönne. lähen täna hambaarsti juurde. söön enne seda veel pool pakki piparkoogitaigent ära...

the rose...

2006-12-19T23:07:00.000+02:00

Some say love it is a river
That drowns the tender reed.
Some say love it is a razor
That leaves your soul to bleed.

Some say love it is a hunger
An endless, aching need
I say love it is a flower,
And you it's only seed.

It's the heart afraid of breaking
That never learns to dance
It's the dream afraid of waking
That never takes the chance

It's the one who won't be taken,
Who cannot seem to give
And the soul afraid of dying
That never learns to live.

When the night has been too lonely
And the road has been too long.
And you think that love is only
For the lucky and the strong.

Just remember in the winter
Far beneath the bitter snow
Lies the seed that with the sun's love,
In the spring, becomes the rose.

- westlife, the rose

jätkuvalt õnnelik...

2006-12-19T11:19:00.000+02:00

naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa... ühesõnaga, ploha, brat, ploha.

siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.

päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill...

on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu...

thriller...

2006-12-18T15:36:00.000+02:00

ma olin kunagi kauges nooruses maikel jäksoni fänn. musta näoga maikeli triller oli ikka täitsa äge. hiljem kui ta näo valgeks muutis ning we are the world laulma hakkas, siis oli juba lääge. juutjuubis on kaks vahvat trilleri videot: jäksoni thriller ja bollywoodi triller. mõlemad on õudsed...

suvalisi suvepilte...

2006-12-18T15:24:00.000+02:00

kuna talve pole ja pime on ka, siis panen siia mõned suvepildid üles. senaatintoril oli suvel selline vahva liivaloss. lumelosse ju veel ehitada ei saa, nii et käivad meile liivased küll. ja siis oli selline kasekett, täielik müstifikatsioon. asja mõte ei selgunud, aga lahe oli ikka...

ich bin glücklich...

2006-12-17T19:13:00.000+02:00

jaa-jaa, nii need tunded tulevad ja lähevad. alles ma siin halisesin pikalt ja kurvalt. nüüd jälle hüppan rõõmust. üle mõistuse hea on. veetsin nimelt reedeõhtu jumalaga. miuke inspiratsiooniallikas!! pidin pikkujoulupeole minema tegelikult, kuid ei viitsinud. väsind olin. magasin paar tunnikest ja siis lugesin piiblit, häid raamatuid jumalast, kirjutasin päevikut, palvetasin, nutsin ja naersin ja vingerdasin õnnest...

neljapäeval vestlesin ühe tuttavaga skype's, meil oli tõeliselt sügav ning avatud jutuajamine. rääkisime jumalast ja saatanast, ning kuidas kõige selle saastaga hakkama saada, mida vanakuri kõrva sosistab või karjub, olenevalt päevast. sain sõbralt tohutult head ja lihtsat nõu, ning olen seda paar viimast päeva usinalt praktiseerinud. ma ütleks, et täitsa töötab! ning järgmisel päeval kogesin jumalaga sellist intiimsust, millist pole juba teab kui kaua olnud. sel õhtul mõistsin ja tundsin üksipäini oma kodus, et kristus armastab mind päriselt. PÄRISELT. ma ei tea, kas see on sinu jaoks mõistetav niimoodi loetuna, seda peab vist lihtsalt ise kogema. mingi asi minu sees loksus paika. ma ei väida, et nüüd olengi normaalne ja tasakaaluka hingeeluga naisterahvas. palju asju on veel hinges katki ja pooleli. kindlasti tuleb hetki, mil ma selles suures armastuses taas kord kahtlen. kuid seda õhtut, mis meil oli, see siiski ära ei võta. ilus oli...

sõrmustatud mees...

