huulepulga-eri. osa 2.

1. lumene berryfun 13, never ending love, saturakkautta. huuleläige. vaarikakommi lõhnaga. ma olen eluaeg huuleläiget põlanud, sest sinna jäävad möödalendavad kärbsed ja tuules lehvivad juuksed kinni. siiski sel suvel olen läikeid proovinud ning juuksed lihtsalt hobusesabasse sidunud. pole vigagi. 2. maybelline 39, bois de rose nature. argipäevaks igati sobilik.
3. maybelline 73, rouge indien. siin on juba päiksekiiri ja ei tea mida veel. naeratuse värv. teeb rõõmsa meele.
4. lumene 408, moondance, kuu tanssii. täitsa punane. femme fatale. soe ka. sobib õhtul, näiteks villase kampsuniga. või musta kleidiga.
5. max factor 604, soft hazel. olin isegi unustanud, et mul selline pulk on. hea, turvaline, ei tõmba tähelepanu. sobib loengus istumiseks. 6. wet 'n' wild brillant lipstick, E81516. sama kirjeldus mis eelmiselgi. veidi tumedam, sügisesem. igatahes mitte wet and wild. kõige odavam pulk, kusjuures. ostsin suve alguses, siis kui palgapäev veel kaugel oli.
7. lumene 35, autumn dream, syysunelma. on jah sügise värv, ploomid, tumepunased vahtralehed. uduvihm sobib ka.
8. rimmel 110, desire. imehea lõhnaga, igapäevaseks kasutamiseks. päikesekiirtega. lemmikpulk.
9. lumene 607, one woman, ainoani. kena, läikiv, sobib naeratamiseks. nii suvel kui talvel.
10. grimas 5-32. selle ostsin spetsiaalsest grimassipoest, lavaesinemiste tarvis. lavavalgustus on nii võimas, et näos peavad eredad värvid olema. sobib tegelikult ka 40-50ndate stiilis meiki. iga päev ei kasutaks, kuivatab huuli, põrguline.

suurest laiskusest...

mnjah. kuna ma praegu ei viitsi millegi tähtsa ja tarvilikuga tegelda, siis tegelen absoluutselt mõttetu ja naeruväärse asjaga. imetlen netis ilusat meest. avastasin eile näitleja nimega wentworth miller. ta mängib mingis sarjas, mida ma näinud ei ole. kuna mul pole telekat. aga onu on täitsa kompu. kümne aasta pärast on mees veel mõnusama väljanägemisega. naljakas, wentworth on tõenäoliselt kõige ahvatlevama väljanägemisega alles 45-aastaselt. naiste puhul on nii aniharva. jama küll. aga mis ma ikka kurdan. ilus vaadata ju. jälle üks põhjus jumalale tänulik olla. et ta nii palju nii ilusaid inimesi maailma on loonud. mul kohe hea meel...

maagiline õhkkond...

hakkasin jälle eesti keelt õppima. mul on päris palju juba tehtud, mõned punktid veel puuduvad. helsingi ülikooli eesti keele õppetool asub väga erilises kohas. sörnäineni metroo lähedal, mäe otsas ühes pargis. sörnäinen on juba iseenesest sürr linnaosa, seal elavad narkarid, joodikud ja üliõpilased. õppeasutusse minnes tuleb mööduda kohvitavatest ehitusmeestest, striptiisikoopast ning avalikust saunast. teel võib kohata mustlaseid, lällavaid asotsiaale piknikul ning õlut limpsivaid saunalinaga saunalisi. õnneks stripparid ei tule eriti oma koopast välja. siis nõlvakust üles ning oled ilusa vana maja juures, ümberringi päikesepaiste ning kollased vahtralehed. mulle tuleb alati millegipärast tartu meelde. ja lydia koidula...

koopamaalingud metroos...

kaisaniemi metroosse viib tunnel, mida ka opintoputki'ks kutsutakse. sest see viib ülikooli kampusele. noh, see opintoputki on selline krobeliste ebaühtlaste seinte ja laega. mingid kunstnikud otsustasid rahvale rõõmu teha ja koopa pilte täis maalida. mina olen nüüd küll palju rõõmsam. kuna kõnnin selles tunnelis pea iga päev. nüüd on lahe lakke vahtida...

