paar kena detaili kruununhakast

no kas pole armas? ja kui veel päike ka paistab, siis hing on kerge nagu sulg...

helsinki, moi ljubimõi gorod...?

elan helsingis veidi üle kolme aasta. kunagi vandusin endale, et mitte kunagi ei koli helsingisse. et nii kole ja kõle koht. noh, never say never, as they say... kaks esimest aastat hesas olid küll üpris koledad. miskipärast nägin enda ümber ainult hallust. arhitektuur on siin linnas ka väga segane. ühes kvartalis on kõrvuti selline must karp (üleval) ja ilus normaalne maja (all). kusjuures see must karp ehk siis makkaratalo (vorstimaja ehk käkk) on vist isegi kaitse all. isiklikult mulle absoluutselt ei meeldi 1960-70 aastate arhitektuur. aga noh, mis teha. võlukeppi mul ei pole ja pommitada ka nagu ei taha...

õnneks on helsingis siiski olemas ka ilusaid kohti. näiteks kruununhaka on üks lemmikuid. või siis punavuori. seal käin ma hinge puhkamas, kui makkaratalo jt. hulluks ajavad. allolev maja on üliõpilaste läbutamismaja. kesklinnas ja puha. seal müüakse odavat õlut ja tehakse pidusid, mõnikord ka väga kultuurseid. viimati käisin selles ümmarguses kuplis anglosaksi stiilipeol. sõime keskaegset sööki ja tantsisime keskaegseid tantse. mõned rääkisid isegi seda va vana inglise keelt, millest keegi loomulikult aru ei saanud, kuid pidid siiski huvi teesklema ja pingsalt kuulama pajatusi beowulfi seiklustest. tõeline experience...

ohhohhooo...

tippaleipä.....................................................putki

igavene teema selles elus on muidugi naised ja mehed. et kuidas on võimalik, et me ikka nii erinevad oleme. douglas jacoby on riputanud netti vahva loo sellel teemal.

soomlased on seda meelt, et naistel on tippaleipäaivot ja meestel putkiaivot. illustreerin neid ajusid siis ka pildikeste abil.

p.s. tippaleipä on ka väga ajakohane, kuna see on 1. mai maiustus. tegelikult ma seda maiustuseks ei kutsuks, kõva, liiga rasvane ja liiga magus. aga ega traditsioonide vastu ei saa...

kuri pilk...

igaks juhuks riputan üles. et äkki läheb vaja millalgi. siis on kuri pilk kohe võtta.

just a perfect day...

väga ilus koht. näitab ilusaid mõtteid...

птичку жалко...

просто не могу! сколько лет я стараюсь прочитать стихотворение есенина письмо матери. но никак! к стихам написана также очень красивая музыка. но мне не спеть. плачу уже после второго стиха...

innocence and experience...

Infant Joy

"I have no name
I am but two days old."
What shall I call thee?
"I happy am
Joy is my name."
Sweet joy befall thee!

Pretty joy!
Sweet joy but two days old,
Sweet joy I call thee;
Thou dost smile,
I sing the while -
Sweet joy befall thee.

William Blake, Songs of Innocence

The Sick Rose

O Rose thou art sick.
The invisible worm
That flies in the night
In the howling storm

Has found out thy bed
Of crimson joy,
And his dark secret love
Does thy life destroy.

William Blake, Songs of Experience

on the road again...

hahaa, tegin täna korralikku kardulaputru. nagu üks puder olema peab. mitte mingit lurri...

yalla! yalla!

see pilt on tehtud paar aastat tagasi, yalla! 2004 festivalil. pildil on jaana åhl, hosseny ja ashraf. shou nimi oli hafla masreya, egiptuse pidu. jaana on minu meelest üks maailma ilusamaid naisi. lisaks ta keha on natuke ebanormaalne, sest ta suudab teha selliseid liigutusi, mida tavainimene ei suuda. ma ikka korduvalt imestan, kui tema juures tunnis käin. proovin siis ise ka ennast käänata ja väänata.

anu toivonen on üks parimaid tantsuõpetajaid, keda ma olen üheksa aasta jooksul kohanud. kuna ta tegeles varem mingi dzhuudo või millegi taolisega, siis rõhutab ta lihastööd ja tehnika tähtsust. mulle tohutult meeldib. ilmekust on mul endalgi ülearu, seda ma ei pea nii hirmsasti juurde õppima.