2006-12-14T19:36:00.000+02:00

hommikul sõitsin bussiga tööle. bussijuht polnud soomlane, tumedamat verd oli. bussijuhid meil üldiselt ongi mõnest muust rahvusest. aga no ega ma sellest ei tahtnud rääkida. istusin esimesele istmele, sest oli vaja aegsasti näha, millal maha tuleb minna. panin siis tähele bussijuhi käsi. oi, mulle tuli lapsepõlv meelde, midagi turvalist ning samas ka erutavat. mehel olid kenad tugevad sõrmed, veidi soonelised käeseljad ning parema käe nimetus ilutses tumeda kiviga paks kuldsõrmus. mulle miskipärast tohutult meeldib, kui mehel on suur sõrmus sõrmes. see nagu viitaks mingile mälestusele, millelegi, mis on tema jaoks tähtis. sest mehed ikka harvemini ostavad endale sõrmuseid lihtsalt ilu pärast.

minu onu ruudi kandis kunagi ka paksu kuldsõrmust. ning mulle tundub, et see polnud ta abielusõrmus. natashka oskab seda kindlasti öelda, tema isa ju. a noh, igatahes sõrmus oli. onu ruudi on mulle alati sümpatiseerinud, muhe mees. mängis vahel gitarri ka, kuigi onu sass on meie suguvõsas see päris pillimees. kui onud meile külla tulid, sai alati pidu ja nalja ja tramburaid. lapsi, koeri, naisi, sööki, jooki. head mälestused, ühesõnaga. nüüd see bussijuhi sõrmusega käsi tuletas mulle neid aegu meelde.

üks mees, kes kirjutab asjadest, näitas ka ükspäev ühte sõrmust. no see, millest mina räägin, on põhimõtteliselt samasugune, ainult ilma igasugu nännita. ja ilma läikiva reeboki dressita...

keset koolipäeva...

2006-12-14T10:30:00.000+02:00

ajee, mulle makstakse praegu selle eest palka, et ma siin netis surfin. ma tean küll, enamikule lugejatest ka, kuid mina olen õpetaja ning töö ajal pean üldiselt aktiivselt kellegi ajusid väänama. täna kusjuures esimesed kaheksandikud polnudki väga jubedad, ainult kolm inimest keeldus kategooriliselt koostööd tegemast. teistega saime päris ilusasti läbi. no, igatahes on neil praegu klassijuhataja tund ning kuna ma nimetet isikut asendan, siis on programmis informaatika klassis tsillimine. ma tsillin ka, nagu näha.

spioonitsesin veidi, mida rahvas teeb. märksõnad on arvutimängud, youtube, irc, foorumid ning kaks noort isast otsivad mingeid naisi netist. kui ma lähemale läksin, klõpsasid nad akna peitu muidugi. aga lehekülje pealkiri oli ju all näha. hähähää, vahele jäid. ise veel kõvad ülbikud...

annushka harjutab naabritega kaklemist...

2006-12-13T23:29:00.000+02:00

oi, peaaegu oleksin magama läinud ning eilse päeva suurima seikluse kirja panemata jätnud. noh, see minu vahva joodikust naaber. hakkas jälle eile oma stereosid vingutama. kuigi mul lisa ekdahl toas leelotas, oli ülevalt ikka tümpsu kuulda. tuli maikel jaksonit, jazzi ja no rokki ikka ka. naaber mul ju rokimees.

ma läksin siis pool kaksteist öösel ukse taha kloppima, et lõpetagu ära. enne ma olen sellist asja veidi kartnud, kuid ükskord sõbranje siin juba näitas eeskuju, ma sain ka julgust. kujutasin ette, et naaber on turske pika patsi ja rokihabemega sell, kes mind ülalt alla põrnitseb ning p**sse saadab. mitme kellahelina peale tehti siis uks lahti, selline trullakas kiila peaga muhe mehike vaatas purjus silmadega otsa, teretas kättpidi ja tutvustas ennast - harri. no, ma rääkisin oma mure ära, et oleks vaja vaiksemaks keerata. jaa-jaa, kõik on korras. noh, mina läksin siis kottu tagasi. mõne aja pärast jälle kohutav tramburai. panin jälle sussid jalga ja kappasin teisele korrusele. et no kuulge, onu, kaua võib. tema jälle, et tere, kes teie olete, tema on harri. mina ütlesin, et ma kutsun politsei, kui see asi ei lõpe. tegin kurja häält ka. onu ilmselt eriti millestki aru ei saanud.

voodis uni ei tulnud, sest liberian girl üürgas lae taga. politseid kah ei viitsinud kutsuda, magada tahtsin hoopis. otsisin sahtlist välja kenad kollased kõrvatropid. vati sees oli täitsa hea olla...

don't give up...