koduperenaine...

leotasin ja keetsin potitäie ube. panen plastikkotikestesse ja sügavkülma. siis on hea võtta. ei pea ostma plekkpurgiube, mis tekitavad kindlasti vähki. arvatavasti kõik tekitab vähki...

veel mõned pildid horvaatia reisist...

viimati jäi mu horvaatia reisijutustus pooleli, kuna blogger hakkas jonnima. noh, nüüd ma enam eriti jutustada ei viitsigi, näitan pilte. eks te ise näete, et seal oli hästi mõnus. nägin esimest korda granaatõunapuud. nägime oliivipuid ka. keegi meist isegi maitses oliive, olevat väga vastiku maitsega olnud. ostsin turult suure hunniku granaatõunu, need olid küll hirmus head.on ju ilus elu, kui lõunalauast avaneb selline vaade? rand on pildist vasakul. seal lösutasime ainult ühel päeval. me ei jõudnud eriti biitsil olla, sest kappasime mööda linna ringi ja istusime vähemalt poole oma ärkvelolekuajast mõnes restoranis...dubrovnikus on hästi palju ehtepoode. see on siin mingi galeriiaken. käisime hästi lahedas galeriis, nagu muinasjutumaailm. enya muusika, imeline valgus ja ehted, ehted, ehted... horvaatia uhkus on filigraanehted, sellised hõbedast nikerdatud.


horvaatia toit pole eriti kiita. valge leib, soolane liha ja friikartulid. õnneks oskasin juba nädala lõpupoole tellida grillitud köögivilju. need on väga head. köögivilju saab, kui küsida. palju kasutati kapsast, kurki-tomatit ja rohelist paprikat. pildil oleva liha nimi on cevapcici. ja see punane paprikamöks oli hõrk. me tellisime seda juurde.
pilte bosniast. mostaris oli siin seal kive, millele oli kirjutatud, et ärge kallid inimesed unustage hirmsat sõda. kõik taksojuhid, kellega vestlesime, olid sõjaveteranid. käisime dubrovnikus ka ühel surnuaial, seal oli eraldi suur plats viimases sõjas hukkuneile. surnuaed oli väga kena, palju mälestusmärke, lilli, fotosid. katolik ikkagi. islami surnuaed oli palju tagasihoidlikum, lihtsalt palju teravatipulisi kivist poste.
mostaris on kuulus sild, mis sõja ajal puruks pommitati ja seejärel jälle terveks ehitati. sillal sebisid mingid noormehed, kes saksa turistidelt müts käes raha kogusid ja siis suure hõiskamise saatel jõkke hüppasid. jõgi tundub üpris madal ja kiire vooluga, aga kutid said sealt naksti välja. ühel hetkel sillal, teisel juba kaldal. mostaris oli ka palju kõhnu mustlasnaisi ja nende kriimunägudega lapsi, kes vilunult ja härdalt möödakäijate käest raha lunisid. bosnias kõlbab igasugune raha, nii riigi oma mark, horvaatia kuna kui ka euro. ostutänaval olidki kõik hinnad eurodes.
külastasime bosnias mingit moslemite püha paika, nimeks tekija. seal seoti mulle rätt pähe. ja kingad pidi jalast ära võtma, nagu moshees. kuigi reeglite järgi ei tohiks mu käsivarred nii paljad olla. üks vana onu laulis kõva häälega rõdult palvelaulu, ja siis käputäis inimesi läks kummardama ühte tuppa. meie aga käisime vaatamas "euroopa esimest vesiklosetti". ei tea, kes seda tõestanud on. aga noh, las neile jääb nende euroopa esimene.

nii bosnias kui horvaatias oli kasse ja koeri nagu muda. kasse veidi rohkem. nad passisid restoranide katustel ja laudade all õhtusööki. kedagi nad eriti ei häirinud. täitsa nunnud olid. üks neiu meie hulgast hakkas üht väikest kiisut paitama ja võttis sülle. siis küll kelner ütles, et nad levitavad haigusi. et kui ei usu, siis proovige järele. siis see neiu enam ei tahtnud kiisut...

endal pole hambaid ollagi aga hammustab...

