kesäkatu...

suvel on helsingi hoopis teine linn. talvel on kõik hall ja kurb, inimesed tänavatel näevad väsinud ja tülgastunud välja. suvel rahvas õitseb, istub esplanadil piknikul, turistid vohavad, neiud naeratavad, ning tänavad on täis igasugu artiste. enamikus vene muusikud, kes soomes suvel leiba teenivad. venemaal pole ju suvel kontserdihooaeg. see aga tähendab seda, et hesa kesklinnas on päikeselistel päevadel väga kvaliteetset musa kuulda.

siis on seal mingi tsirkusest ära karanud tädike oma kiisudega ja roosaks värvitud kutsuga. ka venelased.
espan lava on ka eriti huvitav koht, seal esinevad tasuta igasugu tüübid. alles oli jazzinädal, see mind eriti ei paelunud. kudagi närviline dzäss oli. aga ükspäev esitati mingeid havai tantse. meeste tants oli väga macho. naised muidugi keerutasid puusi igati sulnilt. neidude riietus on kusjuures väga "roheline". seelik on mingitest heintest ja tissihoidjad kookospähklikoortest...

faces, faces, faces...

nädalavahetusel oli helsingi lähistel billnäsis faces etnomuusikafestival. mina rabasin hommikust õhtuni tööd teha, nii et festivalile ei saand. aga niiiii oleks taht. olin seal paar aastat tagasi. hästi kihvt oli, artiste igast maailma kolkast. mäletan elavalt ühte mehhiko kunstnikku ja tätoveerijat, kes mulle aitähhi eest käe peale vahva pildi joonistas. ajasin juttu ka ühe tänavamuusikust iisraeli noormehega. kas te teadsite, et tänavamuusikutel on isegi omad võistlused ja puha? noh, mina enne ei teadnud. aga tema rääkis. tal oli selline number, et istus täiesti liikumatult oma kitarriga tänaval, ja kui keegi mündi viskas, siis mängis natuke, kuni jälle kivines. ise oli üleni siniseks värvitud. juuksed ka. ei tea, kuidas tal seal võistlustel läks...

muljeid londonist, vol 5. i left my heart in...

peale saitsiingu tegelesin ma londonis veel shoppamisega ja muu üleüldise raha raiskamisega jäätise, sõidupiletite ning toidu peale. ostsin endale neli paari kingi ja hunniku riideid odavast poest nimega primark. nende slogan on look good, pay less. ma ütleksin, et kuigi ma tavaliselt pole mingi shoppaja tüüp, siis seal tegin meelsasti sisseoste. ja täitsa asjalikud kaltsud sain endale. kvaliteedist pole muidugi aimugi. et kaua nad ka vastu peavad.

sain sõbraks mõnede maailma kõige lahedamate inimestega. valencia ja robin lõuna-aafrikast, sylvie guadeloupest, sander hollandist, graham kanaadast, merrick inglismaalt... ähh, juba nende isiksuste pärast tasub londonisse kolida... täielik rahvaste paabel. njämmm! püüan nüüd valenciat moosida, et ta mulle hesasse külla tuleks. ma toon ta siis tallinna ka. kindlasti toon.

kokkuvõttes oli inglismaa reis igati õnnestunud. olen siiamaani lummuses. ei taha kuidagi soomega ära harjuda... london, zhdi menja i ja vernus!

muljeid londonist, vol 4. vaffad majad ja jama toit

londonis avaldas mulle kõige rohkem muljet arhitektuur ja majade fassaadid. rahvas kasutab ikka päris julgelt värve. roosad ja kärtssinised uksed teeksid ka soome halli talve natuke lõbusamaks. aga siin pole lubatud niimoodi hurjastella. õnneks inglismaal on. all paar pilti notting hillist. käisin portobello roadil kõndimas. see on see tänav, mida näidatakse ka filmis notting hill. ostsin sealt mingist araabia poest metallist taldriku, ning suveniiripoest armsaid külmkapimagneteid oma sõbrannadele. portobello road on hästi pikk ja jube huvitav koht. seal on rahvast igast maailma kolkast ning kõik paistavad kitsastel tänavatel omavahel päris hästi läbi saavat. londonis on üldse hirmus kitsad tänavad. mitmes kohas peavad autod üksteisele teed andma, muidu mööda ei mahu.
tee peal sattusin kohvikusse nimega lazy day café. koht tundus kuidagi vahemere hõnguga. ilus ja armas. sõin seal siis inglise kuulsaid scon'e. sõnaraamat annab tõlke karask, lusikakook. noh, selles kohvikus olid need lihtsalt rosinasaiakesed. määrid võid ja moosi peale ja ongi kogu eksootika.

toidust veel niipalju, et uurisin välja, mismoodi peab fish and chips'e sööma. jahus ja rasvas praetud maitsetu kala ning friikartulid tunduvad päris ökkk olema, kuidas see saab ometi inglise rahvustoit olla. aga kohalik neiu seletas mulle, et see maitsetu hunnik toitu tuleb lihtsalt soola ja äädikaga üle valada. et salt and vinegar on parim maitseaine, mis neil on. mulle äädikas täitsa maitseb. aga arvan, et ega ma enam fish and chips'e kunagi ei söö. ma võin ju äädikat ka niisama lürpida...

