hapukurk...

ostsin poest päris vene hapukurki. venemaalt toodud. maksis 6 eurot kilo. balta turult saab vist odavamalt, arvan ma...

mulle meeldib maksavorsti paljalt süüa...

kui väga külm hakkab, siis viskan ikka mingi hõlsti peale. aga tegelikult ka, jube hea. lusikaga, ilma leivata. mmm...

p.s. ja ei, ma ei taha teada, millest maksavorst tehtud on. miks ilusat elu mingite faktide teadmisega ära rikkuda?

one of my favourites...

ahh, pesto. küll on hea. ja seda võib lisada peaaegu igale toidule. mitte magustoidule, muidugi. kuigi...võib ka proovida. kiire ja tervislik söök on lasta keedetud oad pannil mingi gemüüsega kuumaks, pestokastet ja pipart peale ja kõht täis nigu niuhti. proteiin ja rasv kasulikul moel. mmm...

on the road again...

hahaa, tegin täna korralikku kardulaputru. nagu üks puder olema peab. mitte mingit lurri...

i took the road less travelled...

tahtsin teha kartuliputru aga tuligi hoopis kartulisupp. jagub kauemaks...

pleasureland on my mind...

proovisin ükspäev kohvijoomise maha jätta. õnneks ei jõudnud sellest väga paljudele hallootada, nüüd pole vaja tagantjärele seletada, et miks ma ikkagi kohvi joon. kusjuures ma ei vaja näiteks hommikukohvi. minu pea ei valuta, kui ma nädal aega ilma kofeiinita pean elama. ausalt öeldes on kohvitijook päris nõmeda maitsega, pool tassi piima teeb sest õnneks joomiskõlbliku (café au lait, nagu praegu moes). mina joon kohvi atmosfääri pärast.

kohv lõhnab hästi ja on ilusat värvi, nii piimata kui piimaga. kohv on nauding, või vähemalt kohvijoomine on nauditav hetk. kohvi ei tohi juua kiiruga mingi suvalise bensujaama logiseva baarilauakese taga koledast topsikust. hetk peab olema täiuslik, näiteks oma kodus pidzhaamas ja villastes sokkides sohva peal lebotades ja huvitava raamatuga. või siis wayne's coffee's või coffee house'is hea sõbraga. robert's coffee käib kah, kuigi seal on liiga kõvad toolid. tallinnas on üks mu lemmikuid kohti apollo raamatumaja ülemisel korrusel. pole seal juba teab kui kaua käinud. loodan, et raamatukohvik ikka alles on. eelkõige peab kohvitoimetuse jaoks olema piisavalt aega, et mõnuleda. kiiruga pole kohvitamisel mingit mõtet. siis võib lihtsalt sooja vett juua. kohviga on nagu veiniga, et maitse on tegelikult päris paha, aga selles see ilu ongi, et paha võib ka hea olla.

üheksateistkümneaastaselt otsustasin mina näiteks, et üks tsiviliseeritud eurooplanna peab suutma veini nautida. ja alustasin oma projekti nimega "õpi jooma alkoholi". ma ütleksin, et nii umbes viie aasta pärast suutsin täiesti ausalt öelda, et ma naudin veini maitset. kuigi eelistan tänaseni punast veini, kuna see on ilusam... aga noh, ma nõnna noor veel, on aega areneda.

tegelikult on kohvi ja veiniga sama lugu nagu saiakestega või piparkookidega, et lõhn on palju isuäratavam kui maitse. piparkoogitaigen on veel täitsa söödav, aga piparkookide küpsetamine tasub ära küll ainult lõhna pärast...