hull poodleja...

käisin reedel pärast eksamit ennast premeerimas või nii. ega ma olin juba ammu planeerind, et lõnga ja sukavardad tuleb osta. sest pärast heegeldamiskaifi arvasin ma, et mis see sokikudumine siis ka ära ei ole. noh, ostsin lõnga ja bambusest vardad. head, ei kolise nii hullult. ja pärleid ostsin, ja pärlinõelu. sest tavalised nõelad, sindrid, ei mahu ju nendest imenikerdistest läbi. kinni nigu kaamel nõelasilmas. täitsa matsaka hunniku raha pidin oma uute naiselike rõõmude eest ära andma.

kudumine osutus palju raskemaks kui heegeldamine. ma olen alles kolm sentimeetrit sokki kudunud. ja kuigi teen lõngaga kaasas olnud juhise järgi, tundub, et sellest sokist saab liiga lai. ei oskagi otsustada, et kas üles harutada ja väiksemat proovida või lihtsalt edasi põrutada. sest kui ma vähem silmi teen, siis ei oska ma ju enam pärast kanda teha selle sama juhise järgi. no küll minu elu on raske...

minu lemmiklõhnaõli on roheline tee. selle pudeli leidsin eirast, mahepoest. ma suvel ju iga päev töö tõttu eiras, siis hulkusin seal vahel ringi ja uudistasin elu. no ja sattusingi mahepoodi ning tõdesin, et on palju kasulikum osta normaalselt toodetud 100 ml lõhna kahekümne euroga kui mingit elizabeth ardeni poole väiksemat pudelit poole suurema raha eest. ega see eliisabet mingi meie küla poiss ole, et ma teda toetama peaksin. suvel ostetud pudel sai paar nädalat tagasi otsa. siis läksin ja ostsin uue. küll ma nüüd haisen hästi...

roosad sokid ja alusseelik...

käisime eelmisel laupäeval sõpradega päästearmee kaltsukas ehk kirpushkal. aknal oli selline armas vaatepilt. baleriin oli oma koivad kuidagi nihu jätnud...

inimesed seinal...

ülemine tädi on vahva, talle meeldivad erksad värvid. ja sellepärast meeldib ta mulle. raami tegi mu ülemus eelmisel suvel, kui ma palusin. et oleks vaja vanadest, halliks kulunud laudadest pildiraame. ta teadis, kust kuurist saab tasuta vanu laudu ja saagis need mulle valmis ja klopsis kokku ka. mu ülemus on väga hea inimene. ta hobiks on korterite remontimine ja igasuguste huvitavate lahenduste välja mõtlemine. ja muidugi ka näitsikute hädast välja aitamine. eriti kui neil on vanu laudu vaja ja muud seesugust.

alumine pilt koosneb kahest osast. mustast naervast mehest ja valgest naervast mehest. nad on mingid hüpertrendikad kokad siin helsingis. töötavad klaus k:s, on eriti tähtsad tegelased. city-lehes oli neist selline armas pilt kunagi ja ma rebisin ta välja ja riputasin omale seinale. hea energia pilt on. nende restoranis pole ma kunagi käinud. tegelt võiks ju ikka minna, järgmine kord kui raha on. ehk siis järgmise viisaastaku sees...

käsitööjuttu...

sain oma bolero valmis!!! leidsin ka mooduse, kuidas tilbendavad lõngaotsad ära peita, põimisin nad suvaliselt koe vahele. internett juhatas, kuidas hetkel ülimoodsat lille heegeldada. vorpisin neid lausa neli tükki ühe õhtuga, endale ja mõnedele sõbrannadele ka. no, jõulukinke ma neile niikuinii ei and, saavad nüüd siis roosad villased õied. minu meelest jube nunnud.

aga no küll ma olen rahul oma tehtud tööga. mis kõige mõnnam, mulle meeldib see nikerdis! tegin midagi sellist, mida hakkan kindlalt kandma ka. et ei jää lihtsalt kappi laiutama. ja kuigi alpakalõng oli kallis, tasus investeerida. mõnus pehme on, ei torgi. ja heegeldada oli ka väga mugav, töö lausa lendas. alustasin eelmisel laupäeval ja eile, neljapäeval kell üks öösel sain valmis. ma olen heegeldanud kodus, metroos, loengus, piiblidiskussioonis, kohvikus, sõbranna juures. ühesõnaga igal pool.

järgmine projekt on õppida sokki kuduma. ma kooliajal kudusin küll, aga emme tegi sokikanna ise valmis ja mina ei õppinud essugi. niiet mul on lai tööpõld ees...

kui su kirjutuslaud on liiga tühi...