muljeid londonist, vol 3. tüpikal turist

paar päevakest oma londoni reisust kulutasin turisteerimise peale. ehk pildistasin telefoniputkasid ja käisin pakinhäm pälässi vaatamas. täitsa nunnu. telefoniputkad on küll ilusad punased, aga tänapäeval on igal londoneril oma cell phone taskus, ning putkad ongi vist põhiliselt turistidele pildistamiseks jäetud.
huvitav on ka see, et praegusel kõrgtehnoloogiasajandil, mil isegi majad tehakse klaasist, metallist ja veel millestki sünteetilisest, sõidavad euroopa tähtsaimas linnas ringi noaaegsed pisikesed taksod. londoni taksod on vist oma legendaarsuse vangid ning taksojuhid ei tohigi neid uuemate ja paremate autode vastu välja vahetada. kusjuures londoni taksojuhiks tuleb üle kolme aasta õppida. neil pole seal nagu mõnes muus kohas, et kunde oskab paremini kohale sõita kui taksist...aga kuninglikud vahimehed on küll vist suvesoojaga peast soojad, neil ju kärakad karvamütsid silmini tõmmatud. alles üleeile lugesin lehest, et londonis olevat 40 kraadi sooja. et kardetakse, et nõrgem rahvas annab otsad. vaesed vahimehed...kuningalossi juurest algab väga kena park, st. james's park. seal on kena järveke, palju imelikke linde ja inimesi logelemas puude all. kohalikud ning turistid paistsid omavahel päris hästi läbi saavat... londoni pargid on linna uhkus. näiteks richmond park south westis on nagu mõni maakolgas, seal on isegi hirvi ja muid elukaid. tore, et londonit pole koledaks kivilinnaks ehitatud. kuigi pargid võtavad ju "väärtuslikku" ehituspinda enda alla. aga noh, first things first, eksole.üks londoni vaatamisväärsusi on british airways london eye. see on siuke suur ratas, mis poole tunniga ühe ringi teeb. sealt peaks siis londonist hea ülevaate saama. kindlasti on see väga huvitav, kui linna natukenegi tunda. et näe, seal on see ja seal on see. aga kuna mina tundsin ära ainult parlamendimaja ja paar silda, siis tõdesin lihtsalt, et ahah, selline on siis london. nojah. london eye'st vaadates on parlamendimaja päris kökats. tegelikult on see ehitis tohutult suur. kellaga torn on big ben. üldiselt arvatakse, et torni nimi on big ben, kuid see on ainult ühe kella nimi. seal on ilmselt muid kellukesi ka, mis tilisevad täistundi. meiegi juhtusime kuulma natuke kellahelinat, aga see ei jäänud eriliselt meelde. oli mingi kill-koll...
all on westminster abbey, ehk püha margareeta kirik. see ehitis on kolmas, mis selle koha peal üheksasaja aasta jooksul on olnud. ukse kohal on ilusasti kivist nikerdatud jumalolevused ja muud pühakud. kõige ülemises reas on jumal kahe ingliga, siis apostlid, siis mingi rahvas ja kõige all on suur "neitsi" maarja (ega ta ju eriti kaua neitsi polnud, tal kari teisi lapsi ka) kuju pisikese paljapepuse jeesusega. naljakas, et kuigi piibel ütleb selgelt, et just nimelt jeesus on tee isa juurde, ning tema istub jumala paremal käel, siis kirikuisad arvavad, et pühakute- ja maarjakultus on palju huvitavam...

muljeid londonist, vol 1. algus.

nojah, nüüd on londonis käidud ja elamus peaaegu läbi seeditud. seedeprotsessi tulemuse toon siis ka ilmarahvale näha ja lugeda. lendasin kohale 10aastase poisi seltsis ja poole teekonnast mängisime sõnamängu. sellist, et kui mina ütlen sõna, siis tema sõna peab algama selle tähega, millega minu sõna lõppes. mäng oli täitsa huvitav, kuna toimus rootsi keeles. pärast tegime soome keeles ka, siis mina tegin talle kuus-null. hähä.

saabusime stanstedi lennujaama kell seitse õhtul ja siis reisisime kaks tundi rongide ja metrooga mortlake'i (edela-london ehk south west). aga igati õnnelikult jõudsime kohale. igal pool oli sõbralikke mustanahalisi jaamatöötajaid, kelle käest sai igasugu küsimusi küsida. inimesed paistsid üldse hirmus sõbralikud olevat. algul ma mõtlesin, et oh, mehed flirdivad julmalt. pärast tuli välja, et on lihtsalt heatahtlikud tüübid. aitavad kotti tassida ja kui keset teed linnakaart käes passima jääd, siis tulevad küsima, et äkki saaks kuidagi aidata. einoh, saab küll...

läksime siis väikemehega oma sõpradele külla. see perekond on rootsist, elanud 4 aastat soomes ja nüüd siis aasta aega londonis. naine on mingi äge disainitegija nokias. mees on aednik. ja neil on maja taga maailma armsaim aiake, umbes 3x3 meetrit. täis lillepotte. nunnu. inglased üldse armastavad aedasid, igal pool on rohelust nii et silm kirju. all on majapilte eest ja tagant, ning naabrite aiakesi. maja esimesel korrusel on india restoran, mille katuseluuk on keset mu tuttavate aiakest. nende lapsed mängisid kord sülitamismängu ja sülitasid päris mitu lartsu katuseluugist toidupottidesse. pärast käisid ikka vabandamas ka...

