tahaks öelda midagi ilusat...

kui oskaks luuletusi kirjutada, siis nüüd kirjutaks. puhtusest ja kargusest ja valgusest... sellest, kuidas küünlaleek paneb õhu aknaklaasil võbelema. sellest, mis tunne on villastes sokkides. ja sõpruses. et on hea, kui tead, et oled kellelegi oluline. et kui see keegi ära sureks, oleks sinu elu palju vaesem. oleks üks koht vähem, kus sind oodatakse.

armastamine ja meeldimine on kaks nii erinevat asja. ma ei meeldi endale alati, kuid armastan siiski. igavesti. vanaema ajab mind tihti närvi oma jutuga, reageerib sageli üle, temaga pole lihtne. kuid ma armastan teda. tahan talle head, kuigi ta ei talita just alati minu meelest õigesti. sama lugu ka ema-isaga.

tahaks, et suudaks suhtuda niiviisi ka kaaslastesse-tuttavatesse. sõbrad on sõbrad selle pärast, et nad meeldivad mulle. ning ma ka armastan neid. aga mida teha inimestega, kes nii väga ei meeldi, kelle iseloomu nõrkused provotseerivad? püüda näha nende nõrkuste taha, näha inimest, kes on täpselt sama väärtuslik kui sina ise ja mustmiljon muud inimolendit? kõik loodud jumala näo järgi. tahta head inimesele, kelle eluviisi ja tegemisi sa eriti ei austa ja kellega lihtsalt pole hea koos olla. on tarvis ka julgust, et piirid paika panna. väga palju julgust. et mite hambaid krigistades koos kohvitada ja pärast taga kiruda. et öelda, vabanda, kuid ma ei suuda sinuga hea sõber olla. ma tunnen, et me ei mõista teineteist, ning see on kurnav. oleme lihtsalt tuttavad, eks? ma soovin sulle südamest kõike head...