2006-12-13T23:08:00.000+02:00

triibik osutas peter gabrieli ja kate bushi laulule don't give up. ei tea miks see lugu on siis nii kurvastav, et tekkib tahtmine oma urgu pugeda, lõhnaküünal süüdata ning teekruusi pisaraid valada. reverse psychology? maailmavalu tuli kohe peale...

päeva mõttetera tuleb rehepapi rehe alt...

2006-12-13T21:20:00.000+02:00

"Inimesed nää on vahel nagu mingid lambad ja ei leia ise rohuliblet ega midagi."

lillekesi linnas...

2006-12-13T20:33:00.000+02:00

helsingi kesklinn on hetkel üks uur ehitustöömaa. igal pool on tellingud üleval. tavaliselt tõmmatakse tellingud mingi koleda sinise presendiga üle ja asi vask. et peabki kole olema, kui ehitatakse. tänavu on siiski mõnel helgel peal idee tulnud ning kuskilt ka raha idee teostamiseks. idee nimi on kunst tellingutele. keskuskatu tänaval, kohe ateneumi taga on selline vahva läbikäik, mille seinad ja lagi on kaetud valgete plastmassist lillekestega. lillede tagant paistab hele valgus. see on nagu mingi õnnetunnel, harmooniline oaas keset halli ja kõledat kesklinna, veel maailma jubedaima ehitise - makkaratalo - kõrval. ka stockmann on kunstimeelsust üles näidanud, ehitustellinguid katavad osaliselt ühe kunstniku teosed. aa, ja suvel oli kauppatori ääres esplanaadil ka mingi kaevandus või mis. töömaad ümbritsevatele taradele oli kinnitatud puust välja lõigatud suuri värvilisi vahtra- ja kaselehti. nii armas!

aarrggghhhhhhhh....

2006-12-11T20:48:00.000+02:00

närvnärvnärvnärvvvvvvvvv. rskrrgggfkrrr. ma hullun. kust saaks osta kannatlikkust? miks see peab arenema just sellise vastiku olemise läbi? ning ennast tundes: vastik on küll aga kannatlikkus ei arene ühtigi. ainuke lohutus on see, et ma tean raudselt, et millalgi läheb see nõmedus mööda. aga millal??? bog znaajet. ja mulle muidugi ei ütle. tal on selline komme. see käib ju kogu arenemise-värgiga kokku. et võimalikult jube ikka oleks. miks küll mõned inimesed on nii neetult emotsionaalsed ning ei suuda end karvavõrdki valitseda või tagasi hoida? why oh why on minu saatus selline kole põrgutules vaevlemine? hissand halasta! palun...

i wish i had never met you
never heard your laughter
never seen your kind eyes
i hope i will forget your name, your eyes, the warmth of your hand
i hope i never remember your smile
or hear your voice
i will forget how lovely you smell
i will, i promise

----------------------------------------
oskaks sama veel araabia keeles kirjutada, laulaks mingi viisijoru peale ja olekski superhitt valmis. sest suurem osa araabia musast on just selline soigumine. ma võikski ju oma armuvalu konstruktiivselt rakendama hakata ning lüürilisi nutulaule välja mõelda. mis siis, et araabia keeles pole...

det var vi båda två...

2006-12-11T18:34:00.000+02:00

otsustasin täna, et ma ei pea mõtlema ühele inimesele. et mida tema minust mõtleb või arvab. et ma ei pea ilmaasjata ennast tema peale kulutama. ühepoolne innustus on ikka üsna kurnav asi, eksole. et ma ei pea ju ennast nii hirmsasti kurnama, mul juba niigi liiga palju stressi sümptomeid. nojah, kuna ma mõtlesin neid asju terve päeva, siis tegelikkuses läks see päev ikkagi just selle inimese nahka, kellele ma ju mõelda ei tahtnud... oeh.

nii vahva on kõndida läbi tuviparve. kui nad siis järsku kõik korraga su ümbert lendu tõusevad, on tunne, nagu tõuseksid sa isegi lendu. või nagu sul oleks tuvidest keep ümber. või et siis kõnnid mõnel meeleolukal praha või pariisi platsil, inimesed istuvad mõnusates platsiäärsetes kohvikutes, noored armastajad kohtuvad purskkaevu juures...

maagiline tants...