muljeid londonist, vol 2. british museum

nagu korralikud turistid ikka, pidime ka meie veetma mõned tunnikesed briti muuseumis. londonis on rahva valgustamine väga andekalt organiseeritud. kõikidesse suurematesse muuseumidesse saab tasuta sisse. british museum on olnud avatud kõigile juba 18. sajandist saati. ainus halb külg oli see, et kõik saalid polnud avatud, kuna töötajaid polnd piisavalt. tahtsime minna lähis-ida saali ja uurida piibli ajalugu, kuid tutkit, brat. ei lastud. liiga vähe muuseumitädikesi. käisime siis aafrika ja assüüria osakonnas ning vahtisime muumiaid. mingites muudes saalides käisime ka...

enne uurimusretke alustamist kinnitasime ajaloomälestise ees keha. seal oli sadamiljon muud tegelast ka. inimesed sõid trepi peal lõunat, ja lisaks jooksis ringi kari koolilapsi koledates koolivormides. kohutav, et laste maitset ei arendata juba varakult...

see mees teadis küll maitsekuse kohta üht-teist. vaadake ikka, millised lokid! habe on eriti äge. ma lasen kunagi oma tulevasel mehel ka samasuguse kasvatada ja lokki rullida. siis on ta üle linna kutt. pildil on igatahes kuningas tiglath-pileser III, kes esitleb nimrudi juuksemoodi aastast 728 ekr.

kõige rohkem jäi miskipärast meelde aafrika saal ja eriti elupuu, the tree of life. see on kokku klopsitud relvatükkidest. mosambikis on olnud kodusõda 1977-92 ja rahvas on nende aastate jooksul soetanud endale tohutul hulgal relvi. ega neil eriti süüa ega riideid ei olnud, ainult relvi. 1995. aastal otsustati relvad tööriistade vastu välja vahetada, et rahvas ka iva hamba alla saaks. püssiga on eriti nõme künda või kõblata. ja kokkukogutud relvad saeti tükkideks ning putitati kokku kunstiks. tähtsaim kunstitükk on see puu. aga ka teisi elukaid koostati.

ja muidugi muumiad. me otsisime neid päris tükk aega aga näe, üles leidsime. see muumiapoiss näeb küll nii välja, nagu oleks tal kogu aeg hästi valus. ega see mumifitseerimine lõbus töö pole jah. ajud tõmmatakse konksuga nina kaudu välja ja muu selline värk...

eesti rahva vanasõna...

senat sakaisin...

eile üks eesti keelt natuke vigaselt rääkiv sakslane tahtis öelda 'omasooiharad' aga ütles hoopis 'omasooharijad'. minul oli küll naljakas...

seks, poks ja kotisjooks...

leidsin ükspäev töö juures kemmergut koristades poti tagant roosa pitsrinnahoidja ja rohelised peaaegu läbipaistvad stringid. keegi läks pärast õhtusööki koju ilma pesuta. pesu ongi nii häiriv õhtusöögi ajal. ma saan aru küll. ma ju ka ikkagi inimene...

vastik lugu...

kuulsin eile loo kajakast, kes sõi tuvi ära. vastik lugu. ma ei räägi seda teile. siis teil ei hakka sama vastik kui mul. sest praegu on niigi lämbe...

just a perfect day...

küll on olemas ilusaid päevi! selliseid, mil pole vaja eriti kella vaadata. sest just praegu, just siin on lihtsalt hea. vanaema matused tõid kaasa palju head. suguselts sai jälle üle ilmatu pika aja kokku. ka minu oma väike pere veetis esimest korda kaheksa aasta jooksul õhtu koos. nimelt pärast matuseid tegime sauna, grillisime ja jõime veini. hõissa, matused! vanaema tegi meile suurepärase kingi... la famiglia jälle koos. peielauas oli ka lahe, rääkisime igasugu jutte vanaemast, mida keegi temast mäletas. naerda sai ikka tugevalt rohkem kui tavalistel matustel. eks me kirstu ääres ikka nutsime ka. oli hea olla koos, ilma maskideta. naerda ja nutta. ikkagi inimesed...

mamma mia...

no oli see vast nädal! mul on olnd kiire nagu litsil laadapäeval (nagu meie kandis öeldakse...) reisid, inimesed, suhtlemine, töö, inimesed, suhtlemine, reisid... nii hea on praegast üksi kodus arvuti taga kössitada. sellepärast on hea, et ega seda kauaks ju ei jätku.

kolmapäeval põrutan londonisse. keegi mu blogipalumise pääle hääd nõu pole and, nii et lähen nüüd siis ilma hääde nõudeta. ise teate, mis saab.

in memoriam...

laupäeval, heinakuu esimese päeva hommikul suri minu isa ema, vana-elsa. ma isegi ei tea , kui vana ta oli... arvan, et umbestäpselt 77 aastat vana. teisipäeval on matused, küll ma siis teada saan. sünnipäev on tal üks päev enne mind, 29. jaanuar. see tegi vanaema minu jaoks alati kuidagi eriliselt lähedaseks. me ju peaaegu ühel päeval sündinud. mis sest, et viiskümmend aastat vahet. pildil olen aastane mina vana-elsa süles.