käisin täna lõbusa hambaarsti juures. eelmisest käigust on ikka päris kaua ja kartsin, et hambad on katastroofilises seisus. polnud ühtigi. mõned augukesed olid, need mätsitakse kinni. veel paar korda käin ja siis ongi tükk aega mureta. arst ütles, et nojah, kui niiviisi käiakse mitme erineva arsti juures, siis ei saagi hambad korras olla. tuleb mingi aeg ikka ühe vastuvõtul käia. noh, mis sa selle peale ikka kostad. ma ütlesin, et ma olen õnnelik, et mind üldse ülikooli hambaarsti juurde lasti. paari viimase aasta jooksul on olnud blokk peal, järjekorda võeti ainult uusi üliõpilasi. siis lõpuks keegi leiutas, et selline poliitika on ebaseaduslik ja blokk võeti maha. nii et ka mina saan jälle oma hambaid odavalt ravimas käia. jee!

a self-induced crisis...

ma vaene väetike.... käisin eile body pumpis. tegelikult mulle meeldib seal käia, igasugu aeroobikatest ja jõusaalidest on see minu jaoks kõige vastuvõetavam moodus ennast piinata. kuid siiski on see ikkagi piin. eile oli veel nitshevoo. aga täna... iga viimane kui lihas valutab. vetsupoti peale istumine nõuab ikka tõsiseid pingutusi. ning käe sirutamine, et kohvi keeta. jne.

aga ma tean, et see teeb mulle head. niiet iga kolmapäev kavatsen ma oma bodit pumpida. võibolla umbes kümne aasta pärast ei valutagi enam nii õudselt...

ah, ja praegu põletasin veel näpu vastu kuuma võileiba ära. küll mõne elu on ikka raske.

oh õõvastust...

ma unustasin täna tööle minna! kujutage ette. lolli peaga ei vaadanud eile kalendrisse, et mis siis homme ka ees seisab. istun siis mina pool viis raamatukogus ja mõtlen targalt eesti keele proseminaritöö üle, kui telefon teeb vaikselt piip. vaatan, kes helistab... abbbbbbbi! torman rampsist välja, vastan - seal klient, et kas sa oled juba teel? et me ootame. noh, mina siis kukkusin vabandama nagu ogar, et oh ja ah, sellist pole minuga enne veel juhtunud. paarkümmend inimest pidid oma tantsutunniriided jälle seljast ära võtma ja kottu kõmpima. sest mul polnud ei muusikat ega midagi kaasas. tund jäi ära. küll oli piinlik. süda peksis veel kaua takkajärgi. mõnikord ma näen unes selliseid võimatuid situatsioone. aga see polnudki uni...

el lela helwa gamila...*

eile käisin kontserdil savoy teartris. layali simsimeya oli kõike reklaami tõesti väärt. laval oli nii palju rahvast, elavat muusikat, professionaalsust ja uskumatult täpset tanstutehnikat, et seda ei jõudnud vaatajana korraga haaratagi. energiat igatahes pritsis kõvasti üle ääre. läksime koos paari sõbraga tansijaid lava taha õnnitlema ning smugeldasime end ka nende after partyle. nagu korralikud gruupid ikka. rahvas vallutas ühe pisikese pitsakoha. kõigepealt söödi kõhud täis, siis algas tants ja laul otsast peale. nüüd juba improvisatsiooni korras. simsimeya otsiti kotist välja, mousa laulis oma äralauldud häälega ees ja teised takka järgi. meie plaksutasime nii et käelabad valusad ja tegime piltisi kah. harjutusvideod kairost ja helsingist leiad siit. simsimeya pole lihtsalt mingi kõhutants, see võtab isegi vaadates võhmale...





* suurepärane õhtu

it keeps getting better...