leidsin haruldaselt stiilse ameeriklanna, kes araabia tantse tanstib. üldjuhul rabelevad ameeriklased laval nii, et tants on pudru ja kapsad. või siis on nende riietus nii kitsh, et naerma ajab. ja tants jääb maitsetu jõulupuu-moodi-kleidi varju. salome ei rabele ja oskab tõesti tantsida. väga nauditav. (videod on salome leheküljel allpool)

eesti, eesti, perkele eesti, ma tahan sinna saada...

varsti saab tallinnasse. jee. kavatsen tantsida pulmas. nutta, sest pruut on niiii kena ja kõik on niiii ilus. kallistada inimesi. külastada sugulasi. käia juuksuris. lonkida mööda vanalinna (minu lemmik!). harjutada eesti keelt. raisata raha (mida tegelikult küll väga pole). süüa imehead eesti ploomijogurtit. juua ploomimahla. pelmeenid, mmmm! kolada raamatupoodides. ja lihtsalt olla. istuda heldiniga köögilaua ääres ja rääkida, nii et lõuad valutavad. oi kui hea...

ei lain kirjain vaan lain henki...

"The only way to truly know right from wrong was through fellowship with God.
Devout Jews, however, typically poured enormous effort into knowing the Book of
God, but little into knowing the God of the Book. They ended up knowing
Scripture so well and understanding it so little that they could ‘prove’
emphatically that the Son of God was guilty of blasphemy and that it was their
holy duty to murder their Messiah." http://net-burst.net/

ei noh, first things first... :)
eks meist igaüks ole omamoodi variser mingis asjas. tervislik on näha, kus ja kuidas nimelt.

dreams are forever...

mulle on viimasel ajal meeldima hakanud bwo videod. nad teevad oma tõsist asja huumoriga, nagu ka endine army of lovers. eneseiroonia on terve mõistuse tundemärk. lisaks on martin väljakutsuvalt nunnu ning alexander bard tuletab mulle ühte head sõpra meelde. mitte välimuse, vaid ellusuhtumise poolest. ma nägin kusjuures täna öösel seda sõpra isegi unes. üldse oli mul väga huvitav öö, õhtul ei viitsinud koju tulla ja jäin sõbrantsi juurde. tema madratsil nägin siis igasugu seiklusi unes ning kohtusin heade sõpradega. kõigele lisaks olid mul vahepeal jalas tikkkontsadega mustad kingad. naiselikkuse tipp...

naisen käsveska

naise käekott on müsteerium. tihtipeale talle endalegi. nüüd otsustasin teha avaliku inventari oma käekotis. vaatame, mis siin siis on.

mobiiltelefon, roosa märkmik, kolm raamatut: v.lefler: a gentle and quiet spirit, j. eldredge: captivating ja dare to desire (laenasin sõpsilt), rahakott, kaks india filmi-dvd'd: ghunghat ja devdas (laenasin sõbrale, sain nüüd tagasi), punased sõrmikud, nätsupakk (jenkki on parim!), piibel, lauluraamat (nojah, eile oli ju pühapäev...), karvased kõrvaklapid, tühi kilekott, kasutatud kontserdipilet (eile oli higher ground gospelkontsert. uskumatult jube ja kohutav! ma ei teadnud kas nutta või naerda. selline ameerika klishee-värk, yo-yo-yall, put your hands together, dziiiisus is the loooord, yeah! appiiii! noh, vähemalt piletiraha läks heategevusele...), viis vana ostukviitungit, kätekreem, helkur pakendis, SAS lennupileti osa, usb-mälupulk, juuksekumm, taskupeegel, tampoon, pakk pabertaskurätte, kollane markerpliiats, üks sinine, üks must pastakas, sõidukaart, huulepulk lumene, rasked kõrvarõngad (kõrvad väsisid ära, pistsin kotti), ripsmetushsh, võtmekimp, carmolis-kurgupastill, viiesendine ja natuke prahti.

noh, vähemalt nüüd sai kott prahist tühjaks. jah, ja raamatud võtsin ka välja. ma loen neid parem.

i took the road less travelled...

tahtsin teha kartuliputru aga tuligi hoopis kartulisupp. jagub kauemaks...

a gentle and quiet spirit...