vana-elsa oli alati hirmus töökas ja puhas inimene. isegi naabrid olevat imestanud, et kolme poja ema iga päev veel põrandaid jõudis pesta. aiamaal müttas ta varakevadest hilissügiseni. nii toa- kui õuelilli oli tal hulgi ning kõik kasvasid, mis mühises. tema tehtud hapukurgid, marineeritud tomatid ja kõrvitsasalat olid maailma parimad. keegi teine ei teinud nii häid. vanaema alati kiitis mind, et ma nii hästi söön. khkmm... ma vist sõin liigagi hästi. onulapsed olid ja on ikka veel kriipsujukud, kes midagi ei söönud ja keda vanaema muudkui tagant utsitas. neil nüüd palju kergem elu. saledus on ju moes...

elsa oli üsna napisõnaline ja rahulik inimene. temale meeldis jahedas toas videvikku pidada. mäletan neid maagilisi õhtuid vanaema juures, istusime akna all ja ootasime vaikselt pimedat. tihased hüplesid õunapuuokstel, elutoa kell tiksus... mulle tundus, et aeg jäi seisma. vana-elsa ja deeda (vanaisa kutsuti deedaks) kemplesid alati selle pärast, kui palju ahju kütta. deedale meeldis soe tuba ja ta istuski enamasti ahju ees. vanaema aga käis isegi talvel kittelkleidis ringi ja muudkui keelas, et mis sa kütad nii palju.

mina sain oma nime tänu vanaemale. ema tahtis mulle lilja nimeks panna. slaava boogu, et ta oma tahtmist läbi ei saanud! (ega mul midagi liljade vastu pole, ainult et ise lihtsalt ei tahaks nende hulka kuuluda.) vana-elsa olevat öelnud, et mis lilja, anne on üks ilus ja korralik tütarlapse nimi. ja olingi annushka valmis. see polnud ema ja elsa esimene ega ainus võimuvõitlus. ämmade ja miniate suhted on ju teada-tuntud...

vana-elsalt õppisin mitmeid ingerisoome sõnu. ma päris hästi ei mäleta, kuid arvan, et mu vanavanemad kasutasid omavahel rääkides ingeri keelt üsna palju. kui vanaema oli meie, laste peale kuri, siis ta ütles: 'oi, penikat!' õunad olid puomenat ja kui keegi oli haige, siis oli ta läsivä. 'mäne kotti' tähendas, et mine koju.

vana-elsa elas juba mitu aastat vanadekodus, sest ta ei saanud enam ise oma eluga hakkama. ta ei mäletanud mitte midagi ega kedagi. ta teadis ise ka, et ta ei mäleta. kui tema käest midagi küsisid, siis ta ikka ütles, et ah, ei mäleta mina enam midagi.

mõni aasta tagasi, kui vana-elsa hooldekodusse viidi, oli tal silmis hämmeldunud ja mõtlik pilk. ta küsis päris tihti, et millal koju saab ja et kas kartulid on juba maha pandud ja kas õunapuud õitsevad. mis sest, et talv oli. viimase aasta jooksul tuli vanaema silmadesse hoopis uus pilk. selline aval, uudistav ja isegi rõõmus. ta vaatas inimestele otsa nagu kaheaastane laps, usaldavalt ja uudistavalt. et, tere, kes sina siis oled? minu jaoks oli see naljakas ja südantsoojendav. mul oli hea meel, et ta mitte kurjaks ei muutunud, nagu mõned vanainimesed, vaid oli hoopis kuidagi puhta hingega. kuid arvan, et mu isale oli ema vaikne aga järjepidev äraminek väga raske. ta elab ju teisel maal, ning iga külastuskorraga oli ta oma emast üha rohkem ilma. lõpuks oli vanaemast alles ainult ratastoolis istuv kest, kelle silmadest peegeldus mingi muu maailm. vana-elsa ise oli juba ammu hoopis teises kohas...

stars and stripes...

stephen fry ja hugh laurie teevad muusika abiga poliitikat?

sa oled nõnda kena kui minu vanaema...

kohtasin täna säravate silmadega poissi. tal oli kitarr seljas ja naeratus huultel. kui pühapäeval on ilus ilm, siis ma lähen parki tema prantsusekeelseid laule kuulama. loodan, et pühapäeval on ilus ilm...

ah mis te jamate, naised. üks häbelik pilt on kusjuures puudu. see oli nii häbelik, et teda polegi...

borta bra, hemma bäst...

ahhh, oma kodus... oma kohvitass, oma sohva, oma padi. oma kodu lõhn. ostsin tallinnast helin-mari arderi plaadi. ta esines mais mu hea sõbra pulmas, ning ma armusin temasse ära. nüüd on ta hääl minu kodus.

sain nädalavahetusel teada, et minust saab teisekordselt tädi! mu poolõde on juba hästi rase. tema pojast saab nüüd Suur Vend. ootavad tüdrukut. eks näis, kes sealt siia maailma saabub.

tegin maarjas tööd ka. peesitasin päikese käes, tegin lõket vanas seakünas ning mis kõige tähtsam, pügasin hekki. see on minu iga-aastane traditsioon. heki pügamine pakub tohutult rahuldust. töö tulemus on kohe näha. mitte nagu õpetamisega. et muudkui õpetad ja õpetad, aga kas keegi midagi taipab ka, selgub alles millalgi hiljem. kui õpitud asja päriselt vaja läheks...

all on pildid enne ja pärast suurt pügamistööd.