2006-12-11T00:06:00.000+02:00

dance of the seven veils. actually, there were eight, to be exact...

carpe diem...

2006-12-09T22:47:00.000+02:00

lihtsalt hea on. täna oli väga nunnu päev. hommikul käisin tantsutööl, kliendid olid armsad, pingutasid. neil oli väga kahju, et ma järgmisel aastal seal enam ei õpeta. käisin kohvitamas, lugesin meestelehte veli. polnud paha. isegi vaffa oli. siis läksin sõprade juurde laulma, laulsime kohe kaua ja südamest. homme on meil koguduses pidu. saame 15-aastaseks. sel puhul on siis laulu, tantsu, sööki ja jooki nii palju kui kulub. pärast laulmist ja pitsatamist läksin veel teiste sõprade juurde, kus oli teed, küpsist, palju täiskasvanuid ning veelgi rohkem lapsi vanuses 2-12. terve maja kajas. aga armas oli.

ma olen ilmselgelt vanaks jäämas. sest mulle hakkavad järjest rohkem väikesed lapsed meeldima. ma pole elusees olnud selline mannetu tädi, kes iga beebiga ninnunännutama hakkab ja kõiki lapsi katsuda tahab. noh, nüüd olen ma sellele ohtlikule teele astunud. püüan ennast ikka vahel tagasi hoida, et lapsi mitte päris ära ehmatada. lasen neil enne minuga harjuda ja ise juurde tulla. täna üks armas kolmeaastane mees nõjatus seljaga minu vastu ja hoidis mul suurest varbast kinni. kui me viimati kohtusime, oli ta veel imik. et ega me üksteist eriti ei tundnud. kuid kutt kohanes kiiresti. pärast vahtis mulle veel kavalalt silma sisse, kui ma parankat mugisin...

häppi iseseisvuspäeva, finlandia...

2006-12-06T22:40:00.000+02:00

see pilt on tehtud tegelikult juba mõni aeg tagasi. ärge arvake, et meil täna õues sellised ilusad kollased lehed on. aga lipp on küll seesama. sama koha peal ka. soome riik ehk suomi-neito on juba täitsa vanamuti ikka jõudnud. palju õnne siis. õnne läheb elus vaja...

learning to say "no"...

2006-12-06T18:25:00.000+02:00

parandan gümnaasiumi inglise keele kirjandeid. selle teksti kirjutaja pole soomlane, ta on ilmselt alles täiskasvanuna soome kolinud. sest selliseid kirjavigu annab ikka välja mõelda, ütlen ma...

"In my opinion, It's very difficult someThimes To say No, but It depends, where will you? Somethimes your frinds wants something that dont want give him, but you can't say No somethimes when you say No, The other Things That you are not intresetting To doing That or his idea.

It's very hard, often when you say No Then you wont have any problems. I Think, It's very good idea That we learn To say No, but always It dosent happen.

I Think also when people Think about what ever and analyeize That Thing, The can choose The right Things.

I belivs That allot us can say No but situation make it very difficult becouse we dont want To hurt sombody if we Thing carfully we atend To somthing That, It's not hard To say but we made it difficult and It's our fault and we must Take it easily and after This we can say No."

rahvavalgustuslik video. eriti meeste jaoks...

2006-12-06T17:04:00.000+02:00

mida peab üks mees tegema, kui tema naine kannatab looduse käes? võib teha õigesti ja võib teha valesti. soovitan soojalt esimest varianti, mehe enese huvides...

ja kui mõni mees tahab naiste maailmaga veelgi lähemalt tutvuda, siis aitab teda monthlyman.

kui teie lapsel on igav...

2006-12-04T20:17:00.000+02:00

siis õpetage talle kõhutantsu. nutma ja naerma ajavad tulemused on garanteeritud. siin on tõestus selle kohta, et kui laps oskab käia siis oskab ta ka tantsida. ainult kättevõtmise asi...

beatal ja horaciol on uus fänn...