...siis tähendab see seda, et sa ei kasuta seda eriti. sest kui inimene ikka tööd teeb või õpib, on igast pabereid ja kasvõi apelsinikoori arvuti ümbrus paksult täis. kuid ilmselt need, kellel on palju üleliigset raha, tahaksid sisustada arvutiümbrust ja töölauda keraamilise rohuga, ja maksta selle luksuse eest muidugi üle saja dollari. sest alla sajaka pole ju luksus, noh...

ooostakee, ooostakee...

no kesse hull maksab sellise nööpidega kartulikoti eest 185 tollarit? mul on kohe kahju sellest inimesest. või teeb luukõhn modell antud ürbi niivõrd haledaks? võibolla oleks see dolly partoni seljas isegi kuidagimoodi aksepteeritav? igatahes praegu tuleb meelde miniversioon jane eyre'i internaatkooli nunnarüüst või midagi taolist. dickensiaegne vaestemaja...

kui sa ei oska otsustada...

...ja kui sulle meeldib roosa, siis kuluta ometigi 125 dollarit sellise ülivajaliku asja peale nagu seda on otsusekuubik! sest kui sa ikka nii lihtsaid asju ei oska otsustada, siis ongi paras, et hunnikust rahast ilma jääd. joku roti sentään...

turvaline tütarlaps...

kui mul oleks auto, siis oleks mul autos vot selline asi: safety girl roadside emergency kit. no nii nunnu. seal on esmaabivahendid ja kätekreem ja shokolaad ja... ühesõnaga, kõik, mis vaja. loistavaa!

prügikastist leitud...

ükspäev kõndisin ehituselt mööda. seal oli selline suur autokast, kuhu oli igasugu träni visatud. muuhulgas ka üks kena väike aken. ma olen juba aastaid unistanud vanast aknast. tahaks seinale riputada. no ja ta jäi mulle otse silma ette, hea, et ma aknaga kokku ei põrganud. koukisin ta sealt kastist välja ja kandsin käe otsas koju. nüüd on mul nurgas üks ehitustolmune aken. aknaid pesta ma loomulikult ei viitsi, eriti talvel...

sinipunaroheline rõõm ilma siniseta...

läksin täna ühest poest mööda. kuna mul oli töö alguseni veel viisteist vaba minutit, astusin sinna poodi ka sisse. nägin selliseid nunnusid kevadetasse. ostsin ära. poolteist euri tükk. niisuguste rõõmupallide eest! eile ostsin veel pika jupi vorsti, hirmus vorstiisu oli. osa sõin ära aga osa jäi alles. et mitte poolikut vorsti mingisse vanasse apelsinimusta apelsiniostmise kilekotti panna, mõtlesin, et oleks hea, kui oleks selline piklik plastmassist totsik, kuhu saaks mõnikord juustu ja vorsti kinni panna. ja täna leidsingi just sellise totsiku!

näputööime...

lugesin kunagi kajaka postitust ja nägin vahvat pilti ka. et lahe bolero või sall. ja ei pidavat raske teha olema. mõtlesin veidi ja hirmus isu tuli peale. et teeks ka. ma olen tegelikult täielik käpardis, mis käsitöösse puutub. kooliajal kudus mul emme kõik sokikannad ja sõrmikusõrmed valmis, nii et sain ikka oma hinde kätte. aga ega ma kuduma ei õppinud. õmblemist ja heegeldamist olen ka eluaeg vältinud. pole ei kannatust ega pealehakkamist. ning töö tulemus ei innustanud ka kunagi, sest koledasti tegin, noh. ja koledad asjad mulle ei meeldi. nii et viimati olen ma umbes varateismelisena heegeldanud mingi nigela viltuse salli, mis sai liiga lühike ja mida mitte keegi ei kandnud.