jaanipäeval kõrgeks kasvand rohi...

leidsin ühe usina mesilase, kes isegi jaaniõhtul roosiõies nokitseb. ega krilli-kärsata vorstikesi kuskil metsaserval. nagu kõik normaalsed inimesed. mina tegin praegu endale õhtusöögiks mannaputru. söön ja lähen magama. õudne väsimus on. ei mingit jaanitamist. hommikul jälle tööle.

homme õhtuks jõuan eestisse. siis loodan küll natuke saslõkki sussitada ja niisama mõnuleda. lähen väike-maarjasse. vanaemale külla. kooki-moosi talle ei vii. tal neid endalgi.

kibuvitsa nimi on soome keeles juhannusruusu. hyvää juhannusta!

genie in a bottle...

ma pole aasta aega pudeleid poodi viinud. täna viisin siis kõik korraga. kaks kilekotitäit sai. ma eriti limpsi ei joo. õlut ammugi mitte. nii et aasta aega mahtusid pudelid ilusasti kraanikausi alla kappi ära. aga vot nüüd hakkas kitsas. ja viskasin nad kodust välja. las lähevad omasuguste juurde. üle kuue euro sain oma taara eest. ostsin jäätist, kanasuppi ja sojakastet. raha jäi ülegi.

pildil on mu lemmikpudel. joon selle seest vett. kuna ma veinidest ei mõista halligi, siis ostan seda tõejooki (in vino veritas!) ainult kenades pudelites, mida kasutan siis veepudelina või küünlajalana. recycling is everything...

rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh...

ostsin täna londoni reisijuhi. kavatsen nimelt juulikuus nädalaks ajaks londonisse põrutada. iseenesest loll aeg, keset juulit mingisse hiigellinna minna... palav ja higine värk ning saan kindlasti päikesepiste. aga mis teha. nada, fedja, nada. seal toimub nimelt mingi singlite kokkutulek ja sain oma londoni tuttavatelt tungiva küllakutse. einoh, kui kutsutakse, siis mina olen iga kell valmis. eriti kui seal on võimalus igasugu raffaga tuttavaks saada.

viimati käisin seal kaheksa aastat tagasi, klassiga. siis oli jama see, et liikusime grupiga. mina olen nii induvindualistlik, et tahan ise minna kuhu ise tahan. seepärast reisin parema meelega üksi. nii et lähen kellelegi külla. siis on mul oma vabadus, sest ega külalisega kogu aeg koos olda. ära väsitab ju. mina sebin omaette mööda linna ringi ja õhtul jutustan perenaisele/peremehele teetassi ääres päeva sündmustest. saab nii kohaliku- kui ka turistielu elada...

kui kellelgi on hääd nõu kaasa anda, olen hästi rõemus.

hullud mutid...

dawn french ja jennifer saunders on ikka täitsa kreisid mutid. youtube's on üllatavalt palju kraami nende loomingust. siin näiteks french ahvib björki, mis tuleb tal imehästi välja. siin jälle french on angsti täis pubekas. siin briti mutid kolivad floridasse pensionipõlve veetma. lõpuks veel seksuaalõpetust 80ndatest aastatest...

ou mai gaaad...

absolutely fabulous...

leidsin vahva klipi juutjuubist. patsy ja edina on mu lemmikud. nad on nii süüdimatult tobedad, et see on lihtsalt naeruväärne.

veel üks lahe klipp, kus pilgatakse ameerika telekajutlustajaid.

absolutely fabulous!

telkkariaddikti...

marta kirjutab oma telekaajaloost. mina nüüd siis ka. hea teema. ning puudutab peaaegu kõiki. elan juba üle aasta ilma telekata. vahel ema juures käies ikka vaatan, kuid ega mul eriti aega selleks pole. põhjus, miks ma ei oma telekat, on see, et ma olen telekasõltlane. ning minu jaoks ainus mõeldav variant on tv-absolutism. ma ei suudaks mitte kuidagi piirata teleka vaatamist, kui see kast mul kodus oleks. sellepärast mul teda pole. ja nii hea on. isa ikka vahel püüab mulle televiisorit pähe määrida, et kuidas ikka niiviisi saab, ei näe uudiseid ega midagi. lehed mul ei käi, raadiot ei kuula... nigu metsas elaks. kuigi hoopis pealinnas. aga ma saan metroos tasuta hommikulehtedest päevauudised loetud. ja rohkem pole vajagi.

olin umbes viieaastane, kui meile osteti värvitelekas. olin jube uhke, kui mulle õpetati, millist nuppu tuleb vajutada, et telekas käima panna. kolmeaastane vend poleks tohtinud telekat torkida. mäletan, kui nördinud ma olin, kui vend õppis selle kunsti paari päevaga minu selja taga selgeks ja oskas ise õiget nuppu klõpsutada. minult võeti alatul kombel vanema õe privileeg ära!

nõukaajal tiiviist ju midagi eriti ei tulnud. multikaid vaatasin ja kõige suuremat sõpra ehk leopoldi. onu raivo meeldis mulle, tal oli ilus kongus nina. ilmselt on praegu ka. ka mihail bojarski ehk d'artagnan meeldis hirmsasti just oma suure nina tõttu. reedeti tuli telekast teatriõhtu. seda vaatasin alati. olen lapsest saati teatrit armastanud. kuid me elasime jumala selja taga ja teatrisse sai ainult paar korda aastas. telekateater sobis nagu rusikas silmaauku.