2006-12-04T12:31:00.000+02:00

oh jah. mul ei jätku sõnu. proovin siis nendest mõnedest, mis mul on, adekvaatse pildi kokku seada. ühesõnaga - super nädalavahetus oli. laupäev algas küll mitte lubavalt, mul läks trennis tuju pahaks, sest päris paljud olid närvis ja turtsusid. mitte otse avalikult, vaid teate küll, niimoodi sofistikeeritult, ei vasta küsimustele ja umbes et, ah, sa ei kuula ju üldse. lõunapausi ajal leidsin kesklinnast inimesi siltidega "free hugs". üks nunnu tüdruk oli isegi minu pikkune, nii hea oli kallistada. noh ja siis nutsin ma ühe peatäie kolme sepa platsil, muudkui kallistasin tasuta kallistusi. siis kui veel süüa sain, oli tuju juba täitsa hea.

teistel ka, sest pärast lõunapausi läks kõik väga hästi. piilusime kardina tagant, kuidas horacio laval proovi tegi. siis grimeerisime ennast peaaegu äratundmatuseni ja läksime lavale. mina olin esimene, kes õhulist siidisalli lennutades lavale pidi astuma. salli ots jäi mul kohe kanna taha kinni ja siis ma kobasin seda teise käega juba publiku ees. aga kätte sain ja midagi polnud katki. muid koperdamisi vist polnudki. meie etteaste kestis ainult 15 minutit, seejärale vahetasime kähku riided ja mina sain esimesse ritta koha, et beata ja horacio cifuentesi shoud vaadata. üldse pole kahju, et selle koha eest 35 euri pidin maksma. oli igat senti väärt.

horacio on pikk lihaseline mees, kelle naeratus on midagi ebamaist. ja tundub alati nii siiras ja südamest olema, kuigi see on ju treenitud naeratus. ta ise rääkis, et kui ta trenni teeb, siis teeb nagu päriselt olekski publiku ees. meie teeme ju trenni ikka mossis nägudega. oma kursusel horacio siis utsitas meid, et kui me kohe naeratust ei treeni, siis lava peal ta niisama ei pruugi tullagi.

laupäeval läksime kõik koos hotelli õhtust sööma. lähedalt on horacio ilusamgi kui kaugelt ja pildi pealt. laval on ta igas vikerkaare värvi riietes, eraelus kannab musta. väga efektne. meelekohtadel on juba halli ja... beata on üks kenamaid naisi siin ilmas. mind hämmastas ainult, kuidas ta keha nii noor välja nägi. sest näo poolest on ta ikka juba kõvasti üle neljakümne. ja vahva huumorisoonega. nad mõlemad on väga head õpetajad. kui nad tunni ajal küsisid, et kas küsimusi on, siis polnudki eriti. nad olid kõik juba ise ära seletanud. ja mis seal seletada, kui on täpselt näha, mida ja kuidas nad teevad. einoh, milline täpsus ja lihaste kontroll! ma õppisin beata käest maavärisemist, see on selline et terve keha rappub hästi kiiresti. lahe. nüüd tuleb see kohe mingis tantsus ära katsetada.

neil oli ka oma pisike koeranässakas nimega mimi kaasas. isegi laval. ja tundide ajal ka muidugi. kuts istus maki kõrval laua peal ja oli omaette. kui plaksutama hakati, siis muutus ka tema ärksaks. talle meeldivat aplaus.

kõige rohkem meeldis mulle selle tantsupaari juures see, et kuigi nad on kõrgeim professionaalsuse klass, mida euroopas araabia tantsu alal leida võib, siis ei staaritse nad üldse. beata rääkis meile oma ishiase-vaevast ja soovitas magneesiumi süüa. horacio jagas, kuidas neid on egiptuses miljon korda rahadega ja halva kvaliteediga petetud ja kuidas ta lõpuks ikkagi kõik esinemisriided ise peab valmis õmblema ja pärast on tükk aega sõrmeotsad täitsa katki. seda ühte shoud on ette valmistatud poolteist aastat, nad on egiptusest lauljad ja muusikud välja otsinud, plaadi teinud, tantsud välja mõelnud, riided disaininud ja ise dekoreerinud. näiteks ühe kleidi peale kulub 1500 klaaspärlit. neid horacio siis õmbleb öösiti.