aga seekord otsustasin, et teen oma elus veel ühe näputöö, kui see ka mu viimaseks jääb. et teeks proovi, äkki on kannatlikkus ja sõrmede haldamine veidi paranenud 15 aasta jooksul. käisin juba mitu nädalat tagasi poes ja ostsin hirmkallist lõnga ning heegelnõela. kudumine tundus raskem, sellepärast valisin heegeldamise. lõngakott on vaguralt nurgas oma aega oodanud ja pole mitte piiksatanudki. kuni ma täna lihtsalt pulli pärast võtsin nõela ja lõnga välja, et no vaataks õige. ma pidin tegelikult koolitööd tegema, ning mis oleks parem tööst kõrvalehiilimise põhjus kui mitte teine töö? ja oh sa imede ime - heegeldasin ühe ropsuga terve toki lõnga ära. vahepeal vaatasin internetist, et kuidas seda sammassilmust või mis ta nimi on, tehakse. mul oli nagu meeles, et heegeldada võib lihtsat rida või mingit sammast. leidsin netist sambad ülesse ja sain selgeks ka. heegeldamine uputab endasse ära, et muudkui teeks ja teeks ja teeks... täielik flow. päike paistis aknast sisse ja taustamuusika oli meeleolukas - norah jones. väga ilus laupäev. vahepeal tegin ikka jalavanni ka, mul jalad kogu aeg külmetavad. no haige ikka veel ju.

vahel on loengus või ühistranspordis näha noori naisi, kes usinalt aega ära kasutavad ja koovad. ma olen ikka kade olnud, et miks mina niimoodi ei oska. ei tea, ma vist loengus veel heegelda, ei julge pilku ju töölt tõsta. ja loengus oleks vaja ikkagi märkmeid teha. aga metroos istun ma iga päev vähemalt 40 minutit, nii et neid aegu võiks küll vabalt ära hakata kasutama.

küll ma olen nüüd enda üle uhke! heegeldamine on lausa lust ja lillepidu! kui valmis on, siis panen pildi ka üles. nüüd on alles 20 sentimeetrit nikerdatud. ning mis parim, mul pole selle boleroga mingit kiiret, saab valmis siis kui saab.

rauast killuke minevikust...

selle küünlajala tegi kunagi ammu nõukase vanamees, kes elas meist paari maja kaugusel. ta oli ept's tööl ja toorainet vabalt käes, nõukaaeg ju. siis hakkaski selliseid ilusaid asju tuttavatele ja naabritele väikese tasu eest meisterdama. millal küünlajalg valmis, mina ei mäleta. minu jaoks on see ilus asi alati olemas olnud. nõukase vanameest ma ka ei mäleta. nii et enam kui 25 aastat tagasi oli see kindlasti. isegi nõukase vanamehe nime ma ei tea. tema koera mäletan küll, bimbo oli. bimbo oli alati vana ja paks. muidu väga sõbralik koer, ainult vahel lõi kiiks välja, eriti jalgratturite peale. bimbo on ainus koer, kes mind jalast näksanud on.

paar aastat tagasi vanaema juures võõpasin ma roostetanud küünlajala musta ahjuvärviga üle, väga kena sai. oli ka plaan ta soome tuua, aga no kilekoti sees ju ei too suurt rauakolakat. ja mul polnud kodus ruumi ka, elasin sõbranjedega pead-jalad koos. siis, kui oma pesa sain, kamandasin issi autoga kulleriks. ja sain vanaema ahjuvärvise küünlajala endale. see asi tuletab mulle meelde lapsepõlve, seda, et ma olen kusagilt pärit... nagu suguvõsa vanad fotod, mida ma kogun ja püüan sugulasi intervjueerides teada saada, et kes seal piltidel siis õigupoolest on ja mis aastal. ühesõnaga, see küünlajalg on meeldetuletus sellest, et mul on kusagil juured...

roheline...