kui ka meie külasse lõpuks satelliitkanalid jõudsid, siis käisin sõprade juures saksakeelseid rtl'i ja muid taolisi vaatamas. meile satti ei pandud. ei tea miks. vanemad vist koonerdasid. eriti meeldisid mulle reklaamid. need näitasid mingit ilusat, puhast, lõhnavat, jõukat ja probleemivaba elu. arvasin, et läänes kõik nii elavadki. noh, kui soome kolisin, siis sain aru, et reklaam on illusioon. sellist elu pole olemas. keegi ei ela paradiisis...

pubekaeas mu sõltuvus siis algaski. soomes ikka oli, mida telekast vaadata. ja oi, kudas ma vaatasin. silm jõllis. õnneks mul oli teisi hobisid ka, muidu ma oleks mingi eriti hale kuju praegu. ülikoolilinna kolisin koos sõbrannaga ning kummalgi polnud oma telekat. raha läks tarvilikumate asjade peale niigi palju. ja siis märkasingi, milline õnnis elu on ilma selle mölakastita! viimase kaheksa aasta jooksul olen elanud vähemalt poole ajast ilma telerita. kahjuks teiste inimestega koos elades olin seatud fakti ette, et telekas on kodus olemas ning minul pole võimu seda välja visata. nüüd olen see-eest moosi sees. telekavaba piirkond! what a bliss...

vanaisa õunapuu otsas...

tegelikult minu vanaisa viku eriti vist õunapuude otsas ei turninud. ta tegeles vabal ajal viinajoomisega. oli kohe kõrgema kvalifikatsiooniga alkohoolik. näiteks kui minu emme ja issi abiellusid, siis pandi vanaisa viku sauna luku taha. et ta pidu segama ei tuleks. nii et polnd seal mingit romantilist 'isa annab tütre tulevasele mehele üle', nagu praegusel ajal kombeks. siis lihtsalt marsiti zagsi, kirjutati mingile paberile alla, kiire musi, paar lilleõit ja siis - jooma! emme mul vist eriti ei joond, kuna mina olin tal kleidi all juba päris pirakas.

aga jah, vanaisast. tema oli meil tark mees, õppis ise akkordionit mängima. pärandas selle isegi minule. mille tõttu ma olen pidanud aasta aega muusikakoolis vaevlema ja endast kolm korda raskemat lõõtspilli tõmbama. lisaks oli tema ka polüglott ehk mitmekeelne. rääkis soravalt eesti, soome, vene ja saksa keelt. nii et ka selles andes võin ma vabalt teda süüdistada. lisaks tegi ta hästi süüa, eriti pannkooke pühapäeviti. loomulikult, kui ta parajasti purjus ei olnud. kõva töömees oli ta kah. oli mitu aastat kaevanduses tööl.

olen kuulnud igasuguseid naljakaid lugusid oma vanaisa vikust. näiteks polnud minu emmel noorest peast kunagi lõhnaõli, sest viku jõi kõik pohmellis peaga ära. ükskord oli viku väike-maarja kultuurimaja remontimas ja kukkus saali rõdult alla. muud polnudki häda, ainult nina kukkus pooleks. sellest peale oli tal pikkupidi keset nina sügav joon. aga noh, armid ainult kaunistavad meest. purjus peaga meeldis vikule hirmsasti laulda. siis pani vanaema ta kööki luku taha. seal ta veetis öö kusheti peal kõlava häälega lauldes. õnneks mingil ajal ehitasid mu vanavanemad endale oma maja. siis said naabrid laulva viku nuhtlusest lahti. kahjuks oma pere ei saanud. vähemalt mitte enne 1979ndat aastat.

viku ei armastanud eriti lapsi. endal oli tal üksainus. seegi sellepärast, et vanaema keeldus aborti tegemast. oleks ennemini lahutanud. aga kui mina sündisin, siis nähti vikut ükskord mind isegi süles hoidmas! vanast peast läks ilmselt lastesõbralikumaks.

kahjuks mina tema sõbralikkust eriti tunda ei saanud, sest viku suri maha kui ma olin alles 8-kuune. läks sõpradega kuskile furgoonautosse jooma ning lämbus seal ära. koju tuli juba surnust peast. minu jaoks ongi vanaisa viku lihtsalt valge ristiga haud ja valusnaljakad lood tema elust ja tegemistest...

nagu kaks tilka vett...

etioopia ja kolumbia. kaks erinevat mannert. kohtumine üldse kolmandal mandril. milline kokkusattumus!

hällist hauani...

nõrganärvilistele ei soovita...

täna õhtul nägin tööl huvitavat okset. minu kui giidi ja koristajamuti kohustuseks on pärast viimast reisi vetsud korda teha. ühes kabiinis olid kõik pinnad täis roosat okset. kusjuures hais polnudki hirmus jube. oli selline magus... okseklient oli vist vaarikasorbetti söönud. ning see oli muu toiduga ja alkomahooliga kõhus riidu läinud. noh, mina veetsin siis meeldejääva hetke seda ilusat roosat okset vetsust välja rookides. arvatavasti sain paar kortsu näkku juurde. vastikuse grimass oli niivõrd tugev...

aga roosa on moevärv. mõni inimene käib nii viimase piirini moega kaasas, et isegi oksendab moekalt. tee järgi, kui oskad!

