killuke õnne...
väljast külmast tulles kuum juurviljasupp, praetud sibulaga. see on juba päris pirakas killuke õnne. praetud sibula, värske pesu ja küünlaleegi toss tuletavad lapsepõlve meelde. soojust ja turvalisust. mäletan, et me vennaga ühel jõuluvaheajal pidevalt süütasime küünlaid ning puhusime ära. et head lõhna tuleks. vanaema läks lõpuks tigedaks, et pole enam, mida hingata. kõik on küünlatossu täis. siis pidime piirduma sulanud küünlarasvaga mängimisega...
mul oli kunagi korterikaaslane, kes vajas üleloomulikult palju värsket õhku. kui tema üksi kodus oli, siis oli korter nagu külmik. eriti talvel. kõik aknad jätkuvalt lahti. muudkui tuulutas. ning igasugused praadimisehaisud ja küünlatossud tuulutas ta ka koheselt välja. ei saanudki kodu hõngu luua...
4 kommentaari:
Hmm. Värsket õhku pole kunagi liiga palju. Ma vajan ka seda vist rohkem kui keskmine kodanik. Sõltumata ilmast käib mul igal hommikul köögiaken lahti vähemalt selleks ajaks, kui ma süüa teen ja söön. Mitte selleks, et toiduvalmistamislõhnast lahti saada. Ei, lihtsalt... hommik peab niimoodi algama. Ja üldse hoian ma päeval aknaid nii tööl kui kodus jõudumööda lahti. Ka siis, kui väljas on -20 kraadi. Lihtsalt on vaja, hingata tahaks. Kui mul oleks valida kodulõhna ja hingamise vahel, siis ma valiks pigem ikka viimase :)
oh teid värskeõhumaniakke küll... ilmselt minu kopsud saavad vähema hapnikuga hakkama.
Mul hakkab kinnises ruumis, kus õhk ei ringle, üsna kiirelt pea valutama. Ja mulle tundub, et mu nina on seisva õhu suhtes mõneti tundlikum kui kolleegidel. Või vähemalt reageerib ägedamalt.
mulle küll küünla lõhn meeldib. aga samas kui väljason -20 peaks akna avama küll, sest siismul tekib kuivaõhu allergia. ei saa sees enam hingata. eelmine talv oligi naljakas, et sisi kui oli see kõige õudsam külma aeg ei saanud ma sees olla, sest hingata ei sanud ja väljas just külmas sain.
tänane leiutis sõna oli lausa mitme tasandiline. ma vaata, et nad teevad siin edu samme:P
Postita kommentaar