ülevaltkorruse naaber, viieaastane albaanlasest poisiklutt hoidis mulle välisust lahti, kui ma tuppa tulin. no kas pole armas!

hiljem: päris kõike õpitud ei saanud nagu plaanisin, aga suure jupi tegin ära küll. siis tuli parim sõbrants külla, jõime veini, tegime süüa, ma tegin ühe koti sangad korda (asi on oodanud tegemist juba mitu nädalat). hea päev oli, no tõesti hea päev!

elagu reede 13...

veel...

jah ja täna on mul plaanis hästi tubli olla, pesu pesta, paar tundi õppida ning siis suurpuhastust alustada. tolmu võtta ja põrandaid pesta. ma pole eriline koristamisfänn, mis tähendab seda, et kui ma olen juba tolmuimejaga natuke susserdanud ja kila-kola kappi tagasi tõstnud, siis on korter korras küll. aga selline arvamine pole vist teaduslik, ega? sest mul elab kodus näiteks ämblikke. me saame üldiselt üpris hästi läbi, nemad ei puutu mind ja mina ei puutu neid...

reede 13...

ohhoo, täna on õnnepäev! reede kolmteist! päev tõestas oma erilisust juba kohe alguses. kui ma hommikul ärkasin (ehk siis alles praegu) ja pesutuppa läksin, et pesupesemisaeg kinni panna, oli seal üks vahva naabrimees. pikk, must, kõhn tehishammastega onkel jamaikast, kes ütles, et c'mon, let's have coffee at my place. kuna mina olin alles pidzhaamas ja hambad pesemata, siis ma ikka ei läinud talle külla. aga igati lahe intsident. selliseid asju juhtub soomes väga harva.

ning kui ma seda lugu kirjutasin, helistas mulle keegi walter ja kutsus paari nädala pärast oma kodupeole mind esinema. ning lubas maksta minu palutud hinna ka. ei hakanud virisema, et oh, nii kallis. ma ütleks, et jään huviga ootama, mida tänane päev veel toob.

väljas sajab päikest ja linnud laulavad akna taga, tititüü, tititüü. mul on alles veel kaks horvaatiast toodud apelsini. ise turult ostsin. toreda mutikese käest.

Nu pogodi and Baba Jaga go bhangra

kaks lemmikut koos, india musa ja nu pogodi.

love hurts...

ai kammaijjaa, ma olen "armunud" valesse mehesse. teate küll, mitte päriselt armunud, rohkem nagu kinnisidee vms. täitsa nõme. tüüp on abielus. ja isegi kui poleks, ega ma temaga elada ka ei tahaks. teadlikult teda ei valiks. arumaimõista, mis mul viga on. aga ma ei saa seda meest meelest. lõpp melanhoolne tunne on. jamajamajama...

hvala na posjeti!

ehk siis kiitos käynnistä. nagu horvaatias öeldakse. seal ma ka käisin. koos suviste töökaaslastega. firma maksis! lendasime finnairiga montenegrosse, sealt paar tundi bussisõitu dubrovnikusse. saime praamiga sõita ja puha. meid oli kokku kuus meest ja kaks naist, vanuselt 25-60. igati kirju seltskond. olime kodunt ära esmaspäevast esmaspäevani. ma oleks hea meelega juba laupäeval koju tulnud. ära väsitas see reis. terve teisipäeva ja pool kolmapäeva magasin maha. et end puhkusest välja puhata...
dubrovnik on tõeline turismimeka. seal on vahva vanalinn, mis on üpris hästi säilinud. ning ilusad supelrannad, soe ilm, palju kena loodust, huvitav saarestik ning väga kirju ajalugu. jugoslaavia sõja ajal 90ndate alguses dubrovnikusse kogunes palju pagulasi, sest mõeldi, et ega unesco maailmapärandit ehk siis vanalinna ometi hakata pommitama. hakati küll. päris palju tehti maatasa. aga pärast ehitati jälle üles. peaaegu kõik taksuojuhid, kellega suhtlesime, olid sõjaveteranid. riik vabastas nad maksudest ja nii nad said oma firmad püsti panna. horvaatia keskmine palk on u 500 eurot kuus. kuid näiteks dubrovnikus oli kõik sama kallis kui soomes. seda ma aru ei mõista, kuidas kohalikud hakkama saavad. kuigi suurem osa elabki ju tegelikult turismist.

