laul teeb meele rõõmsamaks...

käisin eile üle pika aja jumalateenistusel. viimased nädalad on kuidagi nii "kiire" olnud, et pole jõudnud koguduses nägu näidata. laulsime palju. nii hea oli! sanna mängis klaverit ja rahvas hõiskas täie rinnaga. laulmine teeb raudselt mingid chakrad lahti. ja ma ei tea mis veel.

kusjuures ma olin just eelmisel ööl näinud und, et ma ei osanud enam laulda. et pidin kuskil esinema, aga hääl oli nõrk ja eriti viisi ka ei pidanud. ma ehmatasin ikka täitsa ära.

päeva mõttetera tuleb umbes kuueaastaselt oskarilt. oskarile ei meeldi lastelaulud, "laul peab ikka võimas olema".

хеллоу американцам...

kui juba, siis juba. siin minu jaoks uus lugu, kino. video on igatahes mahlakam kui see eelmine, uma oma.

я так ждала тебя, вова...

noh, lõpuks on juutjuubi üles pandud video, mida ma olen oodanud. kes veel tutvunud pole, see tutvugu: uma turman! sõnad on muidugist poliitiliselt korrektsed vene musa tiivii jaoks. nimelt minu plaadi peal poisid laulavad kventin tarantiinost et пьяная скотина aga video peal ütlevad viisakalt, et здоровенная детина...

baila, baila...

neljapäevane eksam läks halvasti. oma arust olin õppinud küll aga küsimustest eriti aru ei saanud. vastasin nii paari lausega. kahtlustan, et oodati rohkemat... teoreetiline pedagoogika on üldse üks nõme aine. ma pole kunagi sellest aru saanud. vot praktika, see juba on midagi.

nojah, et ennast lohutada, läksime sõbranje annaga siis salsatama. neljapäeviti on ühes pubis salsaõhtud. mõnikord on hästi igav, teistel kordadel jälle lõbus. ega kunagi ei tea. ma hoiatasin annat juba ette, et ära siis kurvasta, kui keegi sind tantsima ei võta. soome mehed ei võtagi. neid tuleb ise kutsuma minna, kui tantsida tahad. latiinod tulevad küll, aga neid on nii vähe. nii et ole aga ise naine ja võitle enda lõbu eest. lõppude lõpuks oli väga tore õhtu, igasugust rahvast oli kohal. soome mehi käisin ise kutsumas ja latiinod käisid mind tantsitamas. igatahes nahk sai märjaks.

pilt on tehtud peterburis mitu aastat tagasi. seal ma salsat tantsima õppisingi. kohtusin ülikooli kantseleis ühe soome neiuga, kelle mees oli kolumbiast või kuskilt sealt. neiu kutsus mind õhtul pittu kuhugi mamasse. leidsin lõpuks koha üles, oli mingi kahtlane vana tehas. ja seal oli kuum latiinopidu. selle neiu mees võttis mul käest kinni ja õpetas, et üks-kaks-kolm-paus ja nii edasi. õhtu lõpuks oli salsa selge. ning minu meelest on salsa naise jaoks õige lihtne. tuleb lihtsalt ise rütmis püsida ja meest järgida, ükskõik mida ta ka ei teeks. väga vaimne tants, muide! meestel on muidugi oma 250 korda raskem, sest nemad peavad igasugu keerumustreid välja mõtlema ja oma tantsuga naisele ikka pinget pakkuma.

oma elu parimat salsat olen tantsinud aga kairos. oh neid araablasi küll, kus ikka keerutasid ja väänasid. ma lausa põlesin üleni. seal oli see eelis, et palju mehi ja vähe naisi. soome salsaklubides on ju üks mees viie naise kohta. kuid egiptuse papad ei lase oma tütreid niisama hotellidesse puusi hööritama...

putin ja krokodillimees...

