head jaanipäeva jah. ma tulin oslost tagasi...

rääkisin norras eesti neiuga inglise keeles, sest seltskonnas oli shotlasi. tema ütles mulle midagi ilusat ja ma tahtsin tänada. ütlesin hoopis "merry christmas".

oslo rongijaamas sain juhuslikult kokku vana tuttavaga tallinnast. no kui väike see maailm ometi võib olla, ah?

õppisin hääldama ühe armsa islandi poisi nime. tema meelest tuli mul jube hästi välja.

sõitsin bussis kogemata jänest.

rääkisin naiste vetsus keniast pärit naisega. pärast sõin koos hommikust ühe poolkenialannaga. go-go kenia!

kui ma ühel hommikul bensukast papptopsitäie kohvi ostsin, ajas müüja mu sealt kiiremas korras välja. ta pidi korra keldrisse minema ja poeuks oli vaja lukku panna. aga kohvi sain ikka kätte.

nägin rongiaknast oma lemmikvaadet - lumine maastik õhtul sinise hetke aegu. ütlemata ilus oli.

oslo raudteejaama hoone ees seisab suur tiiger. ei tea miks just tiiger?

vihastasin lennujaama turvakontrolli peale. sest pidin isegi oma saapad jalast ära võtma. eks see üks inimeste kiusamine ole. terroristid on ju ometi kavalad. niimoodi tavakodanikke läbivalgustades ja neilt veepudeleid ära võttes küll ühtegi bin laadenit kätte ei saada. aga noh, eks see kõik loob illusiooni, et meie turvalisusega ikka tegeldakse.
oleksin lennukiga peaaegu alla kukkunud, sest minu kõrval istuv mees ei järginud turvanõudeid ja kuulas musa kui elektroonilised aparaadid oleks pidand kinni olema. õnneks stjuardess tuli ja päästis meie kõigi elu.

proovisin tantsida merenguet ühe nunnu mehhiklasega, kes ei oskagi merenguet tantsida. aga puusanõks oli tal siiski olemas. neil pidavat see kõigil olema, nagu ta väitis. ta ütles ka, et ma olevat geenius. mulle meeldib, kui mulle selliseid asju öeldakse, muideks.

oslos maksab kohvikus üks latte ja võileib 11 eurot ehk siis mingi 170 eeku. sama hinna eest saab ka pitsa...

tegin seal norras igasuguseid julgeid asju. asju, mida ma ei julge aga siiski tahan teha. sest julgus on ju tegutsemist ka siis, kui kardad. suhtlesin inimestega, kellega ma üldjuhul ei suhtleks. tundsin end hästi situatsioonides, kus ma varem oleksin täiesti krambis olnud. ma ütleks, et see, mis minuga uuel aastal toimus, omab positiivseid tagajärgi. see polnudki lihtsalt mingi emotsioonilaks. jumal tegi hoopis põhjalikumat tööd...



* pilt on denka tehtud, samalt reisilt.

kõik on korras nagu norras...

trilla-tralla, ma sõidan norra! üheksandal veebruaril. seal toimub selline asi nagu open heart konverents. ja üks hea sõber kinkis mulle lennupiletid! kän juu biliiv it, ah?! no ma ütlen, et igasuguseid imesid juhtub siin ilmas. polegi kunagi norras käind. oslo pidi väga helsingi moodi olema. noh, nüüd saan ma ka oma sõna sekka öelda kui järgmine kord sellel teemal kõneldakse.

üks norra sõber rääkis mulle kord tema jaoks täiuslikust hetkest: suvehommik oslos, sa istud mäe otsas verandal, sööd värskelt keedetud vähke või hummereid või misiganes merekoletisi ja naudid vaadet merele. et see pidavat kõige parem olema. noh, suvehommikut ma veebruaris ei saa, vähke vist ka mitte. aga mäe otsa võin ronida küll. neil norras neid mägesid ikka jagub...

kus ma kõik käinud pole...

ega tegelt eriti polegi. suur osa maakerast täiesti avastamata...



create your own visited countries map
or vertaling Duits Nederlands

imagine arabs and jews...

algeeria päritolu prantsuse laulja cheb khaled ja iisraeli lauljatar noa tegid koos vahva heebrea-araabia-ingliskeelse projekti. laul tervikuna on siin. videot võib näha siin, kuigi heebreakeelset osa pole miskipärast üles pandud. aga ilus on. ja isegi pisar tuleb silma, sest tegelikkus on nii karm...