ühel päeval kohtusime mõnusa taksoonuga, kes sõidutas meid paarisaja euro eest mostarisse (bosnia) ja tagasi. sõit kestis kolm tundi sinna ja teised kolm tagasi. pidime vahel ikka kohvi, pissi ja õllepause ka. käisime mingis türgi kindluses ronimas. bosnia poole sõites pidime kuus korda passe näitama, kuna sõitsime mööda rannaäärt. kõigepealt horvaatiast välja ja bosniasse sisse, siis bosniast välja ja horvaatiasse sisse, siis jälle horvaatiast välja ja bosniasse. tagasiteel (peale kella viit!) ei huvitanud meie passid enam kedagi. mingid üksikud onud vaatasid ükskõikselt, kui meie auto neist piirivalves rahulikult mööda suristas. nojah, tööaeg oli läbi. töökaaslane ütles, et näiteks indoneesias (ta elab seal talviti) pole peale kella viit ühtegi politseinikku tänaval näha. ametlik tööaeg olevat läbi. meie kohalik taksoonu ostis bosniast suure laadungi toiduõli. ütles, et palju odavam...

*ähh, nüüd see tobe blogger ei lase mul rohkem pilte siia panna. jätan jutu pooleli ja jätkan, kui blogger on paremas tujus... don't go anywhere!

noor kaardivägi...

eile metroos oli ülilahe situatsioon. kahjuks ma ei julgenud pildistada. kaks sõjaväevormis noormeest jõid pudelist valget viina. käsi, mille varrukal on soome sinivalge lipp, hoidis pudelit, millel ka sinivalge lipp. ma ei teadnudki, et meil on nii patriootilist viina olemas...

diamonds are a girl's best friend...

ahjaa, ma ostsin täna hunniku kõrvarõngaid. mul on kombeks iga paari kuu tagant üks kõrvarõngas ära kaotada, seega on kapp täis üksikuid ehtetükke. nüüd ostsin neli paari. peaks ikka jätkuma mõneks ajaks. isegi kui osad vahepeal jälle ära kaotan.

pea veidi ringi mul käib...

jiihaa, ma olen purjus. omg alati kirjutab mingeid totraid purjus lugusid. noh, nüüd mina ka :) käisime töökaaslastega väljas, hooaja lõppu ning sünnipäevi tähistamas. söögirestoranis oli külm ja kõle, kuid toit oli täitsa hea. siis läksime mingisse suitsusesse baari, ma olen täitsa suitsuliha praegu. õhtu saldo: poolteist klaasi valget veini ning 3 iiri kohvi. mehed muudkui aga tegid välja. ja mina päris purjakil. vähese harjutamise viga... rahvas läks veel tanstima kuskile, aga kuna mul on homme pikk päev ees, siis mina tulin ära koju. hakkan juba vaikselt kaineks saama.

täna on olnud hea päev. kuulasin ivo linna plaati päeval, praegu kuulan ka. iff rokib!!! tuleb lapsepõlv meelde, muretus ja turvalisus. täielik nostalgia. kikilips, sangar seiklusfilmis,viis viimast ja sõlmi juustest lahti pael...

alkohol on muide huvitav asi. inimeste põhiinstinktid hüppavad järsku välja. näiteks meie töökollektiivis ilmnes täna musitamist, naistöökaaslaste tisside üle arutelu ning igasugu muud flirtimist. mis ei tuleks kaines peaga kõne allagi. huvitav. kuid mina keeldusin kategooriliselt igasugusest musitamisest. niiiii purjus ma siiski polnud. ughh! joku roti sentään...

sõidame sama rahvaga esmaspäeval nädalaks horvaatiasse. seal saab olema üks pikemat ja suuremat sorti purjutamine. loodan, et vahel on ka selgeid ja helgeid hetki ning võime koos vahvaid asju teha. esmaspäeva hommikul on kogunemine hommikul kell kümme, kavas kohv ja konjak. kell 12 suundume koos lennujaama. kavatsen paar head raamatut kaasa võtta. siis pole vahet, kui teised purjutavad. ma võin ennast ise enterteinida.

vigane pruut...

seoses ishiasega või mis ta mul nüüd ongi, naersin emmele, et ma olen ikka üks vigane pruut. seljast lombakas, poolpime ja natuke totter ka...

daki kirjutas abieluettepanektutest. kuigi ma pole päriselt kunagi kellegagi tõelises suhtes (st. et oleks otsustatud koos olla), olen oma elus siiski mõningad ettepanekud saanud. viimati eile üks minust palju vanem tuttav mees küsis, et noh, kas ma olen juba aru saanud, et ma tahan temaga abielluda. ta küsis seda ka paar aastat tagasi. tollal keeldusin. nagu nüüdki. aga igati romantiline metrookeskustelu.

