the merry blues...

mõnel päeval tundub, et absoluutselt kõik inimesed siin ilmas on loodud selle jaoks, et mind närvi ajada. tänaval koperdavad ees, lasevad ukse vastu su sõrmenukke kinni, ütlevad asju, mis sind kurvastavad ning ei tee selle juures teist nägugi. inimesi on liiga palju ning keegi ei tee, nagu mina tahan.

näiteks loengusaalis istutakse pika pingirea mõlemasse otsa, jättes keskpaiga täiesti tühjaks. siis sa pead neist mööda trügima, kui sinna istuma lähed. see on nagu mingi taud, et istutakse ainult rea otsas. rea otsi ei jagu ju igaühele, mõni peab ikka keskel ka istuma. viimasel ajal mõtlen ma kahjurõõmuga, et häh, oma viga, et nüüd püsti pead tõusma, kui ma sust mööda lähen. ükskord lasin pingiotsa neiul püsti tõusta, et oma asjad kohale panna. kuna loengu alguseni oli veidi aega, käisin veel oma veepudelit täitmas. neiu pidi jälle minu pärast kaks korda püsti tõusma. kuradike minu sees muudkui muheles...

kui ma olen pahas tujus, siis tahan hirmsasti oma lemmiknarkotsi ehk suhkrut. istusin täna vihaselt metroos ja plaanisin, kuidas lähen poodi ja ostan suure laadungi jäätist. ja söön korraga ära. las siis maailm näeb, et mina teen, mis ise tahan. voh! siis hakkas tasapisi koitma, et tegelikult teen ma sellega halba ju ainult iseendale. maailmal on täitsa suva. teistel ongi parem irvitada, kui ma jälle veidi pekisem olen. ning millest on jäätis tehtud? sajast miljonist protsendist suhkrust ning lisaainetest E123-E666. ja vot ei läinudki poodi jäätisejahile. keetsin hoopis putru. mul on mandariine ka. jonnimistuju on peaaegu möödas...