blogger on nõme, pipardab alati just siis, kui mul on vaja pilti postitada. ja font on viimasel ajal ka totter, kord on korralik ridadevahe, kord viskab kõik lõigud kokku. vihastasin täna õhtul ja tegin endale wordpressi ka konto. ainult et seal pole sellist template'i nagu ma tahaks. no on ju kurb. eks ma nüüd siis mõtle veel veidi, et kas kolida päriselt või mitte. kuulge, head kullapaid wordpressi kasutajad, andke nõu, öelge, kas ta on ikka nii hea ja tore ja ei vigurda üldse?
wagner ütleb alati "gnaa" kui talle miski ei meeldi. no mulle nüüd ka ei meeldi. et illlgelt haige olen. palavik ja värk. seda postitustki kirjutan viimase jõuga. hea, et mul on prioriteedid paigas. emmele ja issile pole veel oma surmaeelsest seisukorrast teatanud. aga teile, kallid lugejad... mul on ikka kabelimats lähedal, sest isegi toit ei maitse. hirmus nälg oli ja sõin veidi suppi, nüüd on hoopis paha olla.
otsustasin oma postitusi hakata tembeldama. noh, üks tempel on näiteks näägutusi. sest kamoon, selleks ploog ju põhimõtteliselt ongi, et kurta, kui raske elu mul on ja siis teevad kõik virtuaalselt pai. aga nüüd ma lähen magama. kui palavik langeb, teen koolitööd. sest präägu ei jäksa, aga jällegi - naada, fedja, naada. see lause on mul juba elumotoks ja leitmotiiviks saanud. päh.
nomaitea, kas sinu meelest on see kompliment: "sa oled täna nii kena, kas sa oled alla võtnud?"??? no minu meelest ei ole. tegelikult sellega ju öeldakse, et muidu oled kole ja paks, lõpuks ometi võtsid veidi alla, nüüd päris kena inimene. minu arust komplimete tuleb viljeleda rohkem kui rukist, aga seda võiks ju teha taktitundeliselt. "sa näed kena välja!" no kas pole armas, mulle küll meeldivad sellised ütlemised. aga imagine this: "sa näed täna kena välja, kas sul on mingi uus meigikreem mis kõik su kortsud ära peidab?" jiihaa, iga naise unelm...
lisaks selline kompliment eeldab, et ma ikka tahangi hirmsasti alla võtta. et punnitan täiest jõust selle nimel, et 200 grammi endalt maha higistada. kas kaalu langemine on alati hüve siin ilmas? kuna ma ise kaalun umbes 28 korda rohkem kui üks keskmine baleriin, siis on see teema veidi hell koht, eksole. ja no lääne ühiskond ju ainult mingisuguse liposuctioni ja nahahoolduse ümber keerlebki. niiet kui sulle öeldakse, et sa oled alla võtnud, siis hüppa rõõmust lakke ja lange ütlejale kaela. sa hakkad ilusate inimeste seltskonda jõudma. kui muidugi jälle paksuks ei lähe.
alguses oli mul raskusi selliste fakti konstateerimiste peale midagi kosta. maigutasin lihtsalt paar korda lolli näoga. nüüd vastan selgelt ja rahulikult, et aitäh ja ei ole. sest no tõesti ei ole. õnneks pole ma jo-jo-kaaluga, mis kõigub kiiremini kui õuetemperatuur. ma olen lapsest saati olnud täissaledat maatõugu naisterahvas. vanal heal mõisaajal oleks ma kulla hinnas olnud, säherdused tugevad kintsud ja ega kontki pole niru. põldu jaksaks küll künda. kahjuks koolidiskodel poisid ei osanud sellist fakti hinnata ja teismelist annushkat võeti tantsima ainult kuuvarjutuse puhul.
naise elu on ikka raske, puhata ja mängida ka ei lasta...
