oh õõvastust...

ma unustasin täna tööle minna! kujutage ette. lolli peaga ei vaadanud eile kalendrisse, et mis siis homme ka ees seisab. istun siis mina pool viis raamatukogus ja mõtlen targalt eesti keele proseminaritöö üle, kui telefon teeb vaikselt piip. vaatan, kes helistab... abbbbbbbi! torman rampsist välja, vastan - seal klient, et kas sa oled juba teel? et me ootame. noh, mina siis kukkusin vabandama nagu ogar, et oh ja ah, sellist pole minuga enne veel juhtunud. paarkümmend inimest pidid oma tantsutunniriided jälle seljast ära võtma ja kottu kõmpima. sest mul polnud ei muusikat ega midagi kaasas. tund jäi ära. küll oli piinlik. süda peksis veel kaua takkajärgi. mõnikord ma näen unes selliseid võimatuid situatsioone. aga see polnudki uni...