täna on roheline päev. tegelikult ma eriti ei armasta rohelist, lausa väldin seda värvi. emme mul ikka püüab meelde tuletada, et roheline teeks mu aurale head. et see on hea värv. no aga ta ei sobi mulle suurtes kogustes. ainult pisitillukestes.

täna oligi pisitillukesi rohelisi. roheline õhtusöök: kurgivõileivad pestoga ja roheline tee. jõin vett tumerohelisest pudelist. ostsin endale uue piibli, rohelise. see oli nüüd küll väga spontaanne ost, tuli lihtsalt shoppamisehullus peale. ja siis ostsingi. piibel on selline eriline, nimeks the message//remix:pause: a daily reading bible. seal on uus ja vana testament segi nigu purdu ja kapsad, remiksitud, ühesõnaga. kõigele lisaks on see vahva tõlge, selline lihtne ameerika keel. et ka hill-billy aru saaks. olen juba ammu sellist taht. noh, nüüd siis ostsin oma viimase raha eest piibli... õnneks mul on kodus kaerahelbeid. liimisin sinna ilustuseks ühe pildi sisse. liimipurk on ka roheline...

eile sõin aafrika shokolaadi. sõber tõi ghanast. ta käis seal oma emmel ja issil külas. shoks oli täiesti maitsetu. ei tea, millest aafrikas shokolaadi tehakse. retsept pole igatahes mitte see, mida karl fazer kasutab...

kõrvarõngakrõhva...

ma olen hull kõrvarõngaste järele. pole isegi lugenud, kui mitu paari mul neid on. mitu. kahjuks on hulgi ka selliseid rõngaid, millest üks paariline on kuhugi ära kadunud. kõige kurvem on siis, kui lemmikkõrvarõngas ära kaob. vaid üks õnnetu jääb mälestuseks kunagisest õnnest. näiteks üks lemmikrõngas kadus ära, kui ma seisin mitu aastat tagasi sõpradega peterburi selle aja kuumima diskoteegi "metro" ees järjekorras. rahvast oli nii palju, et polnud võimalik kummardada ja ehet maast üles noppida. see jäi lihtsalt masside alla...

pildil olevad ehted ostsin endale jõulu- ja uusaastakingiks. plaanis polnud hoopiski mitte nipsasjakesi soetada, kuid ma lihtsalt ei suutnud nendest mööda minna. aarikka "lumi" sobib ju aastaaega nagu rusikas silmaauku. ja punased lilled käivad ükskõik millal. ihkuuuu!

joulumaahan matkamies jo moni tietä kysyy...

mul on kodus täpselt üks jõuluehe. see näärivana. nüüd pole tal kahjuks enam pead otsas, sest see põles ära niikaua kui meie emmega piparkooke küpsetasime. peaaegu et ostsin kuuse koju, sest esimest korda üle mitme-setme aasta olen jõulude ajal oma kodus. aga ikka ei viitsinud. sest uuele aastale lähen ma ikkagi mujale vastu, kes seda kuuske siin kodus siis ikka imetleb.

mind kutsuti jõululaupäevaks sõprade, a & t juurde külla. sinna tulid a ema-isa, õde ja õemees. ja mina. ma tulin juba varakult päeval kohale, tegime jälle piparkooke (ma hakkan varsti profiks!) ja igasugu traditsioonilist soome jõulusööki. võid ja rõõska koort lisati absoluutselt igale toidule. t oli tubli ja virk mees ning pesi suure kolinaga sauna niikaua kui meie a-ga lõunauinakut tegime. ilus uinak oli, kuulasin leonard coheni muusikat, vaatasin aknast paistvaid mände, mis peegeldasid päikeseloojangut. magada ei tahtnudki. lihtsalt oli ilus vaikne hetk...

joulupukki kõrval kastis on pererahvale kingitud haruldane serviis. mõne aasta pärast saaks selle eest ilmselt väikese varanduse...


