kto eto, kto eto, kto...?

tegin jälle mingi testi. et äkki saan midagi uut ja huvitavat enda kohta teada. mõõdukas enesekesksus tuleb ju ainult kasuks, onju. tulemus ütleb, et ma olen EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-KOHANEJA. võluv ja energiline, kuid minu liigne entusiasm võib olla väsitav kuulajatele. hahahaa! seda olen ma soomes elades tihti tähele pannud. mul soovitatakse itaaliasse kolida. isegi peterburis öeldi, et annushka, sina pole küll põhjamaa tüdruk. mul on ka rikas kujutlusvõime ning eelistan, et minu rahalisi asju ajaks keegi teine. noh, matemaatikat mu pea ei oska, uu-uu-uu-uuu....

suhete lõpetamisel põrkan ma kokku suuremate probleemidega, kui kõik ülejäänud inimtüüpide esindajad. ENFP tüüp hoiab neist veel kaua kinni peale seda, kui suhted on purunenud, püüdes mõista, mis oli teisiti ja miks saabus ebaõnn. oo jaa, mul läheb pärast igat suuremat armumist vähemalt aasta aega haavu lakkudes. mis ei takista mind muidugi vahepeal ka teistesse armumast... silmarõõmu peab ju elus ka ometi olema.

harjumus lükata asjad edasi homseks ning alahinnata detaile, raskendab oluliselt minu elu. ma lülitun sageli ümber uuele tegevusele varem alustatut lõpule viimata. oi kui tõsi. kuidas see testi-onu mind nii hästi tunneb, ah? näiteks täna läksin valele eksamile. ma polnud lihtsalt märganud sellist detaili, et mis eksam siis on ka. ajasin homsega segamini. no ütle nüüd, miuke plondiin.

lõpuks veel testi-onu soojad soovitused:
– arenda otsustusvõimet, et sinu entusiasm ja loov energia suunduks kõige sobivamate ideede ja projektide käivitamiseks;
– keskendu kõige tähtsamatele detailidele;
– õpi arvestama ajategurit!!!

ahah. no eks ma siis püüa...

night in tunisia...

käisin ükskord tuneesias. seekord polnudki ekstreemreis kohalikesse oludesse. olin stiilipuhas turist. vahepeal käisin natuke ainult kohalikega sõbrustamas. mul üks tuttav elab tunises. pealinnas, noh. ja ma käisin tal siis külas õhtust söömas ja tema perekonnaga tutvumas. nad vist arvasid, et saavad järjekordse soomlasest minia. neil üks juba on. kuid ei saanud sest asjast siiski asja. möllasime niisama mööda tuneesiat.

kuidas kaks tuneesia noormeest ja üks skandinaavia neiu ennast lõbustavad? noh, päeval käiakse läbi mediinad ja basaarid ja muud vaatamisväärsused. õhtul võetakse auto ja sõidetakse mingisse kohvikusse, kus iga mees joob kuus õlut. siis sõidetakse autoga mööda turismilinnakest ja otsitakse ööklubi. kuna neiul pole dokumente kaasas, siis tuleb turvamehi moosida. moositakse õnneks ära. seejärel juuakse ennast klubis veel rohkem täis, nii et tantsimisest ei tule kuigi head nahka. skandinaavia neiu igavleb, sest tema kaaslane tahaks tal ainult kaelas rippuda. huvitav ja õudne oli küll. lõbu polnud eriti palju.

shoppamine on araabia maades üks omaette kunst. kõige parem on siis ostoksil olla, kui tegelikult mitte midagi ei vaja. nii on kerge hinda alla kruvida, sest vabalt võib ju ka minema kõndida. ning hind läheb alla alati just hetkel, kui klient on juba ukselävel. raskest puust elevandi ostsin ühest poest päris kalli hinnaga. kuigi püüdsin ka korralikult tingida. ilmselt olin liiga äpu. kuid elevandid meeldivad mulle tohutult. oli pakko ostaa!