üks ettepanek tehti minu sünnipäeval. jälle metroos (ma veedan pool oma elu metroos...), telefonitsi. ja jällegi keeldusin. sama sõber olevat mind ennegi naiseks tahtnud. mina seda situatsiooni ei mäleta, kuid tema sõnul olevat ma väga upsakalt vastanud, et "loomulikult mitte", ning tema süda purunes tuhandeks killuks. kuidas ma küll nii tuim olin, et seda ei märganud?

kord oleksin äärepealt fiktiivsesse abiellu astunud, nii sõbramehe poolest. kuid õnneks polnud vaja. muidu oleksin praegu vist juba lahutatud naine.

mõned aastad tagasi sain kokku oma sugulase tuttavaga, kes ka kohe kosja tikkus. seekord ütlesin ka selgelt oma jaa-sõna ning pulmad peeti järgmisel õhtul haapsalu rannas. olid pruutneitsid ja mingid lillekimbud ning onupoeg oli meisterdanud meile isegi traadist sõrmused. oli shampust ja kibe ja palju nalja. pärast veel läksime mu sugulaste juurde pidu pidama, tädi oli kooki teinud ja puha. tore pulm oli. kahjuks pole ma oma meest peale seda enam näinud. nii üürike see abieluõnn oligi...

kak tõ dokatilas do takoi zhizni...?

mul on ikka kombeks olnud raamatukogu asemel kohvikutes konutada, kui vaja eksamiks õppida. raamatukogus on nii vaikne, et ma jään silmad lahti magama. kohvikus vähemalt elu keeb ja raamatki võib haarav tunduda. kuid täna istusin kaks tundi raamatukogu lugemissaalis. enne seda olin juba 4 tundi ülikooli sööklas passinud. söönud ja kohvitanud. üksipäini, eksamikirjandusega. oi, ma olen nii tubli.

homme peaks kuidagimoodi neli tundi kodus efektiivselt õppima. ei tea, kas õnnestub. kodus on igasugu tegemata asju. koristada oleks näiteks vaja. ja pesu pesta. ja prügi välja viia.

nii et kindlam oleks ikka rampsi minna. see kohvitamine läheb ju kulukaks ka, ning ega kuut tundi ei jaksa üheski kohvikus istuda. põis venib välja...

ako pada kisha... *

lõuna-horvaatias oli täna +23 kraadi sooja ja äikest. tuubin horvaatia keelt. äkki läheb vaja...

kada bi bilo hladno, ne bismo ishli na plazhu.


* kui sajab vihma

kui on kollil rahamaitse suus...

ohhoo, mis ma täna avastasin! itäkeskuse teisel korrusel on vene pood kalinka, kus müüakse pelmeene! russkije pelmeni! täitsa head. ma juba sõin terve paki ära.

täna sain hakkama spontaanse ja massiivse shoppamisega. reeglina mulle ei meeldi riideid osta, sest miski ei sobi ja kõik on üle mõistuse kallis. kuid vahetevahel, nagu välk selgest taevast, tuleb ostuvaim peale ja ma leian asju, mis tõesti sobivad ja mida mul vaja on. eelmine kord oli nii londonis. siis ostsin kahe tunni jooksul 60 naela eest (90 eurot) suure ja tarviliku hunniku riideid ja kingi. no ja täna oli umbes sama, ainult et väiksemas mõõdus. sain endale nunnu sügis/talvemütsi (mina, kes vihkan mütse, leidsin lõpuks ometi sellise variandi, mis katab kõrvad, ei litsu juukseid peadligi ja ei näe välja nagu pott), punase sametminiseeliku, kolm paari triibulisi sõrmikud, musta-pruunitriibulise kampsuni ja musta-valgetriibulise t-särgi. ajee!

ahvimõnu.

nine million bicycles...

tänu hiiele avastasin enda jaoks katie melua. there are nine million bicycles in bejing... helsinkis on ka mõned jalgrattad. ilusad, värvilised.

ilmastiku soojenemine on reaalne oht...

