köh-köh...

ma jään kohe haigeks. pidin pärast hommikust loengut rampsi istuma minema, aga tegin hoopis targemini. tulin enne õhtust loengut korraks koju lebotama. nüüd joon ürditeed, kampsun seljas ja jalad kuumas vees. küünlad põlevad, kuulan rahulikku india muusikat. ilus on. mulle üldse meeldib haige olla. siis tohib vabalt puhata, sest on selleks õigus. ei pea kogu aeg mingitele tegemata akadeemilistele töödele mõtlema. ja inimestega kohtuma. kuigi mulle meeldib ju õppida ja meeldib inimestega suhelda. siiski on vahel hea, kui ei tohi.

üksi elades olen avastanud endas erakliku poole. ma olen muidu ülisotsiaalne inimene. vahel lausa hüpersotsiaalne, kuid sellistel puhkudel ka katus sõidab. nii et püüan ennast vaos hoida. ja siis järsku mõnikord eelistangi omaette olla. vahva. peab ju ikka mitmekülgne inimene olema, eksju.

kahjuks pole mul sel nädalal lihtsalt aega haige olla. teatud projektid vajavad tegemist nüüd ja kohe. sellepärast vean end veel õhtul välja akadeemitsema. sest mul on seda diplomi jaoks vaja. naada, fedja, naada...

uus olemine...

ma õppisin täna uut moodi seisma. täitsa teine tunne on. nüüd tuleb seda kõvasti harjutada, et automaatseks muutuks. näe, ka vana koer leiab tera...

touched by an angel...

pidin hommikul tööle hiljaks jääma. pidin ka bussi alla jääma. õnneks ei jäänud. ei hiljaks ega bussi alla. ainult süda tagus kiiremini kui muidu. ja hommikupuder jäi söömata. pääsesin üle noatera.

ma ikka vahel kujutan ette, mis tunne oleks auto alla jääda. surma mä väga ei kardagi, valu kardan rohkem. kujutlen, kuidas auto esiots sööstab vastu mu säärekonte, mis kriginaga purunevad. et mis tunne on, kui sa pooleks lähed... loodan, et seda kunagi kogema ei pea. aga noh, eks elus juhtu igasugu asju. näiteks sünnitamine on ka päris valus. lähed küll pooleks. aga seda tahaks vist ikka kogeda ka. mis sest et jube on.

ma olin nii 4-5-aastaselt väga huvitatud lapsesaamisest ja kõigest, mis asja juurde käib. emme siis ikka rääkis mulle lugusid, et mis ja kuidas. kui ma küsisin, et kui valus sünnitamine on, siis emme ütles, et pane käelaba ukse vahele ja viruta uks täie jõuga kinni. et vot nii valus on. päris valus ju siis...

mühaklikud meelitused...

nomaitea, kas sinu meelest on see kompliment: "sa oled täna nii kena, kas sa oled alla võtnud?"??? no minu meelest ei ole. tegelikult sellega ju öeldakse, et muidu oled kole ja paks, lõpuks ometi võtsid veidi alla, nüüd päris kena inimene. minu arust komplimete tuleb viljeleda rohkem kui rukist, aga seda võiks ju teha taktitundeliselt. "sa näed kena välja!" no kas pole armas, mulle küll meeldivad sellised ütlemised. aga imagine this: "sa näed täna kena välja, kas sul on mingi uus meigikreem mis kõik su kortsud ära peidab?" jiihaa, iga naise unelm...

lisaks selline kompliment eeldab, et ma ikka tahangi hirmsasti alla võtta. et punnitan täiest jõust selle nimel, et 200 grammi endalt maha higistada. kas kaalu langemine on alati hüve siin ilmas? kuna ma ise kaalun umbes 28 korda rohkem kui üks keskmine baleriin, siis on see teema veidi hell koht, eksole. ja no lääne ühiskond ju ainult mingisuguse liposuctioni ja nahahoolduse ümber keerlebki. niiet kui sulle öeldakse, et sa oled alla võtnud, siis hüppa rõõmust lakke ja lange ütlejale kaela. sa hakkad ilusate inimeste seltskonda jõudma. kui muidugi jälle paksuks ei lähe.

alguses oli mul raskusi selliste fakti konstateerimiste peale midagi kosta. maigutasin lihtsalt paar korda lolli näoga. nüüd vastan selgelt ja rahulikult, et aitäh ja ei ole. sest no tõesti ei ole. õnneks pole ma jo-jo-kaaluga, mis kõigub kiiremini kui õuetemperatuur. ma olen lapsest saati olnud täissaledat maatõugu naisterahvas. vanal heal mõisaajal oleks ma kulla hinnas olnud, säherdused tugevad kintsud ja ega kontki pole niru. põldu jaksaks küll künda. kahjuks koolidiskodel poisid ei osanud sellist fakti hinnata ja teismelist annushkat võeti tantsima ainult kuuvarjutuse puhul.

naise elu on ikka raske, puhata ja mängida ka ei lasta...

hakkasin trendikaks ja kopeerisin ennast internetti...

naise ilu...

leidsin sellise vahva saidi. kui õigesti mäletan, siis oscar wilde on öelnud, et illusioon on elu suurim mõnu. sellepärast me tahame hoida oma illusioone ja teha neid veel juurdegi. kuid tegelik elu tundub ju palju parem. palju elum.

ja kusjuures minu meelest on see retusheerimata tütarlaps isegi kenam kui töödeldud versioon. ei tea, misjaoks ta koledaks tehakse...?