Imagine a world without fear
A world without hate
In which we can live together
A world of love
We'll build a future for the two of us
In the same place

1,2,3 soleils...

ostsin mitu aastat tagasi plaadi, mis sai mu lemmikuks, "1,2,3 soleils". kahjuks laenasin selle ühele pooltuttavale ega näinud oma kallikest enam kunagi. poest on ta ka otsa ostetud. aga juutjuub, meie kõikide lemmik, päästab isegi sellest kurvast olukorrast. nimelt on seal päris palju asju selle toreda plaadi pealt.

daiman ehk comme d'habitude. araabiakeelne versioon on ka hea, aga plaadi peal oli neil boonus träkk prantsuse keeles. see pani sipelgad naha all jooksma ja mõnust vingerdama...

aïcha , prantsuse laul uskumatult ilusast naisest. nimi tähendab "see, kes elab". aïcha oli prohvet mohammedi lemmiknaine, nad abiellusid, kui plika oli alles päris tirts ja vanamees oli juba vana mees. aga aïchast sai päris võimukas ja tema pärast on ikka kõvasti kakeldud ka. iga naise unelm, eksole...

abdel kader, mis on laul kuulsast algeeria väejuhist, kes võitles kangelaslikult islami ja algeeria eest prantslaste vastu. see laul sobib suurepäraselt ka puntratantsuks: rahvas seisab ringis ja hoiab üksteisel tihedalt käest kinni ja hüppab üles-alla terve laulu aja. sobib tantsimiseks väga väikestes baarides, kus on palju inimesi.

ya rayah on laul mingist reissumiehest, sest kogu aeg korrutatakse, et "hei, reisija!"

olin eile onutütrel külas ja ta vaatas mingit prantsuse musakanalit. seal näidati faudel'i, keda kutsutakse rai-muusika printsiks, aga ta laulis prantsuse keeles ja hoopis mingit tavalist poppi. kuid polnud viga. minu jaoks on faudeli parim asi album "baïda". baïda tähendab muideks ilmselt heledajuukselist naist...

oma maa mansikka...

tagasi helsingis. kodus. mul on kodusid olnud mitmes kohas. huvitav, millal väike-maarja lakkas olemast minu kodu...? vist gümnaasiumi-eas, umbes viis aastat pärast ärakolimist. olevik sai tugevamaks kui minevik. hakkasingi elama olevikus, mitte juuri taga nõudma. tallinn oli vahepeal ikka täitsa kodu. ja turku. ja salo. isegi peterburi tundus lühikest aega koduna. kas kodu on seal, kus on minu asjad, see koht, kuhu tullakse reisilt tagasi? praegu on selleks helsingi. minu esimene oma kodu, kus ei ela peale minu mitte kedagi.

kodumaa... miskipärast arvan ma, et mul pole õigust kodumaale. eestisse on hea ja südantsoojendav tulla. soome tulles valdab tuttav ja turvaline tunne. siiski ei arva ma enesel õigust olevat kutsuda end ei eestlaseks ega soomlaseks. sest ma pole ju kumbki. ingerlane... ma tegelikult ei tea selle sõna tähendust. sellist maad ei ole olemas. käisin mõni aasta tagasi oma isa kodukülas peterburi lähistel. lagunenud küla, ingeri keelt - kui see veel üldse elus on, mina näiteks ei oska - seal küll keegi ei rääkinud. mutikesed karjatasid paari lehma tee ääres, vanaonu maja oli viltu vajumas, endise kolhoosi varemed mõjusid rusuvalt, tööjõulised mehed olid end täiesti põhja joonud... no see nüüd küll minu kodumaa polnud. niisiis olengi poluvernik, midagi vahepealset, ei lind ega kala. olen eestist, aga mitte eestlane. elan soomes, kuid pole soomlane. räägin isaga vene keeles, kuid pole venelane.

muu maa mustikka... aga mustikad on ka head. olen soomelahemustlane.