kuulan esmaspäeviti üht kohustuslikku loengut, нормы современного русского языка называется. õppejõud on suutnud oma pika staazhi jooksul saavutada igavuse ülima astme. tema loeng on nii tuimestav, et see on kuulus terves õppetoolis. leiutasin siis täna erinevaid mooduseid igavuse eemale peletamiseks. sest jube, seal polnud võimalik isegi kirjutamisega ennast virgutada, sest mees tõesti читал лекцию, ehk oli teinud meile kõigile koopiad paberist, mida ta meile siis pooleteise tunni jooksul oma vaikse ja halli häälega ette luges. mehel on peale halli hääle ka hallid juuksed ja hall ülikond. no täitsa hall mees.
kui kunstilised ideed otsa said, leidsin palju tõhusama meetodi une peletamiseks. hakkasin ennast iga natukese aja tagant näpistama. aitas väga hästi. soovitan soojalt, kui on vaja kellegi igavat juttu kuulata ja magama jääda ei tohi. näpistage ennast, kodanikud!
no ausalt, mitte üks närv ei juhi. täitsa udune olek. midagi teha ei taha. magasin nii, et pilpad taga. magaks veelgi. uue ehk selle aasta plaanid kõik tegemata. esmaspäeval algab ju kool aga ma pole endale veel tunniplaanigi teinud. homme peaks tööl alustama uue kavaga, ma pole midagi välja mõeld... tänase päeva pingutussaldo on see, et pesin pesu ja keetsin kohvi. teine tass läheb. isegi võileiba ei viitsi teha. kirjutasin päevikusse oma öisest unenäost. see oli nii hull, et siia ei julge kirjutadagi. mis siis kui must saab kunagi kuulus ja tähtis isik ja siis igasugu paparazzid hakkavad mind mu blogikirjutistega bläkkmeilima.
õnneks täna saabub mu parim sõbrants kairost tagasi. saame õhtul kokku. tal on ebamaine oskus mind alati inspireerida, eriti õppimises. ma tõeliselt vajan teda. ta on mulle suureks eeskujuks enda eest hoolitsemisel: ta sööb alati õigeid asju (kuigi ma ei suudaks taimetoitlane olla, tema on juba üle kümne aasta), läheb õhtul õigel ajal magama, kasutab tselluliidivastast kreemi, värvib silmi iga päev, kasutab hambaniiti (kui ma vahel ei viitsi, siis mõtlen tema peale ja viitsin jälle), teeb hoolega sporti ja ei vajuta hommikuti snooze-nuppu (mis on saatana väljamõeldis) vaid ärkab üles siis kui vaja. ja ta ei söö magusat. me oleme üldse igas plaanis vastandid. ma ei teagi, miks me nii head sõbrad oleme. noh, tantsu- ja keelehullud oleme me mõlemad. eks see meid ühendagi. kuna me oleme nii erinevad, siis pole me isegi meeste pärast eriti kakelnud. ainult ühe korra. ning see kaklus lähendas meid vist isegi. konfliktid on ju tihti konstruktiivsed lõppude lõpuks. tegelt olen ma isegi uhke selle üle, et meie sõprus mingi mehe pärast ei lõppenud. isegi selle mehega oleme sõbrad. ikkagi inimesed...
õues lapsed suusatavad. mul on ilmselt post-menstrual syndrome. millegi muuga ma seda nõmedat olekut seletada ei oska...
olen jälle koolis tööl. kriit on ikka üks tapakirves käte jaoks, kuivatab nii et puru taga. panin siis õpetajate vetsus mingit kreemi kätele. tuli välja, et lanoliinsalv. abbi, jube lambahais. pesin ikka mitu korda, et lambahaisu maha saada. pärast lugesin netist, et lanoliiniga töödeldakse villa. et see ravib põletikku ka ja kasutatakse beebide pepu eest hoolitsemisel. aga noh, hais oli ikka väga ninnatorkav. enam ma seda ei kasuta. võtan hoopis homme mingit keemilist ja nigunii vähki tekitavat kreemi kaasa. lanoliin on ju looduslik. ja haiseb...
naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa... ühesõnaga, ploha, brat, ploha.
siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.
päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill...
on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu...
närvnärvnärvnärvvvvvvvvv. rskrrgggfkrrr. ma hullun. kust saaks osta kannatlikkust? miks see peab arenema just sellise vastiku olemise läbi? ning ennast tundes: vastik on küll aga kannatlikkus ei arene ühtigi. ainuke lohutus on see, et ma tean raudselt, et millalgi läheb see nõmedus mööda. aga millal??? bog znaajet. ja mulle muidugi ei ütle. tal on selline komme. see käib ju kogu arenemise-värgiga kokku. et võimalikult jube ikka oleks. miks küll mõned inimesed on nii neetult emotsionaalsed ning ei suuda end karvavõrdki valitseda või tagasi hoida? why oh why on minu saatus selline kole põrgutules vaevlemine? hissand halasta! palun...
i wish i had never met you
never heard your laughter
never seen your kind eyes
i hope i will forget your name, your eyes, the warmth of your hand
i hope i never remember your smile
or hear your voice
i will forget how lovely you smell
i will, i promise
----------------------------------------
oskaks sama veel araabia keeles kirjutada, laulaks mingi viisijoru peale ja olekski superhitt valmis. sest suurem osa araabia musast on just selline soigumine. ma võikski ju oma armuvalu konstruktiivselt rakendama hakata ning lüürilisi nutulaule välja mõelda. mis siis, et araabia keeles pole...
otsustasin täna, et ma ei pea mõtlema ühele inimesele. et mida tema minust mõtleb või arvab. et ma ei pea ilmaasjata ennast tema peale kulutama. ühepoolne innustus on ikka üsna kurnav asi, eksole. et ma ei pea ju ennast nii hirmsasti kurnama, mul juba niigi liiga palju stressi sümptomeid. nojah, kuna ma mõtlesin neid asju terve päeva, siis tegelikkuses läks see päev ikkagi just selle inimese nahka, kellele ma ju mõelda ei tahtnud... oeh.
nii vahva on kõndida läbi tuviparve. kui nad siis järsku kõik korraga su ümbert lendu tõusevad, on tunne, nagu tõuseksid sa isegi lendu. või nagu sul oleks tuvidest keep ümber. või et siis kõnnid mõnel meeleolukal praha või pariisi platsil, inimesed istuvad mõnusates platsiäärsetes kohvikutes, noored armastajad kohtuvad purskkaevu juures...
ma olen nii väsinud, et kukun praegu ümber. sellepärast ei jäksa magamagi minna. parandasin täna 30 inglise keele kontrolltööd ära. oma 5 tundi läks selle nahka. ah, ega noored naised ei peagi reedeõhtuti linna peal lillutama. ongi hea, kui on põhjust kodus istumiseks. hommikupoolikul õmblesin tanstukleitidele igasugu kulinaid külge. ja rebisin osa maha ka. need, mis koledad. värsket õhku hingasin ainult õhuakna kaudu.
homme, ehk siis tegelikult juba täna, on see suur ja kauaoodatud päev mil annushka astub jälle üle pika aja savoy teatri lavale. me peame juba hommikul kuke ja koidu ajal (ehk kell 11) kohale kobima, et mingeid saundtsekke ja eiteamida teha. teate, see savoy lava on nõme. ta on kaldus. noh, ikka korralik teatrilava. aga proovi sa tantsu keerutada kaldus põranda peal. konjakit pole vajagi...
siis veel kardan ma, et bänd mängib midagi valesti. nad on ennegi sellise tükiga hakkama saand. äkki ma unustan koreograafia ära ja hakkan keset shöüd segast panema? äkki mul läheb kõht gaasi täis ja siis tantsin nagu karupoeg puhh. ma sõin juba täna keedetud ube. need peaks ilusasti väikese gaasi hakkama panema.
ja nagunii, kui ma praegu teki üle pea tõmban, siis vähkren pool tundi ega saa und. mulle on selline komme viimasel ajal tulnud. see on vist ikka selle stressi pärast. esiteks on stress moehaigus ja mina olen igal juhul väga moekas. teiseks on mul südame rütmihäired ja arst ütles, et just stressist ongi. nii et mind ei paranda muu kui haud...