üks sõbranna varustab mind ikka vahetevahel vahva fotomaterjaliga. ma siis riputan siia üles, nagu need trussikudki...

elämä voittaa...

huhh, täna sai juba enam-vähem liigutada. ma ei surnudki seljavalu kätte ära. leidsin ühest targast punktmassaazhi raamatust infot, kuidas jalalabasid masseerida, et selg terveks saaks. ma ütleks, et aitas küll! leiutasin vahva ja tõhusa maaseerimismooduse: hõõrun jalatallaga muhklikku kivi. jalg masseerib iseennast. ja mina ei pea ennast kahekorra väänama. sobilikuks muhklikuks kiviks osutus suur lepatriinu, mille sain kunagi ühelt sõbranjelt jõulukingiks. hea kingitus oli!

plokkflöödiga mees...

helsingis käib ringi üks naljakas pika pruuni mantli ja kaabuga mees, kes mängib raha eest tänaval ja tunnelites plokkflööti. kunstiliselt on tegevus umbes viienda klassi õpilase tasemel, kuid visaduses annab ta ka kontserdiviiuldajale silmad ette. kuhu ma ka ei vaata, ikka on seal see kaabuga onu mängimas mõnda schlaagrit. temaga käib kaasas sonimütsiga tädi, kes istub onu läheduses ja vahib niisama. ei tea, kas onu peab talle turvamise eest maksma ka...

kaks dorist...

ükspäev käis laeval naljakas varaküps 8aastane poisslaps, kes on täielik laevahull. tal on peas kõigi kauppatori ümbruses liiklevate laevade andmed, pikkus, laius, palju inimesi mahub jne. viisin ta siis ka kapteniga juttu ajama ja dorise tüüriratast keerama. poiss oli päris sillas. kodus ehitas ta legodest dorise ja saatis pildi meile vaatamiseks. no kas pole andekas laps?

qwrrarghggrr'**%¤&#rraaagrhhhh!

täna pidi olema viimane tööpäev laeval. eile hakkas selg jälle nii valutama, et ei mingit töötegemist. täitsa jama värk. tantsutunde ka ei saa õpetada. ma jään ju töötuks niimoodi...

ning teie, hoi, kellel selg ei valuta. olge rõõmsad ja tänulikud. kas teate ka, kui palju inimene peab oma elus kummardama, ah? vastus on, et hästi palju. vooditegemine, hammaste pesemine, sokkide ja aluspükste jalga panemine, kõik see nõuab kummardamist ju. abbi...

kõige tipuks läksin veel emaga ka riidu.

*******************************

hiljem: läksime jälle emmega riiust lahti. õnneks. vastik on olla riius.

kusjuures sain äsja ühelt tuttavalt telefoni kaudu diagnoosi oma seljavalule: ishias! nagu tootsil. loodan, et vast pähe ei löö... a kto jevo znaajet.

kadakas pluss nokk on kadakanokk...

katajanokka on lahe linnaosa. seal on lähestikku üpris erinevaid ehitisi. need majad on kõik ühel tänaval.
see nunnu kollane maja jagab tänava kaheks, ehk on siis selline kolmnurkne nurgamaja. või vähemalt tundub kolmnurksena...


ma ei teadnudki, et ka helsingis leidub selliseid tontlikke telliskivikoletisi, mida kõik eesti agulid täis on. see siin on mingi eurohostel. welcome to finland.

they tried to make a statement...

ära jäta oma autot helsingi kesklinnas valveta. eriti veel pühapäeval...

pista oma probleemid tead kuhu...

kihvt reklaamikampaania helsingis. esiteks, keskonnasõbralik. teiseks, silmapaistev. kolmandaks, andekalt välja mõeldud. neljandaks, pürgimus pole mitte mõnele firmale raha kokku ajada, vaid tegu on ühiskondlikult tähtsa asjaga. ehk siis kuhu panna probleemne prügi. kuidas on ongelmajäte (tühjad patareid ja keemilised ained jne) eesti keeles?

viva españa...

nüüd on siis aeg jõudnud niikaugele, et ma panin ennast kirja hispaania keele kursusele. ega ma olengi plaaninud seda alles umbes kuus aastat. kena matadori pildi tõi mulle kunagine korterikaaslane oma euroopa-reisilt. nii matador kui ka mitmed muud detailid on lõpuks oma töö teinud ja annushka haarab härga sarvist...