kõigele lisaks on neil lahe huumorisoon. eneseirooniatki leidub parasjagu. esinemises oli see hästi näha. minu lemmiknumber oli see, kus beata tuleb lavale aleksandria stiilis kõrgetes kontsades, lilleke juustes, milaya minikleiti katmas ja laialt nätsu närides. siis ütleb mikrofoni, et teate, üks tema saksa sõbranna armus soome viikingisse ära ja kolis siia. tema oli siis palunud seda sõbrannat nendega koos esinema, ja alguses lischen oli öelnud jah aga pärast ikka ei. nii et nüüd lischen on lava taga ja ei julge välja tulla. et kutsuge, head inimesed, ta välja. meie siis hüüame julgustavalt, et lischen, lischen! muusika algabki ja beata järel tipsib lavale ei keegi muu kui 15 sentimeetri kõrgustes mustades kingades blondi pika parukaga ja minikleidis horacio! karvaseid sääri jagus kõigile. ohhh, kus ma naersin. number oli üldse stiilne, horacio-lischen polnud päris kindel, kuidas see tants käib ja jõllitas ägedalt beata pealt maha. näoilmed olid vastavad. noh, selliseid esinemisi on küllalt nähtud, kus tädid ronivad lavale, kuigi tants pole selge. ja siis just jõllitataksegi üksteist, mitte publikut. esituses oli üks teinegi number, mis satiiritses selle kallal, et suvalised tibid arvavad end ilgelt head kõhutantsijad olevat, kuna oskavad peput keerutada ja tissi väristada. kuna ala pole arenenud sama professionaalselt nagu näiteks jazztants või ballett, siis on ka autoriõigustega ja kvalifikatsioonidega nii ja naa.

oeh, ma võiks vist jäädagi cifuenteseid ülistama. aga kellel seda ikka nii väga vaja on. igatahes inspiratsioon keset koledat sügist on jälle leitud. elagu tants!

öine jorin...

2006-12-02T00:11:00.000+02:00

ma olen nii väsinud, et kukun praegu ümber. sellepärast ei jäksa magamagi minna. parandasin täna 30 inglise keele kontrolltööd ära. oma 5 tundi läks selle nahka. ah, ega noored naised ei peagi reedeõhtuti linna peal lillutama. ongi hea, kui on põhjust kodus istumiseks. hommikupoolikul õmblesin tanstukleitidele igasugu kulinaid külge. ja rebisin osa maha ka. need, mis koledad. värsket õhku hingasin ainult õhuakna kaudu.

homme, ehk siis tegelikult juba täna, on see suur ja kauaoodatud päev mil annushka astub jälle üle pika aja savoy teatri lavale. me peame juba hommikul kuke ja koidu ajal (ehk kell 11) kohale kobima, et mingeid saundtsekke ja eiteamida teha. teate, see savoy lava on nõme. ta on kaldus. noh, ikka korralik teatrilava. aga proovi sa tantsu keerutada kaldus põranda peal. konjakit pole vajagi...

siis veel kardan ma, et bänd mängib midagi valesti. nad on ennegi sellise tükiga hakkama saand. äkki ma unustan koreograafia ära ja hakkan keset shöüd segast panema? äkki mul läheb kõht gaasi täis ja siis tantsin nagu karupoeg puhh. ma sõin juba täna keedetud ube. need peaks ilusasti väikese gaasi hakkama panema.

ja nagunii, kui ma praegu teki üle pea tõmban, siis vähkren pool tundi ega saa und. mulle on selline komme viimasel ajal tulnud. see on vist ikka selle stressi pärast. esiteks on stress moehaigus ja mina olen igal juhul väga moekas. teiseks on mul südame rütmihäired ja arst ütles, et just stressist ongi. nii et mind ei paranda muu kui haud...

ühesõnaga, break a leg, nael kummi ja ni puha ni pera. k tshortu!

vähemalt internet arvab, et ma olen normaalne...

2006-12-01T13:26:00.000+02:00

You Are 16% Paranoid Schizophrenic

You're so far from paranoid schizophrenic...
you probably found this quiz to be quite amusing.

Are You A Paranoid Schizophrenic?

je suis francaise...

2006-12-01T13:00:00.000+02:00

Your Inner European is French!