ühesõnaga, break a leg, nael kummi ja ni puha ni pera. k tshortu!
mõnel päeval tundub, et absoluutselt kõik inimesed siin ilmas on loodud selle jaoks, et mind närvi ajada. tänaval koperdavad ees, lasevad ukse vastu su sõrmenukke kinni, ütlevad asju, mis sind kurvastavad ning ei tee selle juures teist nägugi. inimesi on liiga palju ning keegi ei tee, nagu mina tahan.
näiteks loengusaalis istutakse pika pingirea mõlemasse otsa, jättes keskpaiga täiesti tühjaks. siis sa pead neist mööda trügima, kui sinna istuma lähed. see on nagu mingi taud, et istutakse ainult rea otsas. rea otsi ei jagu ju igaühele, mõni peab ikka keskel ka istuma. viimasel ajal mõtlen ma kahjurõõmuga, et häh, oma viga, et nüüd püsti pead tõusma, kui ma sust mööda lähen. ükskord lasin pingiotsa neiul püsti tõusta, et oma asjad kohale panna. kuna loengu alguseni oli veidi aega, käisin veel oma veepudelit täitmas. neiu pidi jälle minu pärast kaks korda püsti tõusma. kuradike minu sees muudkui muheles...
kui ma olen pahas tujus, siis tahan hirmsasti oma lemmiknarkotsi ehk suhkrut. istusin täna vihaselt metroos ja plaanisin, kuidas lähen poodi ja ostan suure laadungi jäätist. ja söön korraga ära. las siis maailm näeb, et mina teen, mis ise tahan. voh! siis hakkas tasapisi koitma, et tegelikult teen ma sellega halba ju ainult iseendale. maailmal on täitsa suva. teistel ongi parem irvitada, kui ma jälle veidi pekisem olen. ning millest on jäätis tehtud? sajast miljonist protsendist suhkrust ning lisaainetest E123-E666. ja vot ei läinudki poodi jäätisejahile. keetsin hoopis putru. mul on mandariine ka. jonnimistuju on peaaegu möödas...
õue peal longib lahtine hundikoer! tegi minu akna all väikese peatuse ja sõi isukalt maast mingeid käkke. siis jolksutas edasi. soomes, helsingis ja lahtine koer! ja veel suur hundikoer!!! uskomatonta, mutta totta...
p.s. ma kardan koeri. olen isegi kaks aastat koeraga korterit jaganud, kassiga ka. aga ikka kardan mõlemaid...
veel üks imelik lugu. käisin mõni aeg tagasi tervisekontrollis. kontrollija küsis siis ka kaalu. üldiselt ma ennast väga ei kaalu, sest niikaua kui riided kapist selga mahuvad on ju kõik hästi. olin aga just mingis spordikeskuses kaalu peal käinud ja teadsin seda nukrat numbrit küll. ja kujuta ette, medõde ei uskunud mind! mul juhtus kunagi kooliarstiga samamoodi. keeldus uskumast, et ma tegelikult ka nii palju kaalun. noh, medõde kaalus mind siis ise oma aparaadiga ega uskunud oma silmi. seejärel ütles, et oh, sul on ju päris rasked riided ka seljas. ning kirjutas paberile kaks kilo väiksema numbri kui mida kaal näitas! pole võimalik, et ma nii palju kaalun, eksole...
ma ei seedi karaoket. ei meeldi kuulata ega ka ise laulda. olen elu jooksul laulnud vist oma viis korda. ja iga kord tõotanud, et see oli nüüd viimane kord. mu tuttav teeb oma lõputööd soome karaokest. kirjutab õigupoolest lausa raamatut. ja intervjueerib massiliselt inimesi. saime kunagi turus tuttavaks ühe muusikaliprojekti kaudu. seega otsis ta mind üles, et küsida karaoke kohta. minu meelest on karaoke laulmine nagu tundmatus kohas külma vette hüppamine. üldse ei tea, milline versioon loost tuleb, millises helistikus jne. ebakvaliteetne muusika on peale hambavalu üks võikamaid asju siin ilmas. karaoke on harva kvaliteetne muusika...