hakkasin teist korda lugema raamatut a gentle and quiet spirit. raamatu sõnum on nii radikaalne, et ühe või kahe lugemisega sellest ei saa õieti arugi. vahva on see, et autor toob ära kreekakeelsete sõnade tähendusi. piiblit tõlkides on paljud originaalsed tähendused läinud veidi kaduma. ja inimesed on agaralt püüdnud neid tõlgitud tähendusi oma eesmärkide kasuks koolutada, nii et lõpuks ei saa keegi enam millestki aru.

noh, raamatu tähtsaim sõnum on, et kristlased alluksid jumalale, valitsusele ja üksteisele. alandlikkus is the word (ma tean, et enamik inimesi saab allergilise reaktsiooni selle sõna peale). alandlikkus jumala suhtes on veel enam vähem arusaadav mõiste. aga siis lahkab ta 1 peetruse 3:1-6. ta väidab, et on oma 30-aastase abielu jooksul õppinud, et kui seda nõu järgida, siis on hundid söönud ja lambad alles. neid peetruse sõnu on ühel tänapäeva lääne naisel raske seedida ja uskuda. veel raskem praktikasse panna. aga ma ütleks, et olen näinud piisavalt näiteid sellest, kuidas piibli nõuandeid EI kasutata. nüüd võiks vaadata, mis juhtub, kui neid kasutada...

kuidas jamast jagu saab...

illlge kamm sõbrannaga. teadagi mehe pärast. antud situatsioonis mees polnudki nii tähtis, meie sõprus oli tähtsam. leppisime kokku, et see mees ei aja meid tülli. näh, ajas küll. mis me arvasime, et oleme mõned pühakud vä? lubage naerda, hahahahaaa! ega eriti naerutuju ei olnud.

mina olen sellise imeliku tundeeluga, et kui ma emotsionaalselt haiget saan, siis ma ei saa sellest kohe aru. mul läheb päevake-paar aega, enne kui valutama hakkab. ja siis valutab põhjalikult. lähedastes inimsuhetes on see hästi nõme. see, kes mulle haiget tegi, peab ootama, et ma talle sellest ükskord ometigi teatan. ja siis kogu see andeks palumise ja andeks andmise protsess veel peale. kogu jama võtab kõvasti aega ja sööb närvisid.

emme on mul täielik vastand. kui talle miski ei meeldi, siis purskab ta selle kohe välja. annab kaks nägu vastu larakat ja on võimeline poole tunni jooksul kõik andestama. mina olen selline vaikselt omaette mossitaja ja enesehaletseja. noh, vähemalt tahan ma siiski lõpuks asjad sirgeks rääkida.

nagu nüüdki. sain ikka välja öeldud, mis mina asjast arvan ja mis just mulle haiget tegi. õnneks olin ka valmis andestama. aga sõbranna vihastas selle peale, et mul nii kaua aega läks. et mind ei saa usaldada. et näen välja nagu kõik oleks okk aga tegelikult ei ole. a nu shto ja mogu delat, a? eks ma proovi oma nigelat iseloomu kuidagi parandada. ega see kerge ei saa olema. ohh, palvetage mu eest, et ka minust ükskord inimene saaks...

pleasureland on my mind...

proovisin ükspäev kohvijoomise maha jätta. õnneks ei jõudnud sellest väga paljudele hallootada, nüüd pole vaja tagantjärele seletada, et miks ma ikkagi kohvi joon. kusjuures ma ei vaja näiteks hommikukohvi. minu pea ei valuta, kui ma nädal aega ilma kofeiinita pean elama. ausalt öeldes on kohvitijook päris nõmeda maitsega, pool tassi piima teeb sest õnneks joomiskõlbliku (café au lait, nagu praegu moes). mina joon kohvi atmosfääri pärast.

kohv lõhnab hästi ja on ilusat värvi, nii piimata kui piimaga. kohv on nauding, või vähemalt kohvijoomine on nauditav hetk. kohvi ei tohi juua kiiruga mingi suvalise bensujaama logiseva baarilauakese taga koledast topsikust. hetk peab olema täiuslik, näiteks oma kodus pidzhaamas ja villastes sokkides sohva peal lebotades ja huvitava raamatuga. või siis wayne's coffee's või coffee house'is hea sõbraga. robert's coffee käib kah, kuigi seal on liiga kõvad toolid. tallinnas on üks mu lemmikuid kohti apollo raamatumaja ülemisel korrusel. pole seal juba teab kui kaua käinud. loodan, et raamatukohvik ikka alles on. eelkõige peab kohvitoimetuse jaoks olema piisavalt aega, et mõnuleda. kiiruga pole kohvitamisel mingit mõtet. siis võib lihtsalt sooja vett juua. kohviga on nagu veiniga, et maitse on tegelikult päris paha, aga selles see ilu ongi, et paha võib ka hea olla.