rääkisin eile hilja õhtul potsatajaga msn-s. potsataja rääkis igasuguseid imelikke ja huvitavaid asju. noh, igatahes lõpptulemusena nägin ma veidrat und. et ma reisisin emaga (aga võibolla ka potsatajaga, sest unes saavad mitu inimest üks olla) mingisse imelikku külasse, kus oli järv. me pidime üle saama, aga ei saanud, sest oli juba õhtu. siis üks külamees ujus ühe saare alla, tõstis ninasõõrmed vee pinnale ja jäi magama. täielik krokodill. pärast me hääletasime potsatajaga mingi marsa peale ja arvake ära, kes roolis istus? no gospodin vladimir putin muidugi. me istusime ette putini kõrvale, ta oli väga meelitatud.

midagi tähelepanuväärset toimus veel, aga ma olen juba ära unustanud. uned ununevad väga kiiresti. ainult atmosfäär jääb hommikusse hõljuma...

bad girl day...

ma olen täna paha. ja kuri ja vihane tigedik. hähäää! arvan, et kõik on lollid ja elu on koll. ja et mul on apsaluutselt ükstaskõik! sõin sisse liitri jäätist. paras mulle. las kolesterool peatab liikluse veresoontes. siis ma saan südameataki ja suren tigeduse kätte ära.

homme olen kindlasti heam. pahaduse päevad kestavad õnneks lühikest aega...

unelmate minia indiast...

kajol rokib! ta on üldse silmapaistvamaid india näitlejaid. oskab näiteks komöödiat teha...

huulepulga-eri. sissejuhatus.

mina olen huulepulga-inimene. eriti ma ennast mukkida ei viitsi, kuid huuled on võimalik värvida kasvõi kõnni pealt. üldjuhul ma nii teengi, sest alati hilinen kuhugi. silmameiki ikka eskalaatoris või kõndides ei tee. aga huulemeik saab kolme sekundiga tehtud küll.

mul on kodus igasuguseid huulepulkasid tagavaraks. mõnd eriti head ja meeldivat tooni ostan kohe mitu tükki. siis ei pea kogu aeg varusid täiendamas käima. kevadel juhtus selline katastroof, et meigifirmad vahetasid oma kollektsioone ning kõik mu lemmikvärvid kadusid. asemele tulid mingid uued. niiiii palju aega läheb ju huulepulga valimisele. küll ma nõidusin ja kirusin. suvega olen uued sobivad endale ikka suutnud soetada. kahjuks võeti müügilt ära mu kõigi aegade lemmik, rimmeli 110 desire, maasikalõhnaga tagasihoidlik toon. oi kui kurb ma olin...

allolevas sissekandes esitlen oma kümmet huulepulka. mõnda kasutan rohkem, mõnda vähem. pildil paremalt kolmas on see vaene desire, millest on niipalju alles, et kui lusikaga koukida, siis saab veel paar korda kasutada.

huulepulga-eri. osa 2.

1. lumene berryfun 13, never ending love, saturakkautta. huuleläige. vaarikakommi lõhnaga. ma olen eluaeg huuleläiget põlanud, sest sinna jäävad möödalendavad kärbsed ja tuules lehvivad juuksed kinni. siiski sel suvel olen läikeid proovinud ning juuksed lihtsalt hobusesabasse sidunud. pole vigagi. 2. maybelline 39, bois de rose nature. argipäevaks igati sobilik.
3. maybelline 73, rouge indien. siin on juba päiksekiiri ja ei tea mida veel. naeratuse värv. teeb rõõmsa meele.
4. lumene 408, moondance, kuu tanssii. täitsa punane. femme fatale. soe ka. sobib õhtul, näiteks villase kampsuniga. või musta kleidiga.
5. max factor 604, soft hazel. olin isegi unustanud, et mul selline pulk on. hea, turvaline, ei tõmba tähelepanu. sobib loengus istumiseks. 6. wet 'n' wild brillant lipstick, E81516. sama kirjeldus mis eelmiselgi. veidi tumedam, sügisesem. igatahes mitte wet and wild. kõige odavam pulk, kusjuures. ostsin suve alguses, siis kui palgapäev veel kaugel oli.
7. lumene 35, autumn dream, syysunelma. on jah sügise värv, ploomid, tumepunased vahtralehed. uduvihm sobib ka.
8. rimmel 110, desire. imehea lõhnaga, igapäevaseks kasutamiseks. päikesekiirtega. lemmikpulk.
9. lumene 607, one woman, ainoani. kena, läikiv, sobib naeratamiseks. nii suvel kui talvel.
10. grimas 5-32. selle ostsin spetsiaalsest grimassipoest, lavaesinemiste tarvis. lavavalgustus on nii võimas, et näos peavad eredad värvid olema. sobib tegelikult ka 40-50ndate stiilis meiki. iga päev ei kasutaks, kuivatab huuli, põrguline.