noh, meie vestluse lõpuks olin ma teemasse nii sisse elanud, et otsustasime minna koos karaoket laulma. et läheme neljapäeva õhtupoolikul, kui baaris pole veel rahvast. et saab rahus harjutada. neljapäeva saabudes tundsin ennast terve päeva kehvasti. mõtlesin, et mis siis nüüd viga on. halb tunne oli, nagu oleks kellegagi riius või peaks midagi hästi nõmedat tegema. haa, karaoke! ma ei tahtnud karaoket laulda. seepärast tundsin end nii kehvasti. helistasin oma tuttavale ja ütlesin ära. et mina ikka ei suuda. hirm on. ja siis hakkas kohe hea. päike tuli välja, inimesed naeratasid ja elu oli üldse väga ilus.
täna metroos oli ka hirmus. kell üheksa õhtul (nojah, reede. reedel ja laupäeval tohib kõike) istusid minu taga kaks narkar-poissi ja suitsetasid. kaalusin tükk aega, et äkki ütleks neile sõbralikult, et palun ärge suitsetage. mõnikord sõbralikkus töötab. kuid ei julgenud. äkki on agressivsed, noh. vagun oli rahvast täis ja keegi ei teinud märkamagi. nagu minagi. metroost väljudes nägin, et kuttidel süstlad käes. ja ise teadvusetuse ääremail. konid põlemas. õnneks vagunisse sisenesid turvamehed...
teel kodu poole tulid vastu kaks keskealist meest. rokihabeme ja pearätiga mees kõndis otse minu poole ja tegi karu häält. jälle oli hirm. kole. õnneks nad läksid edasi.
jama värk, see hirm...
mul internett (ehk vahevõrk?) jumpsib. juba mitu päeva. peaks vist tehnikapoodi minema ja asja kuidagi parandada püüdma. mitu päeva planeerin kuid kuidagi ei saa mindud ja tehtud. hommikuti enne tööd on nii hea uni, et vaevalt jõuan kella üheks linna oma armsasse merepurki. mul läheb juba kolmas nädal õhtuvahetust. hakkab tasapisi tüütama. sotsiaalne elu on 0,2. kuid võiks ju olla näiteks 10. on ju suvi, ma olen noor ja vaba (niivõrd kuivõrd). noh, noor ja ilus igatahes.
eile oli vaba päev. põdesin toas nohu ja lugesin kate atkinsoni human croquet läbi. terve päeva lugesin ja õhtul kell 11 olin omadega mäel. raamat on nii segane, et peab vist veel kord läbi lugema. triibik on seda ilmselt lugenud. ütle, kas sina said aru, kes see pruunide juustega mees on, kellega noor isobel lõpuks kokku saab? huvitav tükk on küll, sellest peaks analüüsi kirjutama. siis saaks raamatust natuke aru ka... teos on kahtlaselt sarnane atkinsoni teise raamatuga, behind the scenes at the museum. samad teemad, sama ülesehitus. kuid siiski oskas üllatada...
heldin, kullake, kavatsen sind kurvastada ja word verificationi tagasi panna. ma olen väsind iseenesest hirmus positiivsetest kuid siiski spämmisõnumitest, a la "Nice idea with this site its better than most of the rubbish I come across." ei taha, et minu lehekülge iga koll spämmida saaks. nii et pead nüüd tähti trükkima. ai äm sorri.
mingeid teaduslikke uuringuid ma pole sellel teemal küll läbi viinud, kuid rahvasuu räägib nii. eriti välismaalaste suu. soomlased ise on vist selle tõigaga harjunud. et eriti ei vingu. leidsin netist kiiruga näiteks uuringu, milles osalejatest 12 % meelest soomes on igav. ning võrreldes rootsi ja norraga, on soome igavaim.
