valentiin...

ah jaa, sõbrapäev ju. noh, palju õnne ja sooje sokke ja muud head paremat kõigile koos ja eraldi. loodan, et murtuid südameid on vähem kui rõõsasid ja õnnelikke. ma ostsin endale ise pidupäeva puhul lilli...

es mi cumpleaños...

heute habe ich geburtstag! päike paistab minu jaoks, lumi sillerdab, bo kaspers laulab mulle juba mitu tundi jutti. tore mees see bo, vastupidav. külmkapis oli jäätist selle ilusa päeva tähistamiseks. alustasin tähistamist juba hommikul. lugesin voodis viivit ja wagnerit. üles ärkasin selle peale, et telefon piiksus iga 10 minuti tagant. mis värk, ma ei pannud ju äratust. hoopis õnnitlused olid. how sweet is that! isegi issi helistas alles kell kümme, mitte kell vara nagu tal tavaliselt sünnipäeva puhul kombeks on. ja mu venna oskas õnnitleda õigel päeval. ta kontrollib emme käest iga aasta üle, et mis päeval mul on. tal ei püsi number 30 kunagi meeles. nunnu mees.

ma saan varsti viiekümneaastaseks. no siis teeme igatahes pidu. eksju. ma olen peaaegu iga aasta sünnipäeva pidanud, mõnikord vägagi grandioosselt. aga tänavu ei taha. tahan lihtsalt vaikelu nautida. einoh, õhtul on meil sõpradega piiblidiskussioon, eks torti saa seal ikka.

mul on kaugel maal juba seitse aastat üks austaja. väga armas mees. ta helistab igal sünnipäeval ja soovib mulle kõike mida ma tahan. ja ütleb, et igatseb mind. ma lasen tal rahus igatseda, kui see ta elu kenamaks teeb. eelmisel aastal soovisin ma igasuguseid asju. ma olin siis haige ka, niiet soovisin tervist näiteks. ja mehele oleks ka tahtnud minna. ta pakkus ennast, kuid mulle ei sobinud. pirtsakas olen, noh. aga tänavu ma ei soovinudki midagi. sest mul on nii palju! ma olen õnnelik. päriselt. mmmmmmmmmmm...

joulumaahan matkamies jo moni tietä kysyy...

mul on kodus täpselt üks jõuluehe. see näärivana. nüüd pole tal kahjuks enam pead otsas, sest see põles ära niikaua kui meie emmega piparkooke küpsetasime. peaaegu et ostsin kuuse koju, sest esimest korda üle mitme-setme aasta olen jõulude ajal oma kodus. aga ikka ei viitsinud. sest uuele aastale lähen ma ikkagi mujale vastu, kes seda kuuske siin kodus siis ikka imetleb.

mind kutsuti jõululaupäevaks sõprade, a & t juurde külla. sinna tulid a ema-isa, õde ja õemees. ja mina. ma tulin juba varakult päeval kohale, tegime jälle piparkooke (ma hakkan varsti profiks!) ja igasugu traditsioonilist soome jõulusööki. võid ja rõõska koort lisati absoluutselt igale toidule. t oli tubli ja virk mees ning pesi suure kolinaga sauna niikaua kui meie a-ga lõunauinakut tegime. ilus uinak oli, kuulasin leonard coheni muusikat, vaatasin aknast paistvaid mände, mis peegeldasid päikeseloojangut. magada ei tahtnudki. lihtsalt oli ilus vaikne hetk...

joulupukki kõrval kastis on pererahvale kingitud haruldane serviis. mõne aasta pärast saaks selle eest ilmselt väikese varanduse...


siis tuli rahvas kohale ja hakkasime sööma. ainult pool toidust jõudsime ära süüa. rohkem ei jaksanud. mina olin teinud meile lehed jõululaulude sõnadega, et siis hea koos laulda. ja ega laulsime ka. joulupukki tuli ka koos oma joulumuoriga (a ema ja isa). laulsime nii, et maja kajas. siis hakkas kingituste jagamine. ossa püha mariia, kus kodanikud olid raha magama pannud! misjaoks, vot sellest mina aru ei saa... mina sain ka kaks kinki, isetehtud küünla ja nännikorvi. ilus küll ja puha, aga ma ikka ei saa sellest kingilaviinist aru. noh, üks kink igaühele, ookaa. aga 4-5? täiskasvanud inimesed!

minu nännikorv. selle võiks tegelikult ju alles hoida ja järgmisel aastal kellelegi edasi kinkida...

esireas on porgandivorm, maksavorm, kaalikavorm ja kartulivorm. taga lösutab suur seasink. a isa tõi selle kaasa, ise küpsetas. lisaks on jõululaual alati rosolje, mille kastmeks on roosa vahukoor. ja kala, meil oli soolalõhe ja heeringas.


pärast laulsime veel, ja jõime glögi ja kohvi ja konjakit (polnudki väga vastik!) ja sõime kooki. ja mängisime scrabblet. t on täielik wonder boy, tema oli üksi oma võistkonnas, meie võistkonnas oli kolm naist ja kolmandas võistkonnas oli kaks inimest. t sai kaks korda nii palju punkte kui meie võistkond. arumaivõi, alati ta teeb niimoodi. ei tea kuidas...

pühade-eelsest meeleolust...

käisin hetk tagasi poes. pood oli täis mutikesi ja papakesi, kes kõik toitu kokku ostsid. ma olin üks väheseid alla 50-aastaseid. naljakas oli. kahtlase välimusega inimesi oli ka üpris palju. nojah, mittekahtlased on ju korralikult tööl kell kaks päeval. üks elu kõrvalradadel kulgev paar seisis pikas järjekorras, ja kui mina jõudsin kassa juurde, tehti uus kassa minu nina all lahti. siis see naine jooksis käed laiali kiiresti minu ette kassasse, et ikka enne mind saaks. mees vantsis suure ostukäruga järgi. ma lihtsalt pidin naerma, noh. teised ei naernud.