Smart and sophisticated.You have the best of everything - at least, *you* think so.

Who's" Your Inner European?

jälle see naaber...

2006-12-01T01:19:00.000+02:00

kell on 01.17. ülevalt naaber vaatab monty pythonit. sest kuulda on laul "always look on the bright side of life". tal on seal sõpru ka, ma kuulen, kui nad räägivad. õnneks pole kuulda, mida nad räägivad...

mulle meeldib maksavorsti paljalt süüa...

2006-11-30T23:20:00.000+02:00

kui väga külm hakkab, siis viskan ikka mingi hõlsti peale. aga tegelikult ka, jube hea. lusikaga, ilma leivata. mmm...

p.s. ja ei, ma ei taha teada, millest maksavorst tehtud on. miks ilusat elu mingite faktide teadmisega ära rikkuda?

dream a little dream...

2006-11-30T12:35:00.000+02:00

ma nägin öösel und, et õpetasin mingile kaheksandale klassile rootsi keelt. ning olin täiesti hämmingus, et neid huvitas see asi. kõik tegid kenasti harjutusi ning said mu rootsikeelsest kõnest aru, töötasid kaasa jne. ma olin ikka täielikus segaduses, et kuidas on selline asi üldse võimalik. no siis muidugi kukkus keegi õpilane tooli pealt maha ka vahepeal, aga ikkagi...

madis-mart-siim-horaazio...

2006-11-30T12:27:00.000+02:00

ohhoo, kus on hea lugu netis püsti. õigemini ämbritäis häid lugusid! lugege pilleriinu postituse kommentaare! rehepapp on igatahes minu lemmik. jubejuss ja uhkeloom ja rehepapp on nagu ebapüha kolmainsus või midagi sellist... aint et rehepapil pole oma ploogi. laisk on. a no millal rehepapp on ausat tööd teinud, ah?

the merry blues...

2006-11-29T20:26:00.000+02:00

mõnel päeval tundub, et absoluutselt kõik inimesed siin ilmas on loodud selle jaoks, et mind närvi ajada. tänaval koperdavad ees, lasevad ukse vastu su sõrmenukke kinni, ütlevad asju, mis sind kurvastavad ning ei tee selle juures teist nägugi. inimesi on liiga palju ning keegi ei tee, nagu mina tahan.

näiteks loengusaalis istutakse pika pingirea mõlemasse otsa, jättes keskpaiga täiesti tühjaks. siis sa pead neist mööda trügima, kui sinna istuma lähed. see on nagu mingi taud, et istutakse ainult rea otsas. rea otsi ei jagu ju igaühele, mõni peab ikka keskel ka istuma. viimasel ajal mõtlen ma kahjurõõmuga, et häh, oma viga, et nüüd püsti pead tõusma, kui ma sust mööda lähen. ükskord lasin pingiotsa neiul püsti tõusta, et oma asjad kohale panna. kuna loengu alguseni oli veidi aega, käisin veel oma veepudelit täitmas. neiu pidi jälle minu pärast kaks korda püsti tõusma. kuradike minu sees muudkui muheles...

kui ma olen pahas tujus, siis tahan hirmsasti oma lemmiknarkotsi ehk suhkrut. istusin täna vihaselt metroos ja plaanisin, kuidas lähen poodi ja ostan suure laadungi jäätist. ja söön korraga ära. las siis maailm näeb, et mina teen, mis ise tahan. voh! siis hakkas tasapisi koitma, et tegelikult teen ma sellega halba ju ainult iseendale. maailmal on täitsa suva. teistel ongi parem irvitada, kui ma jälle veidi pekisem olen. ning millest on jäätis tehtud? sajast miljonist protsendist suhkrust ning lisaainetest E123-E666. ja vot ei läinudki poodi jäätisejahile. keetsin hoopis putru. mul on mandariine ka. jonnimistuju on peaaegu möödas...

talisman...

2006-11-28T09:34:00.000+02:00

kui sa plaanid järgmisel laupäeval helsingisse tulla, siis tule ja vaata ka talismani. mina teen koos paari sõbraga neile soojendust. et rahvas oleks ikka staarideks valmis. ja no kaugel see mu oma staari elugi enam on...

kohtume savoys!