comme si, comme ça...

teate, mis juhtub, kui nädal aega nõusid ei pese? nõud lähvad hallitama. jaa-jaa. ma olen ära proovinud. mul on tunne nagu mõnel elatanud eluvõõral vanapoisil...

je t'aime tant...

tõeline ühendus inimeste vahel on päris haruldane. õnnelik on inimene, kellel on keegi, kellega on hea ja kerge suhelda sügaval tasandil. kui toimub tõeline kohtumine. kui inimesed näevad üksteist. nii nagu nad on. ja meeldivad teineteisele. nii nagu nad on.

selline sügav side on minul enamjaolt naistega. meestega kahjuks harva... tihti on juhtunud ka nii, et ma arvan, et on olemas eriline side, üksteisest arusaamine mingil maagilisel tasandil. ning hiljem selgub, et see kõik oligi minupoolne illusioon. et ma lihtsalt kujutlesin mõtteid teise inimese pähe... ja tegelikult elasime me kogu aeg üksteisest mööda. siis on küll valus. ning süüdistada pole ka kedagi peale iseenda.

selle teema parimaid illustratsioone on film before sunset. mind inspireerib see viis, kuidas romantiline armastus esitatakse elulähedasena ja üleüldse võimalikuna. sobib eriti hästi küünilistele ja haiget saanud hingedele. sündigu sulle sinu usu järgi...

"the idea that we only can be complete with another person is evil! right?"

p.s. julie delpy muusikal on pariisi kohvikulõhn ja sügise värvid. sellised, mis kraabivad magusalt hinge.

ihanuuksia...

küll väljas lõhnab hästi. eriti õhtul. kõik puud-põõsad õitsevad ja meelitavad mesilasi ligi. mul endal kah selline õitsev tunne. hirmsasti tahaks kedagi ligi meelitada. veri keeb ja kõhus lendlevad kevadliblikad... ainult ei tea, kus need mesilased õige on? oh, noorus on ilus aeg...

sõin täna ära liitri kirsse. kirsid on hästi njamm-njamm. kahju, et neid nii lühikest aega saadaval on. aga niikaua kui on, kavatsen mina kõik oma investeeringud teha kirssidesse. ajee!

ei ole roosi okkata, ega jänest lõhki mokkata...

selle lause lugesin mailmama ammu asta kassi raamatust pahupidi puhkus. no on hea raamat. meie peres on ta päris kapsaks loetud. väikevend püüdis omal ajal ka edgar valteriga võistelda ja esitas oma versiooni illustratsioonidest, kohe valteri piltide peal. ma ütleks, et valteril on kindlam käsi kui minu vennal...

i look like a celebrity...(!?!)

täna mulle öeldi, et ma näen nokamütsiga välja nagu geena davis. hahahaaaahaaaaa! no ma lihtsalt pidin selle siia kirjutama, tulevastele põlvedele mälestuseks. õnneks ma pole tomm hänksi nägu...

ma kõrben, sa kõrbed, ta kõrbeb...

täna paistis päike. ja oli isegi soe. kuigi mere ääres oli tuuline, võtsin ennast siiski maika väele. ja nüüd on turi kärtsmürtspunane. pesin nimelt pool päeva laevatekki ja sain enesele ilusasti värvi peale. õnneks laeva pidi ka seestpoolt pesema, nii et teise poole päevast sain varjus olla. aga noh, see pole suvi ega midagi, kui miski koht kõrbend pole. eks. siiamaani on nii külmad ilmad olnud, et mul on purjetaja päevitus. ainult näolapp ja käeseljad on päevitunud, kõik muud kehaosad on jope ja pükste seest sooja ja tuulekaitset otsind.

nüüd siis lõpuks paljastan saladuse, mis on kõiki lugejaid kindlasti ööd ja päevad piinanud. TADADAA: töötan sightseeing-laeva peal. piletimüüjana, koristajana, giidina, tekimehena ja ettekandjana. nii et igav mul üldiselt ei ole. lobisen turistidega, viin kaptenile kohvi, naudin päikest, loen raha...

vetsupesemine pole just see kõge glamuursem osa minu tööpäevast. aga elada võib. nüüd ma kasutan võimalust ja palun kõikidel meeslugejatel eriti tähelepanelikud olla. palun, anun, keelitan ja soovitan kõigi maailma kemmergukoristajate nimel, pliiiis püüdke urineerides sihtida täpselt vetsupotti, mitte selle kõrvale või mingisse peldikukosmosesse. ma ise muidugi ju ei tea, kui raske see sihtimine on, nii et võibolla olen meessoo vastu ülekohtune. kuid minu arust peaks iga täitsamees oma nokut enam-vähem valitsema. ja iga mees tahab ju täitsamees olla. ning õpib selle kuldse oskuse juba kolmeaastaselt ära. onju...?

kui tahate mulle laeva peale külla tulla, siis tulge aga. hängin päevad läbi kauppatori ääres. laeva nimi on doris.

Doris oli toisenlainen,
Doris oli reissunainen.
Doris, Doris, Sä veit mun sydämen
Doris, Doris, Tuo se pois, takasin
sydäntäni vielä tarvitsen.