suurest laiskusest...

mnjah. kuna ma praegu ei viitsi millegi tähtsa ja tarvilikuga tegelda, siis tegelen absoluutselt mõttetu ja naeruväärse asjaga. imetlen netis ilusat meest. avastasin eile näitleja nimega wentworth miller. ta mängib mingis sarjas, mida ma näinud ei ole. kuna mul pole telekat. aga onu on täitsa kompu. kümne aasta pärast on mees veel mõnusama väljanägemisega. naljakas, wentworth on tõenäoliselt kõige ahvatlevama väljanägemisega alles 45-aastaselt. naiste puhul on nii aniharva. jama küll. aga mis ma ikka kurdan. ilus vaadata ju. jälle üks põhjus jumalale tänulik olla. et ta nii palju nii ilusaid inimesi maailma on loonud. mul kohe hea meel...

maagiline õhkkond...

hakkasin jälle eesti keelt õppima. mul on päris palju juba tehtud, mõned punktid veel puuduvad. helsingi ülikooli eesti keele õppetool asub väga erilises kohas. sörnäineni metroo lähedal, mäe otsas ühes pargis. sörnäinen on juba iseenesest sürr linnaosa, seal elavad narkarid, joodikud ja üliõpilased. õppeasutusse minnes tuleb mööduda kohvitavatest ehitusmeestest, striptiisikoopast ning avalikust saunast. teel võib kohata mustlaseid, lällavaid asotsiaale piknikul ning õlut limpsivaid saunalinaga saunalisi. õnneks stripparid ei tule eriti oma koopast välja. siis nõlvakust üles ning oled ilusa vana maja juures, ümberringi päikesepaiste ning kollased vahtralehed. mulle tuleb alati millegipärast tartu meelde. ja lydia koidula...

koopamaalingud metroos...

kaisaniemi metroosse viib tunnel, mida ka opintoputki'ks kutsutakse. sest see viib ülikooli kampusele. noh, see opintoputki on selline krobeliste ebaühtlaste seinte ja laega. mingid kunstnikud otsustasid rahvale rõõmu teha ja koopa pilte täis maalida. mina olen nüüd küll palju rõõmsam. kuna kõnnin selles tunnelis pea iga päev. nüüd on lahe lakke vahtida...

koduperenaine...

leotasin ja keetsin potitäie ube. panen plastikkotikestesse ja sügavkülma. siis on hea võtta. ei pea ostma plekkpurgiube, mis tekitavad kindlasti vähki. arvatavasti kõik tekitab vähki...

veel mõned pildid horvaatia reisist...

