oma maa mansikka...

tagasi helsingis. kodus. mul on kodusid olnud mitmes kohas. huvitav, millal väike-maarja lakkas olemast minu kodu...? vist gümnaasiumi-eas, umbes viis aastat pärast ärakolimist. olevik sai tugevamaks kui minevik. hakkasingi elama olevikus, mitte juuri taga nõudma. tallinn oli vahepeal ikka täitsa kodu. ja turku. ja salo. isegi peterburi tundus lühikest aega koduna. kas kodu on seal, kus on minu asjad, see koht, kuhu tullakse reisilt tagasi? praegu on selleks helsingi. minu esimene oma kodu, kus ei ela peale minu mitte kedagi.

kodumaa... miskipärast arvan ma, et mul pole õigust kodumaale. eestisse on hea ja südantsoojendav tulla. soome tulles valdab tuttav ja turvaline tunne. siiski ei arva ma enesel õigust olevat kutsuda end ei eestlaseks ega soomlaseks. sest ma pole ju kumbki. ingerlane... ma tegelikult ei tea selle sõna tähendust. sellist maad ei ole olemas. käisin mõni aasta tagasi oma isa kodukülas peterburi lähistel. lagunenud küla, ingeri keelt - kui see veel üldse elus on, mina näiteks ei oska - seal küll keegi ei rääkinud. mutikesed karjatasid paari lehma tee ääres, vanaonu maja oli viltu vajumas, endise kolhoosi varemed mõjusid rusuvalt, tööjõulised mehed olid end täiesti põhja joonud... no see nüüd küll minu kodumaa polnud. niisiis olengi poluvernik, midagi vahepealset, ei lind ega kala. olen eestist, aga mitte eestlane. elan soomes, kuid pole soomlane. räägin isaga vene keeles, kuid pole venelane.

muu maa mustikka... aga mustikad on ka head. olen soomelahemustlane.