peatusin linnakeses nimega hammamet. mõned sealsed turupoisid olid väga nunnud. me saime nädala jooksul headeks sõpradeks. käisin nendega koketeerimas ja jasmiiniteed joomas. soomes ju mulle eriti komplimente tänaval ei hõiguta. sellepärast peab vahel kuumal maal hingel lihtsalt puhata laskma. ostsin endale ka teeserviisi. väikestesse klaasidesse kallatakse magusat jasmiiniteed ja peale raputatakse piiniaseemneid. jasmiin oli tuneesias üldse igal pool. sellest tehti kimbukesi ja kaelakeesid. taksodes oli armatuurlaua peal hunnik jasmiiniõisi. jasmiini kantakse kaasas ilmselt selleks, et kui kuskilt tuleb paha haisu (seda ikka tuli parasjagu), siis on hea lilli nuusutada. läbi lillede, ühesõnaga.

parim elamus tuneesias oli öö. sametpehme, jasmiinilõhnaline, kuupaisteline, tähesärane. meri kohises. minareet laulis usklikke palvetama...

one of my favourites...

ahh, pesto. küll on hea. ja seda võib lisada peaaegu igale toidule. mitte magustoidule, muidugi. kuigi...võib ka proovida. kiire ja tervislik söök on lasta keedetud oad pannil mingi gemüüsega kuumaks, pestokastet ja pipart peale ja kõht täis nigu niuhti. proteiin ja rasv kasulikul moel. mmm...

perusturvallisuutta...

väljas kisub vihmale. tegin lõunaks praekartuleid ja salatit. lõikasin noaga sõrme. klaaskausi sees on mustsõstraid. toas on hea lõhn. lapsepõlves oli ka niimodi....

look at me! look at me!

eile oli tantsukooli kevadpidu. esinesin siis teistega koos, nagu üks korralik õpilane. tegelikult oli isekas põhjus ka. isegi kaks. esimene oli, et ma jumaldan esinemist. kõige kaifim tunne on kui suudad kellelegi pakkuda elamusi. mulle on juhtumisi antud anne teha seda laulu ja tantsu kaudu. ja ma kasutan seda muidugi heameelega ära. üks vaataja ütles pärast, et talle tuli pisar silma. no kas on olemas paremat tänu??? ei ole! (juhul kui arvad, et on)

teine isekas põhjus oli see, et ma hakkan sügisel õpetama selles samas tantsukoolis. ja ennast tuleb ju oma tulevastele õpilastele reklaamida ka. kust nad muidu teavad, kui hea tantsija ja veel parem õpetaja ma olen ;) nii et kaks kärbest ühe löögiga. üldse olen ma väga õnnistatud inimene. ma saan teha seda, mis mulle hirrrmsasti meeldib. ja mulle veel makstakse selle eest! kän juu imäädzhin?

kõigele lisaks olen enda üle uhke veel ühel põhjusel (kui juba uhkeldada, siis täiega). neljapäeval tehti otsus, et esineme tantsuga, mida keegi õpilastest ei osanud. mina kõige vähem. ainult kaks inimest viieteistkümnest julgesid oma au ja maine pakule panna, mina ja laura. neljapäeval leppisime mingites üksikasjades kokku, et millal on tema soolo ja millal minu. laupäeval oli esinemine. harjutasime väga usinalt kaks päeva kumbki omaette. ning lõpptulemus oli positiivne üllatus isegi meie õpetajale. nii et kõik on võimalik, kui ainult tahet leidub! ja imesid juhtub ka tänapäeval...

minust saab ema!

jajaa, kunagi kindlasti saab. täna jagati kirikus emadepäeva puhul kõikidele emadele roose. ja kuna roose jäi üle siis sain minagi emadepäeva roosi (tegelikult see vist oligi nii plaanitud, et mina ka lille saaks. ma tean küll!). nii et nüüd puudub vaid see laps. aga ega temagi tulemata jää, kus ta pääseb. tänane roos oli ju selge prohvetlus ja sõnum tulevikust.

igatahes soovin kõikidele praegustele ja tulevastele emadele kõige õnnemat õnne!!!