siis tuli rahvas kohale ja hakkasime sööma. ainult pool toidust jõudsime ära süüa. rohkem ei jaksanud. mina olin teinud meile lehed jõululaulude sõnadega, et siis hea koos laulda. ja ega laulsime ka. joulupukki tuli ka koos oma joulumuoriga (a ema ja isa). laulsime nii, et maja kajas. siis hakkas kingituste jagamine. ossa püha mariia, kus kodanikud olid raha magama pannud! misjaoks, vot sellest mina aru ei saa... mina sain ka kaks kinki, isetehtud küünla ja nännikorvi. ilus küll ja puha, aga ma ikka ei saa sellest kingilaviinist aru. noh, üks kink igaühele, ookaa. aga 4-5? täiskasvanud inimesed!

minu nännikorv. selle võiks tegelikult ju alles hoida ja järgmisel aastal kellelegi edasi kinkida...

esireas on porgandivorm, maksavorm, kaalikavorm ja kartulivorm. taga lösutab suur seasink. a isa tõi selle kaasa, ise küpsetas. lisaks on jõululaual alati rosolje, mille kastmeks on roosa vahukoor. ja kala, meil oli soolalõhe ja heeringas.


pärast laulsime veel, ja jõime glögi ja kohvi ja konjakit (polnudki väga vastik!) ja sõime kooki. ja mängisime scrabblet. t on täielik wonder boy, tema oli üksi oma võistkonnas, meie võistkonnas oli kolm naist ja kolmandas võistkonnas oli kaks inimest. t sai kaks korda nii palju punkte kui meie võistkond. arumaivõi, alati ta teeb niimoodi. ei tea kuidas...

präänikute maalt...

sõrmustatud mees...

hommikul sõitsin bussiga tööle. bussijuht polnud soomlane, tumedamat verd oli. bussijuhid meil üldiselt ongi mõnest muust rahvusest. aga no ega ma sellest ei tahtnud rääkida. istusin esimesele istmele, sest oli vaja aegsasti näha, millal maha tuleb minna. panin siis tähele bussijuhi käsi. oi, mulle tuli lapsepõlv meelde, midagi turvalist ning samas ka erutavat. mehel olid kenad tugevad sõrmed, veidi soonelised käeseljad ning parema käe nimetus ilutses tumeda kiviga paks kuldsõrmus. mulle miskipärast tohutult meeldib, kui mehel on suur sõrmus sõrmes. see nagu viitaks mingile mälestusele, millelegi, mis on tema jaoks tähtis. sest mehed ikka harvemini ostavad endale sõrmuseid lihtsalt ilu pärast.

minu onu ruudi kandis kunagi ka paksu kuldsõrmust. ning mulle tundub, et see polnud ta abielusõrmus. natashka oskab seda kindlasti öelda, tema isa ju. a noh, igatahes sõrmus oli. onu ruudi on mulle alati sümpatiseerinud, muhe mees. mängis vahel gitarri ka, kuigi onu sass on meie suguvõsas see päris pillimees. kui onud meile külla tulid, sai alati pidu ja nalja ja tramburaid. lapsi, koeri, naisi, sööki, jooki. head mälestused, ühesõnaga. nüüd see bussijuhi sõrmusega käsi tuletas mulle neid aegu meelde.

üks mees, kes kirjutab asjadest, näitas ka ükspäev ühte sõrmust. no see, millest mina räägin, on põhimõtteliselt samasugune, ainult ilma igasugu nännita. ja ilma läikiva reeboki dressita...

lillekesi linnas...

helsingi kesklinn on hetkel üks uur ehitustöömaa. igal pool on tellingud üleval. tavaliselt tõmmatakse tellingud mingi koleda sinise presendiga üle ja asi vask. et peabki kole olema, kui ehitatakse. tänavu on siiski mõnel helgel peal idee tulnud ning kuskilt ka raha idee teostamiseks. idee nimi on kunst tellingutele. keskuskatu tänaval, kohe ateneumi taga on selline vahva läbikäik, mille seinad ja lagi on kaetud valgete plastmassist lillekestega. lillede tagant paistab hele valgus. see on nagu mingi õnnetunnel, harmooniline oaas keset halli ja kõledat kesklinna, veel maailma jubedaima ehitise - makkaratalo - kõrval. ka stockmann on kunstimeelsust üles näidanud, ehitustellinguid katavad osaliselt ühe kunstniku teosed. aa, ja suvel oli kauppatori ääres esplanaadil ka mingi kaevandus või mis. töömaad ümbritsevatele taradele oli kinnitatud puust välja lõigatud suuri värvilisi vahtra- ja kaselehti. nii armas!