-J. Karjalainen

mis värk...?

igast värki on toimund. käisin eile sõbranna juures nutmas. mu boss ütles mulle, et ta muretseb mu pärast. meie firma meeskokk andis mulle täna musi. üks võhivõõras kena poiss tegi täna minust läbi autoakna telefoniga pilti. üks võhivõõras vana mees andis mulle piibelehti nuusutada, sest mul olevat nii kena naeratus. viimase kolme nädala jooksul olen ma iga päev kala söönud. veel pole isu täis. homme söön jälle.

kalalaeval ma tööl ei ole.

ostsin täna oma fotokale laaditava aku, et saaks jälle pilti teha. siis teen oma töökohast pilti. ilus töökoht on mul, muide.

un homme oriental...

see mees tantsib paremini kui paljud naised. mul on üks tuttav kairos, kes on professionaalne tantsija riiklikus tantsutrupis ja tantsib seal loomulikult meeste tantse. kuid ta oskab ka väga kenasti tantsida nagu naine. on tõeliselt üllatav näha mõnda meest liikumas veetlevalt naiselikult. mõned oskavad teha seda stiilselt, mõned mitte. leidsin netist linke meestantsijate kohta. neist olen esinemas näinud khaled mahmoud'i ja horacio cifuentes'it. ning olen olnud yousry sharif'i tunnis. alguses oli küll imelik, aga harjus kiiresti. siis võis juba nautida tantsija suurepärast tehnikat ja ilmekust, ning mitte mõelda nii palju sellele, et nad polegi naised...

inta omri*...

väike video, kus esinevad legendaarsed samia gamal ja farid el atrash. farid oli mingi süüria prints, kes põgenes egiptusesse, hakkas lauljaks ja kuulsaks ning jõi ennast lõpuks surnuks. kõik egiptlased teavad teda. samia on legendaarne tantsija, kes on esinenud umbes sajas miljonis filmis ja olnud abielus ka faridiga. tema on ka nüüdseks surnud.

samia ja farid olid tegijad millalgi 40ndatel aastatel. tänapäeval on egiptuse superstaar näiteks dina, kes on ka soomes käinud esinemas ja oma stiili õpetamas. dina tantsu on näha siin (taht shebbak) ja siin (hirmsad riided, kuid tants on hea). mina isiklikult ei saa aru, miks dina püüab kõiki kogu aeg oma miniseelikutega ja supermini-tissihoidjatega shokeerida. võiks ju normaalsemalt riietuda... aga noh, superstaari asi. ise teab, mis teeb. kuigi kuulu järgi keeras egiptuse valitsus paar aastat tagasi dinale mingi käki, ja ta olevat hakanud kasutama veidi katvamaid esinemisriideid.

üks minu tänapäeva lemmikuid on randa, kes teeb jumalikke värinaid. ahhhh. video kvaliteet pole muidugi kiita, aga siiski on näha, et tots oskab tantsida ega rabele niisama.

dina stiil on nii kuulus, et seda esitavad ja õpetavad ka teised puusakeerutajad. ise olen olnud kunagi mingi saksa tantsijanna dina-kursusel. siin tanstib ka keegi eurooplane dina moodi. täitsa äratuntavas stiilis isegi...

*oled mu elu (araabia keeles)

blue tango blue...

jeff goldblum. ilus mees. lai naeratus ja veidi hullumeelne pilk. minu esimene kokkupuude temaga oli kurikuulus kärbse-film. hiljuti vaatasin hullumeelset filmi hullusest, igby goes down. goldblum mängib selles üsna huvitavat ning absurdset tegelast. lisaks on ta ilmselt päris hea pianist ja draamaõpetaja. ning pidavat pidevalt lugema. kui mul oleks võimalus kohtuda ükskõik millise kuulsa hollywood-näitlejaga, siis läheksin trehvile goldblumiga. kaldun arvama, et temaga igav ei hakkaks...

via con me, paolo...

kuus aastat tagasi elasin peterburis ühes vahvas ühikas, kus elutses igasugust huvitavat rahvast. minu parim sõber seal oli dagestanlanna anisa. palju õhtuid veetsime ka koos itaallanna enzaga. enza armastas mängida kitarri, katrien (belgiast) mängis klaverit. ja mina laulsin. anisa oli väga hea kuulaja...

ühel õhtul enza küsis, kas ma oskan laulu via con me. et olevat väga kuulus laul ja kuulus laulja. mina polnud paolo contest halligi kuulnud. see muidugi väga üllatas enzat, et kuidas ma ei tunne kuulsat itaalia lauljat. ei tundnud, noh. polnud meie küla poiss. siis me õppisime kambaga laulu ära ja trallitasime seda päris mitmel korral. laulu lahedaim koht on järgmine:

"Chips chips chips/Du du du du du/Ci bum ci bum bum"

aastate jooksul olin kogu asja ära unustanud. laenasin ükspäev muusikaraamatukogust juhtumisi conte plaadi, et kuulan ka, mis mees see õige on. ning mulle hakkas ta hirrrmsasti meeldima. kuulan ühte ja sama plaati päevad läbi. juhtumisi tippisin youtube.com'i sisse conte nime ja leidsin selle siin. see sama laul, mille enza kunagi õpetas!!! ahhh, nostalgia...

птички поют...

uskomatonta, mutta totta. kell on pool üks öösel ja minu akna taga laulab mingi lind. ei tea, kas see ongi nüüd see ööbik või mis ta on, kes öösel laulab? keset helsingi linna? круто.