üle mere...

täpselt seitsme tunni pärast pean ma olema teisel pool helsingit, et eestisse purjetada. ega tegelikult sel laeval purjeid ei ole. hoopis soome pensiokad on, kes karaoket laulavad ja kõikuvas laevas ühemehebändi saatel tantsida tammuvad. pilet oli odav, see on pluss. teekond on pikk, see on miinus. noh, ma võtan hea raamatu kaasa ning joon laevas palju kohmi. peaks kuidagi üle elama. pakkida oleks ka veel vaja...

naljakas, ma reisin apsaluutselt alati niimoodi, et pakin viimasel hetkel ja siis kiirustan uksest välja pärast magamata ööd. üldjuhul unustan ikka midagi maha ka, õnneks mitte väga olulisi asju. passi ja raha võiks ikka kaasa võtta, muu polegi tegelikult nii tähtis. aa, ujukas tuleb ka kaasa võtta. lähen elus esimest korda aura veekeskusesse. kahe vahva naisega. lahe-lahe. kuigi tegelikult ma eriti ei seedi ujumist. vesi läheb kõrva ja nii edasi. aga ma võin ju näiteks mingis mullivannis logeleda kõik see aeg. ma ikka oletan, et seal on mullivann...

suvalisi suvepilte...

kuna talve pole ja pime on ka, siis panen siia mõned suvepildid üles. senaatintoril oli suvel selline vahva liivaloss. lumelosse ju veel ehitada ei saa, nii et käivad meile liivased küll. ja siis oli selline kasekett, täielik müstifikatsioon. asja mõte ei selgunud, aga lahe oli ikka...

veel mõned pildid horvaatia reisist...

viimati jäi mu horvaatia reisijutustus pooleli, kuna blogger hakkas jonnima. noh, nüüd ma enam eriti jutustada ei viitsigi, näitan pilte. eks te ise näete, et seal oli hästi mõnus. nägin esimest korda granaatõunapuud. nägime oliivipuid ka. keegi meist isegi maitses oliive, olevat väga vastiku maitsega olnud. ostsin turult suure hunniku granaatõunu, need olid küll hirmus head.on ju ilus elu, kui lõunalauast avaneb selline vaade? rand on pildist vasakul. seal lösutasime ainult ühel päeval. me ei jõudnud eriti biitsil olla, sest kappasime mööda linna ringi ja istusime vähemalt poole oma ärkvelolekuajast mõnes restoranis...dubrovnikus on hästi palju ehtepoode. see on siin mingi galeriiaken. käisime hästi lahedas galeriis, nagu muinasjutumaailm. enya muusika, imeline valgus ja ehted, ehted, ehted... horvaatia uhkus on filigraanehted, sellised hõbedast nikerdatud.


horvaatia toit pole eriti kiita. valge leib, soolane liha ja friikartulid. õnneks oskasin juba nädala lõpupoole tellida grillitud köögivilju. need on väga head. köögivilju saab, kui küsida. palju kasutati kapsast, kurki-tomatit ja rohelist paprikat. pildil oleva liha nimi on cevapcici. ja see punane paprikamöks oli hõrk. me tellisime seda juurde.
pilte bosniast. mostaris oli siin seal kive, millele oli kirjutatud, et ärge kallid inimesed unustage hirmsat sõda. kõik taksojuhid, kellega vestlesime, olid sõjaveteranid. käisime dubrovnikus ka ühel surnuaial, seal oli eraldi suur plats viimases sõjas hukkuneile. surnuaed oli väga kena, palju mälestusmärke, lilli, fotosid. katolik ikkagi. islami surnuaed oli palju tagasihoidlikum, lihtsalt palju teravatipulisi kivist poste.
mostaris on kuulus sild, mis sõja ajal puruks pommitati ja seejärel jälle terveks ehitati. sillal sebisid mingid noormehed, kes saksa turistidelt müts käes raha kogusid ja siis suure hõiskamise saatel jõkke hüppasid. jõgi tundub üpris madal ja kiire vooluga, aga kutid said sealt naksti välja. ühel hetkel sillal, teisel juba kaldal. mostaris oli ka palju kõhnu mustlasnaisi ja nende kriimunägudega lapsi, kes vilunult ja härdalt möödakäijate käest raha lunisid. bosnias kõlbab igasugune raha, nii riigi oma mark, horvaatia kuna kui ka euro. ostutänaval olidki kõik hinnad eurodes.
külastasime bosnias mingit moslemite püha paika, nimeks tekija. seal seoti mulle rätt pähe. ja kingad pidi jalast ära võtma, nagu moshees. kuigi reeglite järgi ei tohiks mu käsivarred nii paljad olla. üks vana onu laulis kõva häälega rõdult palvelaulu, ja siis käputäis inimesi läks kummardama ühte tuppa. meie aga käisime vaatamas "euroopa esimest vesiklosetti". ei tea, kes seda tõestanud on. aga noh, las neile jääb nende euroopa esimene.