telkkariaddikti...

marta kirjutab oma telekaajaloost. mina nüüd siis ka. hea teema. ning puudutab peaaegu kõiki. elan juba üle aasta ilma telekata. vahel ema juures käies ikka vaatan, kuid ega mul eriti aega selleks pole. põhjus, miks ma ei oma telekat, on see, et ma olen telekasõltlane. ning minu jaoks ainus mõeldav variant on tv-absolutism. ma ei suudaks mitte kuidagi piirata teleka vaatamist, kui see kast mul kodus oleks. sellepärast mul teda pole. ja nii hea on. isa ikka vahel püüab mulle televiisorit pähe määrida, et kuidas ikka niiviisi saab, ei näe uudiseid ega midagi. lehed mul ei käi, raadiot ei kuula... nigu metsas elaks. kuigi hoopis pealinnas. aga ma saan metroos tasuta hommikulehtedest päevauudised loetud. ja rohkem pole vajagi.

olin umbes viieaastane, kui meile osteti värvitelekas. olin jube uhke, kui mulle õpetati, millist nuppu tuleb vajutada, et telekas käima panna. kolmeaastane vend poleks tohtinud telekat torkida. mäletan, kui nördinud ma olin, kui vend õppis selle kunsti paari päevaga minu selja taga selgeks ja oskas ise õiget nuppu klõpsutada. minult võeti alatul kombel vanema õe privileeg ära!

nõukaajal tiiviist ju midagi eriti ei tulnud. multikaid vaatasin ja kõige suuremat sõpra ehk leopoldi. onu raivo meeldis mulle, tal oli ilus kongus nina. ilmselt on praegu ka. ka mihail bojarski ehk d'artagnan meeldis hirmsasti just oma suure nina tõttu. reedeti tuli telekast teatriõhtu. seda vaatasin alati. olen lapsest saati teatrit armastanud. kuid me elasime jumala selja taga ja teatrisse sai ainult paar korda aastas. telekateater sobis nagu rusikas silmaauku.

kui ka meie külasse lõpuks satelliitkanalid jõudsid, siis käisin sõprade juures saksakeelseid rtl'i ja muid taolisi vaatamas. meile satti ei pandud. ei tea miks. vanemad vist koonerdasid. eriti meeldisid mulle reklaamid. need näitasid mingit ilusat, puhast, lõhnavat, jõukat ja probleemivaba elu. arvasin, et läänes kõik nii elavadki. noh, kui soome kolisin, siis sain aru, et reklaam on illusioon. sellist elu pole olemas. keegi ei ela paradiisis...

pubekaeas mu sõltuvus siis algaski. soomes ikka oli, mida telekast vaadata. ja oi, kudas ma vaatasin. silm jõllis. õnneks mul oli teisi hobisid ka, muidu ma oleks mingi eriti hale kuju praegu. ülikoolilinna kolisin koos sõbrannaga ning kummalgi polnud oma telekat. raha läks tarvilikumate asjade peale niigi palju. ja siis märkasingi, milline õnnis elu on ilma selle mölakastita! viimase kaheksa aasta jooksul olen elanud vähemalt poole ajast ilma telerita. kahjuks teiste inimestega koos elades olin seatud fakti ette, et telekas on kodus olemas ning minul pole võimu seda välja visata. nüüd olen see-eest moosi sees. telekavaba piirkond! what a bliss...

tore torn tallinnas...

nägin tallinnas sellist torni. ma ei tea mis see on, milleks ehitatud ja mis funktsiooni ta hetkel täidab. pilt on tehtud zelluloosi keskuses. kuid hirmus kena ehitis on. peaaegu nagu minareet. aint et mitte sinnapoolegi...

kes teab, mis see on, võib vabalt sellest mullegi teatada. auhinnaks on minu jäägitu tänu ja austus sinu teadmiste vastu.