viimati jäi mu horvaatia reisijutustus pooleli, kuna blogger hakkas jonnima. noh, nüüd ma enam eriti jutustada ei viitsigi, näitan pilte. eks te ise näete, et seal oli hästi mõnus. nägin esimest korda granaatõunapuud. nägime oliivipuid ka. keegi meist isegi maitses oliive, olevat väga vastiku maitsega olnud. ostsin turult suure hunniku granaatõunu, need olid küll hirmus head.on ju ilus elu, kui lõunalauast avaneb selline vaade? rand on pildist vasakul. seal lösutasime ainult ühel päeval. me ei jõudnud eriti biitsil olla, sest kappasime mööda linna ringi ja istusime vähemalt poole oma ärkvelolekuajast mõnes restoranis...dubrovnikus on hästi palju ehtepoode. see on siin mingi galeriiaken. käisime hästi lahedas galeriis, nagu muinasjutumaailm. enya muusika, imeline valgus ja ehted, ehted, ehted... horvaatia uhkus on filigraanehted, sellised hõbedast nikerdatud.


horvaatia toit pole eriti kiita. valge leib, soolane liha ja friikartulid. õnneks oskasin juba nädala lõpupoole tellida grillitud köögivilju. need on väga head. köögivilju saab, kui küsida. palju kasutati kapsast, kurki-tomatit ja rohelist paprikat. pildil oleva liha nimi on cevapcici. ja see punane paprikamöks oli hõrk. me tellisime seda juurde.
pilte bosniast. mostaris oli siin seal kive, millele oli kirjutatud, et ärge kallid inimesed unustage hirmsat sõda. kõik taksojuhid, kellega vestlesime, olid sõjaveteranid. käisime dubrovnikus ka ühel surnuaial, seal oli eraldi suur plats viimases sõjas hukkuneile. surnuaed oli väga kena, palju mälestusmärke, lilli, fotosid. katolik ikkagi. islami surnuaed oli palju tagasihoidlikum, lihtsalt palju teravatipulisi kivist poste.
mostaris on kuulus sild, mis sõja ajal puruks pommitati ja seejärel jälle terveks ehitati. sillal sebisid mingid noormehed, kes saksa turistidelt müts käes raha kogusid ja siis suure hõiskamise saatel jõkke hüppasid. jõgi tundub üpris madal ja kiire vooluga, aga kutid said sealt naksti välja. ühel hetkel sillal, teisel juba kaldal. mostaris oli ka palju kõhnu mustlasnaisi ja nende kriimunägudega lapsi, kes vilunult ja härdalt möödakäijate käest raha lunisid. bosnias kõlbab igasugune raha, nii riigi oma mark, horvaatia kuna kui ka euro. ostutänaval olidki kõik hinnad eurodes.
külastasime bosnias mingit moslemite püha paika, nimeks tekija. seal seoti mulle rätt pähe. ja kingad pidi jalast ära võtma, nagu moshees. kuigi reeglite järgi ei tohiks mu käsivarred nii paljad olla. üks vana onu laulis kõva häälega rõdult palvelaulu, ja siis käputäis inimesi läks kummardama ühte tuppa. meie aga käisime vaatamas "euroopa esimest vesiklosetti". ei tea, kes seda tõestanud on. aga noh, las neile jääb nende euroopa esimene.

nii bosnias kui horvaatias oli kasse ja koeri nagu muda. kasse veidi rohkem. nad passisid restoranide katustel ja laudade all õhtusööki. kedagi nad eriti ei häirinud. täitsa nunnud olid. üks neiu meie hulgast hakkas üht väikest kiisut paitama ja võttis sülle. siis küll kelner ütles, et nad levitavad haigusi. et kui ei usu, siis proovige järele. siis see neiu enam ei tahtnud kiisut...

endal pole hambaid ollagi aga hammustab...

käisin täna lõbusa hambaarsti juures. eelmisest käigust on ikka päris kaua ja kartsin, et hambad on katastroofilises seisus. polnud ühtigi. mõned augukesed olid, need mätsitakse kinni. veel paar korda käin ja siis ongi tükk aega mureta. arst ütles, et nojah, kui niiviisi käiakse mitme erineva arsti juures, siis ei saagi hambad korras olla. tuleb mingi aeg ikka ühe vastuvõtul käia. noh, mis sa selle peale ikka kostad. ma ütlesin, et ma olen õnnelik, et mind üldse ülikooli hambaarsti juurde lasti. paari viimase aasta jooksul on olnud blokk peal, järjekorda võeti ainult uusi üliõpilasi. siis lõpuks keegi leiutas, et selline poliitika on ebaseaduslik ja blokk võeti maha. nii et ka mina saan jälle oma hambaid odavalt ravimas käia. jee!

a self-induced crisis...

ma vaene väetike.... käisin eile body pumpis. tegelikult mulle meeldib seal käia, igasugu aeroobikatest ja jõusaalidest on see minu jaoks kõige vastuvõetavam moodus ennast piinata. kuid siiski on see ikkagi piin. eile oli veel nitshevoo. aga täna... iga viimane kui lihas valutab. vetsupoti peale istumine nõuab ikka tõsiseid pingutusi. ning käe sirutamine, et kohvi keeta. jne.

aga ma tean, et see teeb mulle head. niiet iga kolmapäev kavatsen ma oma bodit pumpida. võibolla umbes kümne aasta pärast ei valutagi enam nii õudselt...

ah, ja praegu põletasin veel näpu vastu kuuma võileiba ära. küll mõne elu on ikka raske.

oh õõvastust...

ma unustasin täna tööle minna! kujutage ette. lolli peaga ei vaadanud eile kalendrisse, et mis siis homme ka ees seisab. istun siis mina pool viis raamatukogus ja mõtlen targalt eesti keele proseminaritöö üle, kui telefon teeb vaikselt piip. vaatan, kes helistab... abbbbbbbi! torman rampsist välja, vastan - seal klient, et kas sa oled juba teel? et me ootame. noh, mina siis kukkusin vabandama nagu ogar, et oh ja ah, sellist pole minuga enne veel juhtunud. paarkümmend inimest pidid oma tantsutunniriided jälle seljast ära võtma ja kottu kõmpima. sest mul polnud ei muusikat ega midagi kaasas. tund jäi ära. küll oli piinlik. süda peksis veel kaua takkajärgi. mõnikord ma näen unes selliseid võimatuid situatsioone. aga see polnudki uni...

el lela helwa gamila...*

eile käisin kontserdil savoy teartris. layali simsimeya oli kõike reklaami tõesti väärt. laval oli nii palju rahvast, elavat muusikat, professionaalsust ja uskumatult täpset tanstutehnikat, et seda ei jõudnud vaatajana korraga haaratagi. energiat igatahes pritsis kõvasti üle ääre. läksime koos paari sõbraga tansijaid lava taha õnnitlema ning smugeldasime end ka nende after partyle. nagu korralikud gruupid ikka. rahvas vallutas ühe pisikese pitsakoha. kõigepealt söödi kõhud täis, siis algas tants ja laul otsast peale. nüüd juba improvisatsiooni korras. simsimeya otsiti kotist välja, mousa laulis oma äralauldud häälega ees ja teised takka järgi. meie plaksutasime nii et käelabad valusad ja tegime piltisi kah. harjutusvideod kairost ja helsingist leiad siit. simsimeya pole lihtsalt mingi kõhutants, see võtab isegi vaadates võhmale...





* suurepärane õhtu

it keeps getting better...

ülevaltkorruse naaber, viieaastane albaanlasest poisiklutt hoidis mulle välisust lahti, kui ma tuppa tulin. no kas pole armas!

hiljem: päris kõike õpitud ei saanud nagu plaanisin, aga suure jupi tegin ära küll. siis tuli parim sõbrants külla, jõime veini, tegime süüa, ma tegin ühe koti sangad korda (asi on oodanud tegemist juba mitu nädalat). hea päev oli, no tõesti hea päev!

elagu reede 13...

veel...

jah ja täna on mul plaanis hästi tubli olla, pesu pesta, paar tundi õppida ning siis suurpuhastust alustada. tolmu võtta ja põrandaid pesta. ma pole eriline koristamisfänn, mis tähendab seda, et kui ma olen juba tolmuimejaga natuke susserdanud ja kila-kola kappi tagasi tõstnud, siis on korter korras küll. aga selline arvamine pole vist teaduslik, ega? sest mul elab kodus näiteks ämblikke. me saame üldiselt üpris hästi läbi, nemad ei puutu mind ja mina ei puutu neid...

reede 13...

ohhoo, täna on õnnepäev! reede kolmteist! päev tõestas oma erilisust juba kohe alguses. kui ma hommikul ärkasin (ehk siis alles praegu) ja pesutuppa läksin, et pesupesemisaeg kinni panna, oli seal üks vahva naabrimees. pikk, must, kõhn tehishammastega onkel jamaikast, kes ütles, et c'mon, let's have coffee at my place. kuna mina olin alles pidzhaamas ja hambad pesemata, siis ma ikka ei läinud talle külla. aga igati lahe intsident. selliseid asju juhtub soomes väga harva.

ning kui ma seda lugu kirjutasin, helistas mulle keegi walter ja kutsus paari nädala pärast oma kodupeole mind esinema. ning lubas maksta minu palutud hinna ka. ei hakanud virisema, et oh, nii kallis. ma ütleks, et jään huviga ootama, mida tänane päev veel toob.

väljas sajab päikest ja linnud laulavad akna taga, tititüü, tititüü. mul on alles veel kaks horvaatiast toodud apelsini. ise turult ostsin. toreda mutikese käest.

Nu pogodi and Baba Jaga go bhangra

kaks lemmikut koos, india musa ja nu pogodi.

love hurts...

ai kammaijjaa, ma olen "armunud" valesse mehesse. teate küll, mitte päriselt armunud, rohkem nagu kinnisidee vms. täitsa nõme. tüüp on abielus. ja isegi kui poleks, ega ma temaga elada ka ei tahaks. teadlikult teda ei valiks. arumaimõista, mis mul viga on. aga ma ei saa seda meest meelest. lõpp melanhoolne tunne on. jamajamajama...

hvala na posjeti!

ehk siis kiitos käynnistä. nagu horvaatias öeldakse. seal ma ka käisin. koos suviste töökaaslastega. firma maksis! lendasime finnairiga montenegrosse, sealt paar tundi bussisõitu dubrovnikusse. saime praamiga sõita ja puha. meid oli kokku kuus meest ja kaks naist, vanuselt 25-60. igati kirju seltskond. olime kodunt ära esmaspäevast esmaspäevani. ma oleks hea meelega juba laupäeval koju tulnud. ära väsitas see reis. terve teisipäeva ja pool kolmapäeva magasin maha. et end puhkusest välja puhata...
dubrovnik on tõeline turismimeka. seal on vahva vanalinn, mis on üpris hästi säilinud. ning ilusad supelrannad, soe ilm, palju kena loodust, huvitav saarestik ning väga kirju ajalugu. jugoslaavia sõja ajal 90ndate alguses dubrovnikusse kogunes palju pagulasi, sest mõeldi, et ega unesco maailmapärandit ehk siis vanalinna ometi hakata pommitama. hakati küll. päris palju tehti maatasa. aga pärast ehitati jälle üles. peaaegu kõik taksuojuhid, kellega suhtlesime, olid sõjaveteranid. riik vabastas nad maksudest ja nii nad said oma firmad püsti panna. horvaatia keskmine palk on u 500 eurot kuus. kuid näiteks dubrovnikus oli kõik sama kallis kui soomes. seda ma aru ei mõista, kuidas kohalikud hakkama saavad. kuigi suurem osa elabki ju tegelikult turismist.

ühel päeval kohtusime mõnusa taksoonuga, kes sõidutas meid paarisaja euro eest mostarisse (bosnia) ja tagasi. sõit kestis kolm tundi sinna ja teised kolm tagasi. pidime vahel ikka kohvi, pissi ja õllepause ka. käisime mingis türgi kindluses ronimas. bosnia poole sõites pidime kuus korda passe näitama, kuna sõitsime mööda rannaäärt. kõigepealt horvaatiast välja ja bosniasse sisse, siis bosniast välja ja horvaatiasse sisse, siis jälle horvaatiast välja ja bosniasse. tagasiteel (peale kella viit!) ei huvitanud meie passid enam kedagi. mingid üksikud onud vaatasid ükskõikselt, kui meie auto neist piirivalves rahulikult mööda suristas. nojah, tööaeg oli läbi. töökaaslane ütles, et näiteks indoneesias (ta elab seal talviti) pole peale kella viit ühtegi politseinikku tänaval näha. ametlik tööaeg olevat läbi. meie kohalik taksoonu ostis bosniast suure laadungi toiduõli. ütles, et palju odavam...

*ähh, nüüd see tobe blogger ei lase mul rohkem pilte siia panna. jätan jutu pooleli ja jätkan, kui blogger on paremas tujus... don't go anywhere!

noor kaardivägi...

eile metroos oli ülilahe situatsioon. kahjuks ma ei julgenud pildistada. kaks sõjaväevormis noormeest jõid pudelist valget viina. käsi, mille varrukal on soome sinivalge lipp, hoidis pudelit, millel ka sinivalge lipp. ma ei teadnudki, et meil on nii patriootilist viina olemas...

diamonds are a girl's best friend...

ahjaa, ma ostsin täna hunniku kõrvarõngaid. mul on kombeks iga paari kuu tagant üks kõrvarõngas ära kaotada, seega on kapp täis üksikuid ehtetükke. nüüd ostsin neli paari. peaks ikka jätkuma mõneks ajaks. isegi kui osad vahepeal jälle ära kaotan.

pea veidi ringi mul käib...

jiihaa, ma olen purjus. omg alati kirjutab mingeid totraid purjus lugusid. noh, nüüd mina ka :) käisime töökaaslastega väljas, hooaja lõppu ning sünnipäevi tähistamas. söögirestoranis oli külm ja kõle, kuid toit oli täitsa hea. siis läksime mingisse suitsusesse baari, ma olen täitsa suitsuliha praegu. õhtu saldo: poolteist klaasi valget veini ning 3 iiri kohvi. mehed muudkui aga tegid välja. ja mina päris purjakil. vähese harjutamise viga... rahvas läks veel tanstima kuskile, aga kuna mul on homme pikk päev ees, siis mina tulin ära koju. hakkan juba vaikselt kaineks saama.

täna on olnud hea päev. kuulasin ivo linna plaati päeval, praegu kuulan ka. iff rokib!!! tuleb lapsepõlv meelde, muretus ja turvalisus. täielik nostalgia. kikilips, sangar seiklusfilmis,viis viimast ja sõlmi juustest lahti pael...

alkohol on muide huvitav asi. inimeste põhiinstinktid hüppavad järsku välja. näiteks meie töökollektiivis ilmnes täna musitamist, naistöökaaslaste tisside üle arutelu ning igasugu muud flirtimist. mis ei tuleks kaines peaga kõne allagi. huvitav. kuid mina keeldusin kategooriliselt igasugusest musitamisest. niiiii purjus ma siiski polnud. ughh! joku roti sentään...

sõidame sama rahvaga esmaspäeval nädalaks horvaatiasse. seal saab olema üks pikemat ja suuremat sorti purjutamine. loodan, et vahel on ka selgeid ja helgeid hetki ning võime koos vahvaid asju teha. esmaspäeva hommikul on kogunemine hommikul kell kümme, kavas kohv ja konjak. kell 12 suundume koos lennujaama. kavatsen paar head raamatut kaasa võtta. siis pole vahet, kui teised purjutavad. ma võin ennast ise enterteinida.