usun, ei usu...

lugesin nädalavahetusel eestikeelset noortekirjandust. aino perviku arabella, mereröövli tütar, katrin reimuse haldjatants, aita kivi lendutõusja. ei tea, kas ma olen oma arengufaasis teismeliseikka toppama jäänud, või mis, kuid see on mu lemmikkirjandus. kooliealistele mõeldud raamatud on ausad, siirad ja neis on lootust. nagu hassan ütles arabellas: igaüks võib teha nii, et maailmas oleks kasvõi üksainus hea inimene. tema ise võib olla see üks. lasteraamatud õhkavad just seda mõtet. inimesed janunevad headuse järele. see tõmbab ligi.

mida vanemaks saad, seda keerulisemaks elu muutub. seda raskem on uskuda. üldse millessegi. lasteraamatud õhutavad usku headusesse ja tulevikku ja armastusse. peab uskuma! sest see on ainus lootus. loen hetkel ka mitte-lastekirjandust. kuid seegi teos julgustab uskuma. c.s. lewis kirjutab, et me elame vaenlase poolt okupeeritud maailmas. ning mõnikord tundub, et teistmoodi ei olegi võimalik. kuid okupatsioon lõppeb varsti. enne tuleb aga igalühel oma pool valida. ja palju põrandaalust tööd teha. et ise püsima ja uskuma jääda. sest avalik meedia toob liiga palju halbu uudiseid... igati mõistlik ning mõistetav võrdlus. soovitan soojalt mere christianity läbi sirvida. see raamat püüab olla aus.

lõppu veel aus luuletus...


viimane aster

nüüd puud on raagus,
vihmavarjud lahti
ja nukrad näod
on inimestel peas.
kes naeratab,
see hiilib salamahti,
just nagu pahateinu
teiste seas.
ta korjab viimsed
kuldsed lehed üles
ja kõnnib kastani all
kummargil,
ning tulles aiast,
kuldrenetid süles,
näeb, õitseb lilla
hiljaksjäänud lill...

-aita kivi