nii bosnias kui horvaatias oli kasse ja koeri nagu muda. kasse veidi rohkem. nad passisid restoranide katustel ja laudade all õhtusööki. kedagi nad eriti ei häirinud. täitsa nunnud olid. üks neiu meie hulgast hakkas üht väikest kiisut paitama ja võttis sülle. siis küll kelner ütles, et nad levitavad haigusi. et kui ei usu, siis proovige järele. siis see neiu enam ei tahtnud kiisut...

hvala na posjeti!

ehk siis kiitos käynnistä. nagu horvaatias öeldakse. seal ma ka käisin. koos suviste töökaaslastega. firma maksis! lendasime finnairiga montenegrosse, sealt paar tundi bussisõitu dubrovnikusse. saime praamiga sõita ja puha. meid oli kokku kuus meest ja kaks naist, vanuselt 25-60. igati kirju seltskond. olime kodunt ära esmaspäevast esmaspäevani. ma oleks hea meelega juba laupäeval koju tulnud. ära väsitas see reis. terve teisipäeva ja pool kolmapäeva magasin maha. et end puhkusest välja puhata...
dubrovnik on tõeline turismimeka. seal on vahva vanalinn, mis on üpris hästi säilinud. ning ilusad supelrannad, soe ilm, palju kena loodust, huvitav saarestik ning väga kirju ajalugu. jugoslaavia sõja ajal 90ndate alguses dubrovnikusse kogunes palju pagulasi, sest mõeldi, et ega unesco maailmapärandit ehk siis vanalinna ometi hakata pommitama. hakati küll. päris palju tehti maatasa. aga pärast ehitati jälle üles. peaaegu kõik taksuojuhid, kellega suhtlesime, olid sõjaveteranid. riik vabastas nad maksudest ja nii nad said oma firmad püsti panna. horvaatia keskmine palk on u 500 eurot kuus. kuid näiteks dubrovnikus oli kõik sama kallis kui soomes. seda ma aru ei mõista, kuidas kohalikud hakkama saavad. kuigi suurem osa elabki ju tegelikult turismist.

ühel päeval kohtusime mõnusa taksoonuga, kes sõidutas meid paarisaja euro eest mostarisse (bosnia) ja tagasi. sõit kestis kolm tundi sinna ja teised kolm tagasi. pidime vahel ikka kohvi, pissi ja õllepause ka. käisime mingis türgi kindluses ronimas. bosnia poole sõites pidime kuus korda passe näitama, kuna sõitsime mööda rannaäärt. kõigepealt horvaatiast välja ja bosniasse sisse, siis bosniast välja ja horvaatiasse sisse, siis jälle horvaatiast välja ja bosniasse. tagasiteel (peale kella viit!) ei huvitanud meie passid enam kedagi. mingid üksikud onud vaatasid ükskõikselt, kui meie auto neist piirivalves rahulikult mööda suristas. nojah, tööaeg oli läbi. töökaaslane ütles, et näiteks indoneesias (ta elab seal talviti) pole peale kella viit ühtegi politseinikku tänaval näha. ametlik tööaeg olevat läbi. meie kohalik taksoonu ostis bosniast suure laadungi toiduõli. ütles, et palju odavam...