kunagises hullus nooruses kohtusin ühel ööl oma lemmikbaaris "el gringo" kena mehhiko noormehega. nimeks oli alfredo, kui mu mälu ei peta. see alfredo oskas tantsida hirmus hästi, kuid kahjuks ei osanud ta rääkida muud kui hispaania keelt. mina vana polüglotina ei löönud kartma, vaid veetsin mexicanoga terve öö lõbusalt vesteldes ja elu nautides. abiks olid käed-jalad, hispaania, prantsuse ja inglise keel ning lihtsalt tahtmine üksteisest aru saada. meie kohtumine oli päris traagiline, sest me täitsa meeldisime üksteisele, kuid ta pidi juba hommikul kell kuus mehhikosse lendama. päriseks. ahh. milline romantika. ta kinkis mulle liitrise pudeli tequilat. see sai aastaga ikka lõpuks sõpradega koos tasapisi ära joodud. ma pole kunagi eriline napsumees olnud...

kange jooga...

läksin hommikul joogasse. kange nagu pulk. poolteist tundi hiljem tulin joogast ära. ikka kange. ei tea, kas peaks selle kanguse endast välja peksma vä? kui isegi jooga enam ei aita...

hirm...

ma ei seedi karaoket. ei meeldi kuulata ega ka ise laulda. olen elu jooksul laulnud vist oma viis korda. ja iga kord tõotanud, et see oli nüüd viimane kord. mu tuttav teeb oma lõputööd soome karaokest. kirjutab õigupoolest lausa raamatut. ja intervjueerib massiliselt inimesi. saime kunagi turus tuttavaks ühe muusikaliprojekti kaudu. seega otsis ta mind üles, et küsida karaoke kohta. minu meelest on karaoke laulmine nagu tundmatus kohas külma vette hüppamine. üldse ei tea, milline versioon loost tuleb, millises helistikus jne. ebakvaliteetne muusika on peale hambavalu üks võikamaid asju siin ilmas. karaoke on harva kvaliteetne muusika...

noh, meie vestluse lõpuks olin ma teemasse nii sisse elanud, et otsustasime minna koos karaoket laulma. et läheme neljapäeva õhtupoolikul, kui baaris pole veel rahvast. et saab rahus harjutada. neljapäeva saabudes tundsin ennast terve päeva kehvasti. mõtlesin, et mis siis nüüd viga on. halb tunne oli, nagu oleks kellegagi riius või peaks midagi hästi nõmedat tegema. haa, karaoke! ma ei tahtnud karaoket laulda. seepärast tundsin end nii kehvasti. helistasin oma tuttavale ja ütlesin ära. et mina ikka ei suuda. hirm on. ja siis hakkas kohe hea. päike tuli välja, inimesed naeratasid ja elu oli üldse väga ilus.

täna metroos oli ka hirmus. kell üheksa õhtul (nojah, reede. reedel ja laupäeval tohib kõike) istusid minu taga kaks narkar-poissi ja suitsetasid. kaalusin tükk aega, et äkki ütleks neile sõbralikult, et palun ärge suitsetage. mõnikord sõbralikkus töötab. kuid ei julgenud. äkki on agressivsed, noh. vagun oli rahvast täis ja keegi ei teinud märkamagi. nagu minagi. metroost väljudes nägin, et kuttidel süstlad käes. ja ise teadvusetuse ääremail. konid põlemas. õnneks vagunisse sisenesid turvamehed...

teel kodu poole tulid vastu kaks keskealist meest. rokihabeme ja pearätiga mees kõndis otse minu poole ja tegi karu häält. jälle oli hirm. kole. õnneks nad läksid edasi.

jama värk, see hirm...

oo, ma nägin üks ööse vinget und...

oli sedasi, et olin suures kahekordses puumajas, mis ilmselt kuulus minu perekonnale. see maja oli täis surnud inimkehasid ehk laipu. nad olid ilusasti mitmel pool sirakil, voodites, mõned põrandal. lõhn oli ka eriline. ja ma miskipärast ei tahtnud, et inimesed teaksid, et mul on kodus laibad. püüdsin lõhna millegagi välja vabandada. ega tahtnud külalisi tubadesse uitama lasta. noh, kes seletab ära, mida sihuke uni tähendama peaks?

et ma olen psüühilise murdumise äärel ja püüan kõigest väest kulissi üleval hoida?