naise ilu...

leidsin sellise vahva saidi. kui õigesti mäletan, siis oscar wilde on öelnud, et illusioon on elu suurim mõnu. sellepärast me tahame hoida oma illusioone ja teha neid veel juurdegi. kuid tegelik elu tundub ju palju parem. palju elum.

ja kusjuures minu meelest on see retusheerimata tütarlaps isegi kenam kui töödeldud versioon. ei tea, misjaoks ta koledaks tehakse...?

arstilugusid. räägi enda omadest ka.

ossa nunnuunnik! lugesin meie marta blogist kudas üks kaheaastane esimest korda hambaarstil käis. see on küll tohutult armas lugu. loe ka, kui pole veel lugenud. ohh, oleks minulgi selliseid mälestusi hambaarstist... mina mäletan vaid koledat häält, mida puur tegi ja mis oli läbi ukse ooteruumi eriti vastikult kuulda. nii et võis kogu ootamise aja ette kujutada, kui jube siis veel on, kui ise puurimistoolil pead piinlema. siiamaani ei taha eriti hambaarstidega kokku puutuda. tegelikult peaks ju, ja mida varem, seda parem.

lapsepõlvest mäletan veel sanitare ja meditsiiniõdesid. mõned olid kohe superkurjad tegelased. nad vist nautisid seda tunnet, et keegi neid kardab. ühe nimi oli tanja ja tal olid hirmus paksud mustaks värvitud kulmud. nagu brezhnevil. ja vene aktsent. kuigi rääkis vägagi hästi eesti keelt. meie külas lihtsalt oli nii vähe venelasi, et isegi minu isa pidi eesti keele enam-vähem selgeks õppima. tanja vastu oli mul kohe eriline aukartus. tema tegi vereproovi ja muud valusat.

olin väiksena palju haige ja haiglas ning pidin kannatama igasuguste sanitaride tänitamist. ma olin niigi kartlik ja emmekas. noh, mis ei tapa, see traumeerib...

amar, akbar, anthony...

noor amitabh ja vana amitabh
















bollywood ikka ruulib. vaatasime rahvaga pühapäeval 1977. aasta filmi amar, akbar, anthony. filmi muusikat saad kuulata siit. mõnus musa on. film oli kah hea. tragöödia, draama, muusikali ja komöödia segu. elu maitsega film oli. mõned meist polnud india filmidega harjunud ja õhkasid vahel, et kui pikk see film ometi on. ainult kolm tundi oli. tegime vahepeal pissi- ja hapnikupausi ka. igal filmil on ka ametlik intermission. ka kinos. et saab käia jalgu sirutamas.

räägin nüüd külajuttu kah. mulle endale jubedalt meeldib külajuttu kuulata. et kes kellega abiellus ja mis kõik inimeste vahel toimub. no, igatahes on filmi üks peategelastest (anthony)väga kuulus näitleja amitabh bachchan. ta on muidugigi abielus näitleja jaya bachchaniga, ja nende poeg abhishek on - surprise! - kah näitleja. ja abhishek semmib muidugi otse loomulikult ühe maailma kauneima naisega, ehk näitleja (!) aishwariya rai'ga.

abhishek ja aishwariya

imelikud inimesed...

kohtasin eile juhuslikult endist praktikakaaslast. pole teda aasta aega näinud. kõndisime siis koos ühist teed jupikese maad. ei no, ma saan aru küll, et kui pole aasta aega näinud, siis ikka küsid, et kuidas läheb ja millega tegeled. see on täitsa okk. aga lubage, minu arust viisakas inimene ei uuri esimese kümne minuti jooksul, et palju su korter maksab ja et miks sul siis meest ei ole. küsimusi tuli rohkem kui ma jõudsin vastata. ebaviisakas nagu ka ei tahaks olla. et mis sa pärid selliseid asju. vat ei ütle.

lõpetuseks tahtis ta vist veel eriti viisakas ja sõbralik olla. ütles, et ma olla kõhnemaks läinud. nu obradovala!

abbi, maivõi...

naersin just praegu tilgad püksi. ses mõttes hea, et kõhulihaseid sai ka treenitud. igatahes, joka vähänkin kynnelle kykenee, lugegu ja hirnugu. i present to you - coffeelotta!!!

ma tean küll, et kell on pool neli hommikul. ma lihtsalt ei suuda arvutit kinni panna, kui midagi nii hõrku on ekraanil. uned on tunduvalt üksluisemad. kas mul on addiktsiooniprobleem, jah?

oeh...

svenskatalande bättre folk...