*ähh, nüüd see tobe blogger ei lase mul rohkem pilte siia panna. jätan jutu pooleli ja jätkan, kui blogger on paremas tujus... don't go anywhere!

pea veidi ringi mul käib...

jiihaa, ma olen purjus. omg alati kirjutab mingeid totraid purjus lugusid. noh, nüüd mina ka :) käisime töökaaslastega väljas, hooaja lõppu ning sünnipäevi tähistamas. söögirestoranis oli külm ja kõle, kuid toit oli täitsa hea. siis läksime mingisse suitsusesse baari, ma olen täitsa suitsuliha praegu. õhtu saldo: poolteist klaasi valget veini ning 3 iiri kohvi. mehed muudkui aga tegid välja. ja mina päris purjakil. vähese harjutamise viga... rahvas läks veel tanstima kuskile, aga kuna mul on homme pikk päev ees, siis mina tulin ära koju. hakkan juba vaikselt kaineks saama.

täna on olnud hea päev. kuulasin ivo linna plaati päeval, praegu kuulan ka. iff rokib!!! tuleb lapsepõlv meelde, muretus ja turvalisus. täielik nostalgia. kikilips, sangar seiklusfilmis,viis viimast ja sõlmi juustest lahti pael...

alkohol on muide huvitav asi. inimeste põhiinstinktid hüppavad järsku välja. näiteks meie töökollektiivis ilmnes täna musitamist, naistöökaaslaste tisside üle arutelu ning igasugu muud flirtimist. mis ei tuleks kaines peaga kõne allagi. huvitav. kuid mina keeldusin kategooriliselt igasugusest musitamisest. niiiii purjus ma siiski polnud. ughh! joku roti sentään...

sõidame sama rahvaga esmaspäeval nädalaks horvaatiasse. seal saab olema üks pikemat ja suuremat sorti purjutamine. loodan, et vahel on ka selgeid ja helgeid hetki ning võime koos vahvaid asju teha. esmaspäeva hommikul on kogunemine hommikul kell kümme, kavas kohv ja konjak. kell 12 suundume koos lennujaama. kavatsen paar head raamatut kaasa võtta. siis pole vahet, kui teised purjutavad. ma võin ennast ise enterteinida.

ako pada kisha... *

lõuna-horvaatias oli täna +23 kraadi sooja ja äikest. tuubin horvaatia keelt. äkki läheb vaja...

kada bi bilo hladno, ne bismo ishli na plazhu.


* kui sajab vihma

rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh...

ostsin täna londoni reisijuhi. kavatsen nimelt juulikuus nädalaks ajaks londonisse põrutada. iseenesest loll aeg, keset juulit mingisse hiigellinna minna... palav ja higine värk ning saan kindlasti päikesepiste. aga mis teha. nada, fedja, nada. seal toimub nimelt mingi singlite kokkutulek ja sain oma londoni tuttavatelt tungiva küllakutse. einoh, kui kutsutakse, siis mina olen iga kell valmis. eriti kui seal on võimalus igasugu raffaga tuttavaks saada.

viimati käisin seal kaheksa aastat tagasi, klassiga. siis oli jama see, et liikusime grupiga. mina olen nii induvindualistlik, et tahan ise minna kuhu ise tahan. seepärast reisin parema meelega üksi. nii et lähen kellelegi külla. siis on mul oma vabadus, sest ega külalisega kogu aeg koos olda. ära väsitab ju. mina sebin omaette mööda linna ringi ja õhtul jutustan perenaisele/peremehele teetassi ääres päeva sündmustest. saab nii kohaliku- kui ka turistielu elada...

kui kellelgi on hääd nõu kaasa anda, olen hästi rõemus.

tore torn tallinnas...

nägin tallinnas sellist torni. ma ei tea mis see on, milleks ehitatud ja mis funktsiooni ta hetkel täidab. pilt on tehtud zelluloosi keskuses. kuid hirmus kena ehitis on. peaaegu nagu minareet. aint et mitte sinnapoolegi...

kes teab, mis see on, võib vabalt sellest mullegi teatada. auhinnaks on minu jäägitu tänu ja austus sinu teadmiste vastu.

joulupukkilandia on maailma igavaim maa...

mingeid teaduslikke uuringuid ma pole sellel teemal küll läbi viinud, kuid rahvasuu räägib nii. eriti välismaalaste suu. soomlased ise on vist selle tõigaga harjunud. et eriti ei vingu. leidsin netist kiiruga näiteks uuringu, milles osalejatest 12 % meelest soomes on igav. ning võrreldes rootsi ja norraga, on soome igavaim.