eile oli koguduse viimane koosolek sel aastal. saime kokku ühe pere juures. pidime vaatama mingit filmi jeesusest, variante oli neli, valik hääletades. miskipärast otsustati vaadata life of brian. nojah, seal on ühes kohas jah jeesus sees. aga muidu on ses filmis küll päris odav huumor. kuidagi mittemidagiütlev. ma saan aru küll, et vot nüüd on naljakoht, aga eriti naerma ei aja. liiga tehtud. the meaning of life on mustmiljon korda parem. aga noh, jõulud tulevad ikka, olenemata sellest, kas vaadata filmi jeesusest või mitte...

ostsin täna piparkoogitainast. tegelikult tahtsin ise teha, aga magasin liiga kaua... ei jõudnud. emme tuleb pärast tööd külla ja siis teeme plönne. lähen täna hambaarsti juurde. söön enne seda veel pool pakki piparkoogitaigent ära...

carpe diem...

lihtsalt hea on. täna oli väga nunnu päev. hommikul käisin tantsutööl, kliendid olid armsad, pingutasid. neil oli väga kahju, et ma järgmisel aastal seal enam ei õpeta. käisin kohvitamas, lugesin meestelehte veli. polnud paha. isegi vaffa oli. siis läksin sõprade juurde laulma, laulsime kohe kaua ja südamest. homme on meil koguduses pidu. saame 15-aastaseks. sel puhul on siis laulu, tantsu, sööki ja jooki nii palju kui kulub. pärast laulmist ja pitsatamist läksin veel teiste sõprade juurde, kus oli teed, küpsist, palju täiskasvanuid ning veelgi rohkem lapsi vanuses 2-12. terve maja kajas. aga armas oli.

ma olen ilmselgelt vanaks jäämas. sest mulle hakkavad järjest rohkem väikesed lapsed meeldima. ma pole elusees olnud selline mannetu tädi, kes iga beebiga ninnunännutama hakkab ja kõiki lapsi katsuda tahab. noh, nüüd olen ma sellele ohtlikule teele astunud. püüan ennast ikka vahel tagasi hoida, et lapsi mitte päris ära ehmatada. lasen neil enne minuga harjuda ja ise juurde tulla. täna üks armas kolmeaastane mees nõjatus seljaga minu vastu ja hoidis mul suurest varbast kinni. kui me viimati kohtusime, oli ta veel imik. et ega me üksteist eriti ei tundnud. kuid kutt kohanes kiiresti. pärast vahtis mulle veel kavalalt silma sisse, kui ma parankat mugisin...

häppi iseseisvuspäeva, finlandia...

see pilt on tehtud tegelikult juba mõni aeg tagasi. ärge arvake, et meil täna õues sellised ilusad kollased lehed on. aga lipp on küll seesama. sama koha peal ka. soome riik ehk suomi-neito on juba täitsa vanamuti ikka jõudnud. palju õnne siis. õnne läheb elus vaja...

minust saab ema!

jajaa, kunagi kindlasti saab. täna jagati kirikus emadepäeva puhul kõikidele emadele roose. ja kuna roose jäi üle siis sain minagi emadepäeva roosi (tegelikult see vist oligi nii plaanitud, et mina ka lille saaks. ma tean küll!). nii et nüüd puudub vaid see laps. aga ega temagi tulemata jää, kus ta pääseb. tänane roos oli ju selge prohvetlus ja sõnum tulevikust.

igatahes soovin kõikidele praegustele ja tulevastele emadele kõige õnnemat õnne!!!

üks surnud post...

meie ümber on vaid surma ja laastamist. volbriööl on ringi tuisanud tuhat tulist ja sada saadanat ning mõned nõiad pealekauba. isegi siin, põdramaal, kus tegelikult volbriööd ei peeta miskiks. nokia kodumaa analüütilised elanikud pidutsevad hoopis üliõpilaste päeva ja ööd. mitte mingisuguseid välismaa nõidasid. kuid ilmselt nõiad ei lase ennast sellest segada. nemad teevad ennastunustavalt oma käkitükke ega hooli riigipiiridest. minu kodu lähedal tapeti bussipeatuse post ära. laip lebab kurvalt teeveeres ning ootab surnumatjaid...

roosad munad

hristos voskres! voistinu voskres! tegelt veel mitte, alles homme. kahju, et ma hetkel kellegagi koos ei ela, pole kellelegi hommikul vene kombe kohaselt hristos voskres! hüüda ja musi anda. mäletan lapsepõlvest oma kohmetust, kui isa just ülestõusmispühal mulle põsele musi andis. ta mind muidu eriti ei musitand...

sain täna ex tempore idee mune värvida. järsku tuli munadepühade meeleolu. õnneks oli kodus valgeid mune. aga polnud millega värvida. siis avastasin, et mul kapis purgitäis mingit punast värvi india pipramöksi, himalaya brand vindaloo paste'i. noh, munad vette ja vindaloo ka. tõeliselt nunnud roosad munad tulid. koksisime need sõpradega kohe katki ja pistsime nahka. sulle pilti ei näitagi, sest munad juba kõhus.

pildil oleva puust muna tõin ise oma kotis venemaalt. mul on väga vähe pidupäevaehteid (jõulu või lihavõtte), aga see muna on üks mu aaretest ja ongi praegu ainus pääsiäisdekoratsioon. pole mingi sokulaadimuna, vaid igavene. kavatsen selle oma tulevastele lastele pärandada...