Jämställdhetsombudsmannen ehk siis JämO on igati lahe sõna minu meelest. tegelikult on sõna sisu ka päris asjalik. ja moodne. eesti riigiski on vist selline ametikoht olemas. aga küll ikka mõtlevad välja naljakaid sõnu... heh.

sleeps like a baby...?

keele piltlikkus ja reaalne maailm pole eriti viitsinud asju kooskõlastada. lugesin lovelotta blogi (uus leid!) ja seal tehti mulle selgeks järgmine:

sleeps like a baby, magab nagu lapsuke = ärkab öösel 3-4 korda sööma, pissima, nutma ja niisama imestama... kindlasti ei tähenda see rahulikku, pikka und.
sööb kui linnuke = sööb mitmekordselt oma kehakaalu võrra... kõhnaks jääda võib ainult juhul, kui kõhus elab paelussike.

taivas on sininen ja valkoinen...

kakoje nebo goluboje... mõned armastavad merd ja ei suuda selleta kuidagi elada. öeldakse, et kes on mere ääres sündinud, igatseb alati mere äärde tagasi. noh, mina olen ilmselt sündinud taeva ääres. sest minu lemmikelement siin ilmas on taevas. ja madal horisont. kõrgete majade või metsade vahel on raske hingata. kuid kui taevas ulatub silmapiiril kaugele-kaugele, siis on tunne, et võiks tõusta lendu. i believe i can fly. kusjuures see tunne on hirmus oluline. siis ma jaksan teha ka tavalisi, veidi tüütuid asju. kui tunnen sidet taevaga.

eesti ja soome keeles on mõnus, et taevas tähendab nii mõistet sky kui ka heaven. minu jaoks on nad üksteisele väga lähedal...

elasin paar aastat herttoniemis. lahe koht, meri ja rand olid peaaegu et maja taga. võta aga saunalina ümber ja kõnni suplema. öösuplus oli eriti mõnus asi. kuid seal on hirmsasti kõrgeid maju. sest et koht on kesklinnale lähedal ja kõik see rahvas vajab kortereid. ning taevast pole näha. küll ma kurvastasin selle pärast. nüüd elan juba aasta aega kontulas. päikeseloojang paistab mu akendesse. ja koduteel imetlen alati pilvi ja taeva värve. isegi kui kontula on täis hulle naabreid ja asotsiaale, on ta siiski taevalikult ilus...

reisipohmakas...

lõpuks koitis argipäev. kael valutab kottide kandmisest. selg on kange. silmad kipitavad, sest meikisin ja kandsin läätsi nädalavahetuse ajal rohkem, kui viimase poole aasta jooksul kokku. ärkasin liiga hilja, et esimesse loengusse jõuda. kuigi ärkasin isegi enne kella. aga olin juba õhtul otsustanud, et ei lähe esimesse. sest polnud teinud vajalikku kodust tööd, kuna olin tallinnas. enne reisi ei tulnud aga järgmise nädala tegemised meeldegi.

tõin hommikusöögi voodisse ja hakkasin lugema kristi luige raamatut veidrike printsess. ostsin selle reedel, kuid olin terve viikendi liiga hõivatud, et raamatut lugeda. täna tundus selleks parajalt aega olevat. sel hetkel plaanisin veel teise loengusse minna. siis helises telefon ja mingi tv-mees rääkis mingist uuest saateformaadist ja kas ma tahaks osaleda. lobises ja lobises. noh, vaatame, kas sest asjast üldse midagi saab. siis oli kell niipalju, et loeng hakkas pihta ja raamat tahtis ka, et ma ta ikka läbi loeksin. lugesingi siis. nüüd on küll süümekad. loen arvatavasti õhtul virginia woolfi. loengu teema täna.