alles paar päeva tagasi lohutasin oma ghanalasest sõpra, et ära nuta, see on täitsa normaalne, et sul on soomes igav. kõikidel on soomes igav! isegi lahedad tüübid (nagu mina!) muutuvad soomes igavateks ja lamedateks. sest siin on selline sotsiaalne surve. ja inimene, va kambaloom, püüab ikka kaaskodanikke järele ahvida.

kuid igavusel on ka teine, positiivne külg. soomes on näiteks väga turvaline ja rahulik elada. siin kõik funksib nigu kellavärk. ja inimesed jätavad su hinge rahule. keegi ei puutu. tee mis tahad. soome on introvertsete individualistide paradiis.

roman schatz väidab, et soomlased ei tunne elust rõõmu. kui saksas soovitakse inimestele "viel spass", siis soomes tahetakse hoopis tööst rõõmu tunda: "työniloa!" inimene peab olema asjalik ja efektiivne, mitte mingi naeratav loll. schatz annab ka välismaalastele head nõu. et kui tahad soomlasega hea jutu peale saada, siis halvusta ennast. räägi ära kõik oma vead ja kõik, mida sa teha ei oska. siis oled soomlasega kohe ühel lainel.

suur ja kuulus luuletaja eino leino kirjutab õnnest:

laulu onnesta

kell' onni on, se onnen kätkeköön,

kell aarre on, se aarteen peittäköön,

ja olkoon onnellinen onnestaan

ja rikas riemustansa yksin vaan.

ei onni kärsi katseit' ihmisten.

kell' onni on, se käyköön korpehen

ja eläköhön hiljaa, hiljaa vaan

ja hiljaa iloitkohon onnestaan.

no oli ikka indivindualist, onje?

night in tunisia...

käisin ükskord tuneesias. seekord polnudki ekstreemreis kohalikesse oludesse. olin stiilipuhas turist. vahepeal käisin natuke ainult kohalikega sõbrustamas. mul üks tuttav elab tunises. pealinnas, noh. ja ma käisin tal siis külas õhtust söömas ja tema perekonnaga tutvumas. nad vist arvasid, et saavad järjekordse soomlasest minia. neil üks juba on. kuid ei saanud sest asjast siiski asja. möllasime niisama mööda tuneesiat.

kuidas kaks tuneesia noormeest ja üks skandinaavia neiu ennast lõbustavad? noh, päeval käiakse läbi mediinad ja basaarid ja muud vaatamisväärsused. õhtul võetakse auto ja sõidetakse mingisse kohvikusse, kus iga mees joob kuus õlut. siis sõidetakse autoga mööda turismilinnakest ja otsitakse ööklubi. kuna neiul pole dokumente kaasas, siis tuleb turvamehi moosida. moositakse õnneks ära. seejärel juuakse ennast klubis veel rohkem täis, nii et tantsimisest ei tule kuigi head nahka. skandinaavia neiu igavleb, sest tema kaaslane tahaks tal ainult kaelas rippuda. huvitav ja õudne oli küll. lõbu polnud eriti palju.

shoppamine on araabia maades üks omaette kunst. kõige parem on siis ostoksil olla, kui tegelikult mitte midagi ei vaja. nii on kerge hinda alla kruvida, sest vabalt võib ju ka minema kõndida. ning hind läheb alla alati just hetkel, kui klient on juba ukselävel. raskest puust elevandi ostsin ühest poest päris kalli hinnaga. kuigi püüdsin ka korralikult tingida. ilmselt olin liiga äpu. kuid elevandid meeldivad mulle tohutult. oli pakko ostaa!

peatusin linnakeses nimega hammamet. mõned sealsed turupoisid olid väga nunnud. me saime nädala jooksul headeks sõpradeks. käisin nendega koketeerimas ja jasmiiniteed joomas. soomes ju mulle eriti komplimente tänaval ei hõiguta. sellepärast peab vahel kuumal maal hingel lihtsalt puhata laskma. ostsin endale ka teeserviisi. väikestesse klaasidesse kallatakse magusat jasmiiniteed ja peale raputatakse piiniaseemneid. jasmiin oli tuneesias üldse igal pool. sellest tehti kimbukesi ja kaelakeesid. taksodes oli armatuurlaua peal hunnik jasmiiniõisi. jasmiini kantakse kaasas ilmselt selleks, et kui kuskilt tuleb paha haisu (seda ikka tuli parasjagu), siis on hea lilli nuusutada. läbi lillede, ühesõnaga.

parim elamus tuneesias oli öö. sametpehme, jasmiinilõhnaline, kuupaisteline, tähesärane. meri kohises. minareet laulis usklikke palvetama...

dramaatiline titt

tittede ilmed on hirmus huvitavad. päris pisikesed pambud näevad vist mingeid ebamaiseid nägemusi. nad krimpsutavad oma nägu andekamalt kui ükskõik milline ilmekunstnik. kui laps hakkab olemise ilmast siia nimetamiste ilma jõudma (soovitan kati murutari raamatut mina ise ju!. see ütleb asjast kõik ja rohkemgi veel), siis hakkab ta teiste inimeste nägusid peegeldama. võõraid tädisid tuleb alguses ikka viisakalt võõrastada. eriti kui on ainult paar korda elus kohtutud. aga pärast võib vabamalt olla. just nii ilmekalt nagu parajasti pähe tuleb.

maikuu eesti naises on hästi loll lugu. tsiteerin:

"selle kevade aksessuaar number üks on Armas Väike Inimene. kahjuks peame tõdema, et vaid vähesed õnnelikud suutsid selle trendi õhust kinni napsata, teha põhjalikke ettevalmistusi ja saavad nüüd ülimoekalt mööda tänavaid patseerida. ülejäänutele soovitame laenutehinguid heade sõbrannadega."

täielik idiootsus. ma saan aru, et edina monsoon (absolutely fabulous) kasutab oma lapselast kui aksessuaari. tema peabki nii tegema. tema kohe on niisugune. aga et pealtnäha normaalse naisteajakirja sektsioonis 'mood ja ilu' nimetatakse INIMEST aksessuaariks... ei noh, siis peab paika ka vanarahva ütlus, et naine on inimese parim sõber.

paar kena detaili kruununhakast

no kas pole armas? ja kui veel päike ka paistab, siis hing on kerge nagu sulg...

helsinki, moi ljubimõi gorod...?

elan helsingis veidi üle kolme aasta. kunagi vandusin endale, et mitte kunagi ei koli helsingisse. et nii kole ja kõle koht. noh, never say never, as they say... kaks esimest aastat hesas olid küll üpris koledad. miskipärast nägin enda ümber ainult hallust. arhitektuur on siin linnas ka väga segane. ühes kvartalis on kõrvuti selline must karp (üleval) ja ilus normaalne maja (all). kusjuures see must karp ehk siis makkaratalo (vorstimaja ehk käkk) on vist isegi kaitse all. isiklikult mulle absoluutselt ei meeldi 1960-70 aastate arhitektuur. aga noh, mis teha. võlukeppi mul ei pole ja pommitada ka nagu ei taha...

õnneks on helsingis siiski olemas ka ilusaid kohti. näiteks kruununhaka on üks lemmikuid. või siis punavuori. seal käin ma hinge puhkamas, kui makkaratalo jt. hulluks ajavad. allolev maja on üliõpilaste läbutamismaja. kesklinnas ja puha. seal müüakse odavat õlut ja tehakse pidusid, mõnikord ka väga kultuurseid. viimati käisin selles ümmarguses kuplis anglosaksi stiilipeol. sõime keskaegset sööki ja tantsisime keskaegseid tantse. mõned rääkisid isegi seda va vana inglise keelt, millest keegi loomulikult aru ei saanud, kuid pidid siiski huvi teesklema ja pingsalt kuulama pajatusi beowulfi seiklustest. tõeline experience...

eesti, eesti, perkele eesti, ma tahan sinna saada...

varsti saab tallinnasse. jee. kavatsen tantsida pulmas. nutta, sest pruut on niiii kena ja kõik on niiii ilus. kallistada inimesi. külastada sugulasi. käia juuksuris. lonkida mööda vanalinna (minu lemmik!). harjutada eesti keelt. raisata raha (mida tegelikult küll väga pole). süüa imehead eesti ploomijogurtit. juua ploomimahla. pelmeenid, mmmm! kolada raamatupoodides. ja lihtsalt olla. istuda heldiniga köögilaua ääres ja rääkida, nii et lõuad valutavad. oi kui hea...