üheksateistkümneaastaselt otsustasin mina näiteks, et üks tsiviliseeritud eurooplanna peab suutma veini nautida. ja alustasin oma projekti nimega "õpi jooma alkoholi". ma ütleksin, et nii umbes viie aasta pärast suutsin täiesti ausalt öelda, et ma naudin veini maitset. kuigi eelistan tänaseni punast veini, kuna see on ilusam... aga noh, ma nõnna noor veel, on aega areneda.

tegelikult on kohvi ja veiniga sama lugu nagu saiakestega või piparkookidega, et lõhn on palju isuäratavam kui maitse. piparkoogitaigen on veel täitsa söödav, aga piparkookide küpsetamine tasub ära küll ainult lõhna pärast...

roosad munad

hristos voskres! voistinu voskres! tegelt veel mitte, alles homme. kahju, et ma hetkel kellegagi koos ei ela, pole kellelegi hommikul vene kombe kohaselt hristos voskres! hüüda ja musi anda. mäletan lapsepõlvest oma kohmetust, kui isa just ülestõusmispühal mulle põsele musi andis. ta mind muidu eriti ei musitand...

sain täna ex tempore idee mune värvida. järsku tuli munadepühade meeleolu. õnneks oli kodus valgeid mune. aga polnud millega värvida. siis avastasin, et mul kapis purgitäis mingit punast värvi india pipramöksi, himalaya brand vindaloo paste'i. noh, munad vette ja vindaloo ka. tõeliselt nunnud roosad munad tulid. koksisime need sõpradega kohe katki ja pistsime nahka. sulle pilti ei näitagi, sest munad juba kõhus.

pildil oleva puust muna tõin ise oma kotis venemaalt. mul on väga vähe pidupäevaehteid (jõulu või lihavõtte), aga see muna on üks mu aaretest ja ongi praegu ainus pääsiäisdekoratsioon. pole mingi sokulaadimuna, vaid igavene. kavatsen selle oma tulevastele lastele pärandada...

scrabblescrabblescrabble...

mängisime täna scrabble'it. närvesööv ajaviide, ma ütleksin. eriti veel inglise keeles... ei tule ühtegi sõna meelde. nuputa ja nuputa. ma olen üldse niisuguse mugava iseloomuga inimene, et ei viitsi eriti lauamänge mängida. alias on lahe, sest seal peab kiiresti ja palju rääkima. mafia on kah huvitav mäng, kui mängujuht on mõnus tüüp. see mulle sobib. aga male või risk või scrabble... küll väsitas ära. mehed jaksasid palju kauem mängida, mina kobisin pärast esimest kaotust internetti. jätsin rahva omavahel maletama ja skräblima. peaasi et ei nutaks.

ühel suvel umbes viis aastat tagasi mängisin olukorra sunnil palju riski. ja siis vandusin endale, et enam elusees ei mängi seda tobedat mängu. siiamaani olen lubadusest kinni hoidnud. mingi strateegia arendamine ja ellu viimine pole apsalapsaluutselt minu liin. ma vist liiga plondiin selle jaoks. või siis ajuliselt laisk. või siis pole mul kübetki ambitsiooni. ega seda tegelikult ei ole jah. mind pole kunagi näiteks võitmine köitnud. kui, siis mõnikord lihtsalt nalja pärast. ma parem loen mõnda head raamatut või pläkutan sõbrannaga, kui strateegitsen. ongi parem, siis on teistel rohkem võimalusi võita...

päikene paistab ja...

mina ja mu semud otsustasime täna avada suvehooaja. jajaa. ning avasimegi, grillisime väljas vorstikesi ja kanakoibi, sõime värsket salatit ja jõime külma limpsi peale. hea oli. kuigi mingil hetkel polnud enam varbaid tunda ja siis põgenesime tuppa kuuma teed jooma. no trus ne igraet v hokei. ja meie pole mõned arad kutid. kuigi viimased lumehanged keeldusid uskumast, et suvi on avatud...