veidrike printsess oli täitsa loetav. erilist vaimustust ma ei tunne. pigem hirmu, et appi, kas ma tunnen ennast ära??? kas ma ise olen ka selline printsess, kes kolmekümneaastaselt issi käest raha küsib. ja kes ilmaski ülikooli lõpetatud ei saa. rasvarullikesed tulid kah tuttavad ette... õnneks ma vähemalt ei joo ega suitseta. kuid pahesid on mul siiski sellegipoolest täiesti piisavalt. ning minu issi pole nii rikas, nagu kristi oma...

isekas tüüp...

What Your Sleeping Position Says

You have a passion for everything - including sleeping.Outgoing and brash, you tend to still shock those who know you well.You tend to be selfish. You are the most likely type to hog the covers.You gravitate toward comfort and don't like extreme situations.

What Does Your Sleeping Position Say About You?

eluka elu...

Your Animal Personality

Your Power Animal: Deer Animal You Were in a Past Life: Panda You are a fun-seeker - an adventurous, risk-taker.While you are spontaneous, you are not very rational.

The Animal Personality Test

dramaatiline titt

tittede ilmed on hirmus huvitavad. päris pisikesed pambud näevad vist mingeid ebamaiseid nägemusi. nad krimpsutavad oma nägu andekamalt kui ükskõik milline ilmekunstnik. kui laps hakkab olemise ilmast siia nimetamiste ilma jõudma (soovitan kati murutari raamatut mina ise ju!. see ütleb asjast kõik ja rohkemgi veel), siis hakkab ta teiste inimeste nägusid peegeldama. võõraid tädisid tuleb alguses ikka viisakalt võõrastada. eriti kui on ainult paar korda elus kohtutud. aga pärast võib vabamalt olla. just nii ilmekalt nagu parajasti pähe tuleb.

maikuu eesti naises on hästi loll lugu. tsiteerin:

"selle kevade aksessuaar number üks on Armas Väike Inimene. kahjuks peame tõdema, et vaid vähesed õnnelikud suutsid selle trendi õhust kinni napsata, teha põhjalikke ettevalmistusi ja saavad nüüd ülimoekalt mööda tänavaid patseerida. ülejäänutele soovitame laenutehinguid heade sõbrannadega."

täielik idiootsus. ma saan aru, et edina monsoon (absolutely fabulous) kasutab oma lapselast kui aksessuaari. tema peabki nii tegema. tema kohe on niisugune. aga et pealtnäha normaalse naisteajakirja sektsioonis 'mood ja ilu' nimetatakse INIMEST aksessuaariks... ei noh, siis peab paika ka vanarahva ütlus, et naine on inimese parim sõber.

üks surnud post...

meie ümber on vaid surma ja laastamist. volbriööl on ringi tuisanud tuhat tulist ja sada saadanat ning mõned nõiad pealekauba. isegi siin, põdramaal, kus tegelikult volbriööd ei peeta miskiks. nokia kodumaa analüütilised elanikud pidutsevad hoopis üliõpilaste päeva ja ööd. mitte mingisuguseid välismaa nõidasid. kuid ilmselt nõiad ei lase ennast sellest segada. nemad teevad ennastunustavalt oma käkitükke ega hooli riigipiiridest. minu kodu lähedal tapeti bussipeatuse post ära. laip lebab kurvalt teeveeres ning ootab surnumatjaid...

matusekõne

täna peame meie armastatud ja lugupeetud aprillikuu matuseid. kolmkümmend ilusat päeva tõid meieni lootuse kevadest ja paremast, helgemast elust. kadunuke oli eelkõige kuulus oma huumorimeele poolest. usun, et igaühel meist on rõõmsaid mälestusi mõnest eriti julmast aprillinaljast. jääme sügavalt leinama oma kaotust ja loodame leida lohutust veetleva mai sülest.