alles paar päeva tagasi lohutasin oma ghanalasest sõpra, et ära nuta, see on täitsa normaalne, et sul on soomes igav. kõikidel on soomes igav! isegi lahedad tüübid (nagu mina!) muutuvad soomes igavateks ja lamedateks. sest siin on selline sotsiaalne surve. ja inimene, va kambaloom, püüab ikka kaaskodanikke järele ahvida.
kuid igavusel on ka teine, positiivne külg. soomes on näiteks väga turvaline ja rahulik elada. siin kõik funksib nigu kellavärk. ja inimesed jätavad su hinge rahule. keegi ei puutu. tee mis tahad. soome on introvertsete individualistide paradiis.
roman schatz väidab, et soomlased ei tunne elust rõõmu. kui saksas soovitakse inimestele "viel spass", siis soomes tahetakse hoopis tööst rõõmu tunda: "työniloa!" inimene peab olema asjalik ja efektiivne, mitte mingi naeratav loll. schatz annab ka välismaalastele head nõu. et kui tahad soomlasega hea jutu peale saada, siis halvusta ennast. räägi ära kõik oma vead ja kõik, mida sa teha ei oska. siis oled soomlasega kohe ühel lainel.
suur ja kuulus luuletaja eino leino kirjutab õnnest:
lõpuks koitis argipäev. kael valutab kottide kandmisest. selg on kange. silmad kipitavad, sest meikisin ja kandsin läätsi nädalavahetuse ajal rohkem, kui viimase poole aasta jooksul kokku. ärkasin liiga hilja, et esimesse loengusse jõuda. kuigi ärkasin isegi enne kella. aga olin juba õhtul otsustanud, et ei lähe esimesse. sest polnud teinud vajalikku kodust tööd, kuna olin tallinnas. enne reisi ei tulnud aga järgmise nädala tegemised meeldegi.
tõin hommikusöögi voodisse ja hakkasin lugema kristi luige raamatut veidrike printsess. ostsin selle reedel, kuid olin terve viikendi liiga hõivatud, et raamatut lugeda. täna tundus selleks parajalt aega olevat. sel hetkel plaanisin veel teise loengusse minna. siis helises telefon ja mingi tv-mees rääkis mingist uuest saateformaadist ja kas ma tahaks osaleda. lobises ja lobises. noh, vaatame, kas sest asjast üldse midagi saab. siis oli kell niipalju, et loeng hakkas pihta ja raamat tahtis ka, et ma ta ikka läbi loeksin. lugesingi siis. nüüd on küll süümekad. loen arvatavasti õhtul virginia woolfi. loengu teema täna.
veidrike printsess oli täitsa loetav. erilist vaimustust ma ei tunne. pigem hirmu, et appi, kas ma tunnen ennast ära??? kas ma ise olen ka selline printsess, kes kolmekümneaastaselt issi käest raha küsib. ja kes ilmaski ülikooli lõpetatud ei saa. rasvarullikesed tulid kah tuttavad ette... õnneks ma vähemalt ei joo ega suitseta. kuid pahesid on mul siiski sellegipoolest täiesti piisavalt. ning minu issi pole nii rikas, nagu kristi oma...
tittede ilmed on hirmus huvitavad. päris pisikesed pambud näevad vist mingeid ebamaiseid nägemusi. nad krimpsutavad oma nägu andekamalt kui ükskõik milline ilmekunstnik. kui laps hakkab olemise ilmast siia nimetamiste ilma jõudma (soovitan kati murutari raamatut mina ise ju!. see ütleb asjast kõik ja rohkemgi veel), siis hakkab ta teiste inimeste nägusid peegeldama. võõraid tädisid tuleb alguses ikka viisakalt võõrastada. eriti kui on ainult paar korda elus kohtutud. aga pärast võib vabamalt olla. just nii ilmekalt nagu parajasti pähe tuleb.
maikuu eesti naises on hästi loll lugu. tsiteerin:
