mis saab mu lapsepõlvekodust...?

mutt teeb oma uues korteris remonti. meil on maal vana maja, kus pole ei sooja vett ega vesiklosetti. vahel ma unistan sellest, et oleks raha ja aega. siis ma laseks oma lapsepõlvekodus teha ägeda remondi nii et seal mõnus elada oleks. ja auto tuleks siis ju ka osta, sest muidu seal kolkas ei kannata elada. nojah, ja tööl tuleks ju ka kuskil käia.

üks õhtu ma ei saanud undki, muudkui mõtlesin, kuhu vannituba ehitada, ja millist laudpõrandat ma tahaks ja mis seinad ehk maha võtta ja kuidas verandat soojaks saada, meil seal ju ahiküte. ilmselt on võimalik ühendada ahiküte elektriküttega. ja aknad tuleks ära vahetada, nad on hiigla vanad ja ei käi enam korralikult lahti. siis mõtlesin veel, mis mööbli viskaks ära (nõukaaegsed hiigelsuured sektsioonkapid) ja mis restaureeriks korda (näiteks ema lapsepõlvest pärit ümarate nurkadega riidekapp, väga nunnu). ja televiisoriantenni võtaks katuselt maha, sest mulle ei meeldi telekas. kõrvalhoones tuleks ka remont teha, kuurid korda seada. ja uus kasvuhoone ehitada. ja tagumine aiavärav uus tellida. ja lakka võiks veel tube ehitada, seal ju aknadki olemas. mamma mia, kui palju seal oleks teha...

jah, aga kust mul see raha või aeg... vanaema jäi ka hiljuti jalust maha, ema sõitis kohale, et ta haiglasse toimetada. kurb. nii et ma ei tea, mis saab vanaemast ja mis saab tema ehitatud majast. kõik laguneb...

ära keela, öö on hea...

kui juba nostalgitseda, siis täiega! leidsin youtubest eesti karaoke. laulsin oma haige ja käheda hääle veel haigemaks ja kähedamaks. aga no ei saa vastu panna, kui tuleb lugu üks meist naine, teine mees või petlik on õnn. no ajab ju laulma. näiteks nagu see viis...

mul on oma pika ja värvika elu jooksul hirmus vähe romansse olnud. üks armas ja ausaltöeldes ainus teismeliste-värk oli mul kunagi ühe taivoga. me käisime metsa ja küla vahel jalutamas ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. oligi kogu armastus. ega me eriti juttugi rääkinud, tema oli vaiksemat sorti mees ja mina ka ei viitsinud kogu aeg plärada. suveõhtud olid liiga ilusad. tol suvel oli moes lugu sweet harmony. me tantsisime seda taivoga mingil diskol, ma mäletan taivo lõhna, ta päevitunud nahka poisikesekeha küljes, tema arglikult õrna kätt minu ümber. teksatagi, mida ta kandis. mäletan ta puusakonti, millele ma kätt toetasin kui me oma lõputuid jalutuskäike tegime. ta ujedat naeratust ja säravaid silmi.

aastaid hiljem kuulsin, et ta olevat jooma hakanud. mis seal maakolkas ikka muud teha. a kust mina tean, võibolla ei hakanud ka, kasvatab praegu hoopis maatalus prisket naist ja kolme poega...

kui arno isaga koolimajja jõudis...

sattusin sellele lehele ja langesin nostalgilisse melanhoolsusesse. kohe poetan pisara... millised pildid eestimaast! eriti need vikerkaarega ülesvõtted, puude ja rohu lõhn on tunda, värske ja vihmane. milline valgus! millised vanad majad ja lopsakas loodus! see on minu lapsepõlv. kahju, et lapsepõlve enam kunagi tagasi ei saa. jäävad ainult magusalt kripeldavad mälestused. mis möödas, see möödas. kuigi pilte vaadates mulle tuli meelde, et ma peaksin mäletama midagi või et kohe-kohe toimub see mis tollal jäi toimumata. aga vist ikka ei toimu. need lootused jäid viljatuks. ning varsti ma võibolla isegi ei mäleta enam, et ma midagi pidin mäletama. ei tunnegi kriipimist hinges, kui näen selliseid lehtpuid sellisel suvepäeval. kui loodus pakatab ja hüüab: ma olen valmis, ma ootan sind! võibolla ma saan suureks ja ei kuulegi enam.

me ei ole enam need, kes me olime, teele...

eilne hetk...

elektersinine taevas
kuu särab männivõres
lumi krudiseb...

es mi cumpleaños...

heute habe ich geburtstag! päike paistab minu jaoks, lumi sillerdab, bo kaspers laulab mulle juba mitu tundi jutti. tore mees see bo, vastupidav. külmkapis oli jäätist selle ilusa päeva tähistamiseks. alustasin tähistamist juba hommikul. lugesin voodis viivit ja wagnerit. üles ärkasin selle peale, et telefon piiksus iga 10 minuti tagant. mis värk, ma ei pannud ju äratust. hoopis õnnitlused olid. how sweet is that! isegi issi helistas alles kell kümme, mitte kell vara nagu tal tavaliselt sünnipäeva puhul kombeks on. ja mu venna oskas õnnitleda õigel päeval. ta kontrollib emme käest iga aasta üle, et mis päeval mul on. tal ei püsi number 30 kunagi meeles. nunnu mees.

ma saan varsti viiekümneaastaseks. no siis teeme igatahes pidu. eksju. ma olen peaaegu iga aasta sünnipäeva pidanud, mõnikord vägagi grandioosselt. aga tänavu ei taha. tahan lihtsalt vaikelu nautida. einoh, õhtul on meil sõpradega piiblidiskussioon, eks torti saa seal ikka.

mul on kaugel maal juba seitse aastat üks austaja. väga armas mees. ta helistab igal sünnipäeval ja soovib mulle kõike mida ma tahan. ja ütleb, et igatseb mind. ma lasen tal rahus igatseda, kui see ta elu kenamaks teeb. eelmisel aastal soovisin ma igasuguseid asju. ma olin siis haige ka, niiet soovisin tervist näiteks. ja mehele oleks ka tahtnud minna. ta pakkus ennast, kuid mulle ei sobinud. pirtsakas olen, noh. aga tänavu ma ei soovinudki midagi. sest mul on nii palju! ma olen õnnelik. päriselt. mmmmmmmmmmm...

rauast killuke minevikust...

selle küünlajala tegi kunagi ammu nõukase vanamees, kes elas meist paari maja kaugusel. ta oli ept's tööl ja toorainet vabalt käes, nõukaaeg ju. siis hakkaski selliseid ilusaid asju tuttavatele ja naabritele väikese tasu eest meisterdama. millal küünlajalg valmis, mina ei mäleta. minu jaoks on see ilus asi alati olemas olnud. nõukase vanameest ma ka ei mäleta. nii et enam kui 25 aastat tagasi oli see kindlasti. isegi nõukase vanamehe nime ma ei tea. tema koera mäletan küll, bimbo oli. bimbo oli alati vana ja paks. muidu väga sõbralik koer, ainult vahel lõi kiiks välja, eriti jalgratturite peale. bimbo on ainus koer, kes mind jalast näksanud on.

paar aastat tagasi vanaema juures võõpasin ma roostetanud küünlajala musta ahjuvärviga üle, väga kena sai. oli ka plaan ta soome tuua, aga no kilekoti sees ju ei too suurt rauakolakat. ja mul polnud kodus ruumi ka, elasin sõbranjedega pead-jalad koos. siis, kui oma pesa sain, kamandasin issi autoga kulleriks. ja sain vanaema ahjuvärvise küünlajala endale. see asi tuletab mulle meelde lapsepõlve, seda, et ma olen kusagilt pärit... nagu suguvõsa vanad fotod, mida ma kogun ja püüan sugulasi intervjueerides teada saada, et kes seal piltidel siis õigupoolest on ja mis aastal. ühesõnaga, see küünlajalg on meeldetuletus sellest, et mul on kusagil juured...

harakad mängisid pingpongi...

väiksena mulle meeldis suvi muu hulgas sellepärast, et siis sai hommikul öösärgiväel õue minna, näiteks trepile istuma ja päikest nautima. või sai kohe otse voodist paljajalu aeda minna, et vaadata, kas maasikad on öö jooksul punasemaks saanud. ei pidanud saabaste ja mütside-jopedega jändama. veel praegugi on üks elu mõnusid ärgata aeglaselt, tuiata ööriiete väel paar tundi mööda ilma ringi, juua aeglaselt kohvi ja mõtiskleda elu üle. vanaema juures väike-maarjas äratan ma vahel suviti möödujates imestust, kui joon veranda trepil pidzhaama väel kohvi, loen raamatut ja taustal mängib vaikselt raadio. sest meie maja veranda trepp on tänava poole. ning ümberkaudsed pole enam harjunud, et meie majas üldse mingit elu näha-kuulda on. õnneks hekk on üsna kõrge (kui ma teda parajasti just lühikeseks nüsinud pole) ja varjab ikka ka veidi.

täna tõusin selle peale üles, et telefon helises ja päike paistis. otsustasin pidzhaama väel õue jalutama minna. palitu tõmbasin enne ikka selga ja saapad jalga. ning kõndisin maja lähedal olevasse metsatukka, et jumalaga hommikujuttu puhuda. seal on kena kalju, kus kasvab igasugu puujändrikke ja päike soojendas ja linnud laulsid. kaks harakat mängisid omavahel pingpongi. üks haugatas oma puu otsas ja lajatas sabaga alt üles. siis kohe teise puu otsast tuli samasugune vastus, ikka sabaliigutusega. huvitav, miks nad niiviisi sabaga alt üles löövad, kui omavahel hauguvad? mõne aja pärast vahetasid nad puid ja jätkasid pingpongitamist. teised linnud laulsid ka vidiit-vidiit aga neid polnud näha. harakad on head suured, jäävad silma.

kui harakad minema lendasid, siis läksin nurga peale poodi ja ostsin piima. peas hakkas leierdama ivo linna "julge laul" ehk ja siis ma olin nagu sangar seiklusfilmis. assotsiatsioon piimapoega on ilmne, eksole...

oma maa mansikka...

tagasi helsingis. kodus. mul on kodusid olnud mitmes kohas. huvitav, millal väike-maarja lakkas olemast minu kodu...? vist gümnaasiumi-eas, umbes viis aastat pärast ärakolimist. olevik sai tugevamaks kui minevik. hakkasingi elama olevikus, mitte juuri taga nõudma. tallinn oli vahepeal ikka täitsa kodu. ja turku. ja salo. isegi peterburi tundus lühikest aega koduna. kas kodu on seal, kus on minu asjad, see koht, kuhu tullakse reisilt tagasi? praegu on selleks helsingi. minu esimene oma kodu, kus ei ela peale minu mitte kedagi.

kodumaa... miskipärast arvan ma, et mul pole õigust kodumaale. eestisse on hea ja südantsoojendav tulla. soome tulles valdab tuttav ja turvaline tunne. siiski ei arva ma enesel õigust olevat kutsuda end ei eestlaseks ega soomlaseks. sest ma pole ju kumbki. ingerlane... ma tegelikult ei tea selle sõna tähendust. sellist maad ei ole olemas. käisin mõni aasta tagasi oma isa kodukülas peterburi lähistel. lagunenud küla, ingeri keelt - kui see veel üldse elus on, mina näiteks ei oska - seal küll keegi ei rääkinud. mutikesed karjatasid paari lehma tee ääres, vanaonu maja oli viltu vajumas, endise kolhoosi varemed mõjusid rusuvalt, tööjõulised mehed olid end täiesti põhja joonud... no see nüüd küll minu kodumaa polnud. niisiis olengi poluvernik, midagi vahepealset, ei lind ega kala. olen eestist, aga mitte eestlane. elan soomes, kuid pole soomlane. räägin isaga vene keeles, kuid pole venelane.

muu maa mustikka... aga mustikad on ka head. olen soomelahemustlane.

jätkuvalt õnnelik...

naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa... ühesõnaga, ploha, brat, ploha.

siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.

päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill...

on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu...

thriller...

ma olin kunagi kauges nooruses maikel jäksoni fänn. musta näoga maikeli triller oli ikka täitsa äge. hiljem kui ta näo valgeks muutis ning we are the world laulma hakkas, siis oli juba lääge. juutjuubis on kaks vahvat trilleri videot: jäksoni thriller ja bollywoodi triller. mõlemad on õudsed...

sõrmustatud mees...

hommikul sõitsin bussiga tööle. bussijuht polnud soomlane, tumedamat verd oli. bussijuhid meil üldiselt ongi mõnest muust rahvusest. aga no ega ma sellest ei tahtnud rääkida. istusin esimesele istmele, sest oli vaja aegsasti näha, millal maha tuleb minna. panin siis tähele bussijuhi käsi. oi, mulle tuli lapsepõlv meelde, midagi turvalist ning samas ka erutavat. mehel olid kenad tugevad sõrmed, veidi soonelised käeseljad ning parema käe nimetus ilutses tumeda kiviga paks kuldsõrmus. mulle miskipärast tohutult meeldib, kui mehel on suur sõrmus sõrmes. see nagu viitaks mingile mälestusele, millelegi, mis on tema jaoks tähtis. sest mehed ikka harvemini ostavad endale sõrmuseid lihtsalt ilu pärast.

minu onu ruudi kandis kunagi ka paksu kuldsõrmust. ning mulle tundub, et see polnud ta abielusõrmus. natashka oskab seda kindlasti öelda, tema isa ju. a noh, igatahes sõrmus oli. onu ruudi on mulle alati sümpatiseerinud, muhe mees. mängis vahel gitarri ka, kuigi onu sass on meie suguvõsas see päris pillimees. kui onud meile külla tulid, sai alati pidu ja nalja ja tramburaid. lapsi, koeri, naisi, sööki, jooki. head mälestused, ühesõnaga. nüüd see bussijuhi sõrmusega käsi tuletas mulle neid aegu meelde.

üks mees, kes kirjutab asjadest, näitas ka ükspäev ühte sõrmust. no see, millest mina räägin, on põhimõtteliselt samasugune, ainult ilma igasugu nännita. ja ilma läikiva reeboki dressita...

telkkariaddikti...

marta kirjutab oma telekaajaloost. mina nüüd siis ka. hea teema. ning puudutab peaaegu kõiki. elan juba üle aasta ilma telekata. vahel ema juures käies ikka vaatan, kuid ega mul eriti aega selleks pole. põhjus, miks ma ei oma telekat, on see, et ma olen telekasõltlane. ning minu jaoks ainus mõeldav variant on tv-absolutism. ma ei suudaks mitte kuidagi piirata teleka vaatamist, kui see kast mul kodus oleks. sellepärast mul teda pole. ja nii hea on. isa ikka vahel püüab mulle televiisorit pähe määrida, et kuidas ikka niiviisi saab, ei näe uudiseid ega midagi. lehed mul ei käi, raadiot ei kuula... nigu metsas elaks. kuigi hoopis pealinnas. aga ma saan metroos tasuta hommikulehtedest päevauudised loetud. ja rohkem pole vajagi.

olin umbes viieaastane, kui meile osteti värvitelekas. olin jube uhke, kui mulle õpetati, millist nuppu tuleb vajutada, et telekas käima panna. kolmeaastane vend poleks tohtinud telekat torkida. mäletan, kui nördinud ma olin, kui vend õppis selle kunsti paari päevaga minu selja taga selgeks ja oskas ise õiget nuppu klõpsutada. minult võeti alatul kombel vanema õe privileeg ära!

nõukaajal tiiviist ju midagi eriti ei tulnud. multikaid vaatasin ja kõige suuremat sõpra ehk leopoldi. onu raivo meeldis mulle, tal oli ilus kongus nina. ilmselt on praegu ka. ka mihail bojarski ehk d'artagnan meeldis hirmsasti just oma suure nina tõttu. reedeti tuli telekast teatriõhtu. seda vaatasin alati. olen lapsest saati teatrit armastanud. kuid me elasime jumala selja taga ja teatrisse sai ainult paar korda aastas. telekateater sobis nagu rusikas silmaauku.

kui ka meie külasse lõpuks satelliitkanalid jõudsid, siis käisin sõprade juures saksakeelseid rtl'i ja muid taolisi vaatamas. meile satti ei pandud. ei tea miks. vanemad vist koonerdasid. eriti meeldisid mulle reklaamid. need näitasid mingit ilusat, puhast, lõhnavat, jõukat ja probleemivaba elu. arvasin, et läänes kõik nii elavadki. noh, kui soome kolisin, siis sain aru, et reklaam on illusioon. sellist elu pole olemas. keegi ei ela paradiisis...

pubekaeas mu sõltuvus siis algaski. soomes ikka oli, mida telekast vaadata. ja oi, kudas ma vaatasin. silm jõllis. õnneks mul oli teisi hobisid ka, muidu ma oleks mingi eriti hale kuju praegu. ülikoolilinna kolisin koos sõbrannaga ning kummalgi polnud oma telekat. raha läks tarvilikumate asjade peale niigi palju. ja siis märkasingi, milline õnnis elu on ilma selle mölakastita! viimase kaheksa aasta jooksul olen elanud vähemalt poole ajast ilma telerita. kahjuks teiste inimestega koos elades olin seatud fakti ette, et telekas on kodus olemas ning minul pole võimu seda välja visata. nüüd olen see-eest moosi sees. telekavaba piirkond! what a bliss...

vanaisa õunapuu otsas...

tegelikult minu vanaisa viku eriti vist õunapuude otsas ei turninud. ta tegeles vabal ajal viinajoomisega. oli kohe kõrgema kvalifikatsiooniga alkohoolik. näiteks kui minu emme ja issi abiellusid, siis pandi vanaisa viku sauna luku taha. et ta pidu segama ei tuleks. nii et polnd seal mingit romantilist 'isa annab tütre tulevasele mehele üle', nagu praegusel ajal kombeks. siis lihtsalt marsiti zagsi, kirjutati mingile paberile alla, kiire musi, paar lilleõit ja siis - jooma! emme mul vist eriti ei joond, kuna mina olin tal kleidi all juba päris pirakas.

aga jah, vanaisast. tema oli meil tark mees, õppis ise akkordionit mängima. pärandas selle isegi minule. mille tõttu ma olen pidanud aasta aega muusikakoolis vaevlema ja endast kolm korda raskemat lõõtspilli tõmbama. lisaks oli tema ka polüglott ehk mitmekeelne. rääkis soravalt eesti, soome, vene ja saksa keelt. nii et ka selles andes võin ma vabalt teda süüdistada. lisaks tegi ta hästi süüa, eriti pannkooke pühapäeviti. loomulikult, kui ta parajasti purjus ei olnud. kõva töömees oli ta kah. oli mitu aastat kaevanduses tööl.

olen kuulnud igasuguseid naljakaid lugusid oma vanaisa vikust. näiteks polnud minu emmel noorest peast kunagi lõhnaõli, sest viku jõi kõik pohmellis peaga ära. ükskord oli viku väike-maarja kultuurimaja remontimas ja kukkus saali rõdult alla. muud polnudki häda, ainult nina kukkus pooleks. sellest peale oli tal pikkupidi keset nina sügav joon. aga noh, armid ainult kaunistavad meest. purjus peaga meeldis vikule hirmsasti laulda. siis pani vanaema ta kööki luku taha. seal ta veetis öö kusheti peal kõlava häälega lauldes. õnneks mingil ajal ehitasid mu vanavanemad endale oma maja. siis said naabrid laulva viku nuhtlusest lahti. kahjuks oma pere ei saanud. vähemalt mitte enne 1979ndat aastat.

viku ei armastanud eriti lapsi. endal oli tal üksainus. seegi sellepärast, et vanaema keeldus aborti tegemast. oleks ennemini lahutanud. aga kui mina sündisin, siis nähti vikut ükskord mind isegi süles hoidmas! vanast peast läks ilmselt lastesõbralikumaks.

kahjuks mina tema sõbralikkust eriti tunda ei saanud, sest viku suri maha kui ma olin alles 8-kuune. läks sõpradega kuskile furgoonautosse jooma ning lämbus seal ära. koju tuli juba surnust peast. minu jaoks ongi vanaisa viku lihtsalt valge ristiga haud ja valusnaljakad lood tema elust ja tegemistest...

perusturvallisuutta...

väljas kisub vihmale. tegin lõunaks praekartuleid ja salatit. lõikasin noaga sõrme. klaaskausi sees on mustsõstraid. toas on hea lõhn. lapsepõlves oli ka niimodi....

arstilugusid. räägi enda omadest ka.

ossa nunnuunnik! lugesin meie marta blogist kudas üks kaheaastane esimest korda hambaarstil käis. see on küll tohutult armas lugu. loe ka, kui pole veel lugenud. ohh, oleks minulgi selliseid mälestusi hambaarstist... mina mäletan vaid koledat häält, mida puur tegi ja mis oli läbi ukse ooteruumi eriti vastikult kuulda. nii et võis kogu ootamise aja ette kujutada, kui jube siis veel on, kui ise puurimistoolil pead piinlema. siiamaani ei taha eriti hambaarstidega kokku puutuda. tegelikult peaks ju, ja mida varem, seda parem.

lapsepõlvest mäletan veel sanitare ja meditsiiniõdesid. mõned olid kohe superkurjad tegelased. nad vist nautisid seda tunnet, et keegi neid kardab. ühe nimi oli tanja ja tal olid hirmus paksud mustaks värvitud kulmud. nagu brezhnevil. ja vene aktsent. kuigi rääkis vägagi hästi eesti keelt. meie külas lihtsalt oli nii vähe venelasi, et isegi minu isa pidi eesti keele enam-vähem selgeks õppima. tanja vastu oli mul kohe eriline aukartus. tema tegi vereproovi ja muud valusat.

olin väiksena palju haige ja haiglas ning pidin kannatama igasuguste sanitaride tänitamist. ma olin niigi kartlik ja emmekas. noh, mis ei tapa, see traumeerib...

vanavanaema anna

minu vanavanaema nimi oli anna, tal olid heledad juuksed ja hele hääl. kirikus oli tema hääl alati kuulda üle teiste. ta elas üle kaks meest ja sünnitas seitse last. üks laps suri pisikesena, kaks on veel praegugi elus. minu vanaema, viimane laps, sündis oma jutustuse järgi kartulipõllul. ei tea, mida see anna seal kartulipõllul küll märtsikuus tegi. aga noh, aeg teeb mälestustega teadagi mida. ma siiski ei arva, et mu vanaema oma sündimist eriti hästi mäletaks...

pildi peal on anna oma esimese mehega, joonas hämäläineniga, ja kahe esimese lapse, elsa ja juhaniga. elsa oli minu ema lemmiktädi, ta suri alles paari aasta eest. mina kannan veelgi elsa-tädi kootud sokke. kahjuks ühele sokile tuleb vist lähiaegadel auk sisse. ise ma sokke kududa ei oska. tädi elsal oli endal ainult üks laps (kuigi ka kaks meest), aga tema pisike anni tõmbas endale kolmeaastasena keeva vett kaela ja suri mõni päev hiljem. meie suguseltsis on üpris palju annasid, annisid ja annesid, annushkaid noh. mehed olid ennemalt põhiliselt juhanid ehk jussid. pärast tuli muid nimesid ka. näiteks kõige uuem seltsiliige on hoopis greete liisa. popp kaheosaline nimi.

kui minu vanaema neljateistaastasena rongi katusel ingerimaalt eestisse reisis, siis polnud annal talle kaasa anda muud kui head nõu: kui teenijaks lähed, pühi tolmu ka kõige kaugematest nurkadest. ja lauale pandud raha ära iialgi endale võta. vanaemast saigi töö sangar. ühe nipi õpetas tema minulegi. et kui noormehed endale pruuti otsivad, siis panevad nad külla tulles mütsi kapi otsa. kui pärast müts tolmune on, siis seda naist nad endale ei taha, pole korralik ja hoolas. et vaadaku ma ette...