une-mati ootab ju...

olen üle elanud ikstriim-ööpäeva. kõik algas sellega, et mul oli täna eksam. noh, mina olen ju üks kuulus eksamiks õppija. eile keskendusin laisklemisele, käisin sõbraga lõunatamas, olin oma elu esimeses hispaania keele tunnis (meid oli seal mustmiljon. loodan, et kui ilmad külmemaks lähevad, siis pooled tibid jäävad ära. ausalt, seal oli kokku umbes nelikümmend naist ja viis meest. osa tsikkidest lobises omavahel. murrr!).

siis tulin koju püha kavatsusega õppida. surfasin veidi netis, tegin süüa, tegin raamatu lahti. ja õpetaja saadetud ppt-slaidid. hakkasin pihta. õige huvitav oli, lugesin beowulfi ja shakespeari ja miltonit ja kuningas arthuri surmast ja... umbes kell kaksteist vaatasin kella ja tegin esimese laari kohvi. kell kolm tegin teise laari. kell viis sõin võileibu ja jõin jälle kohvi. mul on head shokolaadi maitsega kohvi. kell seitse oli lugeda jäänud ainult üks pikk tekst. otsustasin hetkeks diivanile visata ja silmi puhata. lebotasin pool tundi. kuidagi külm oli. siis tõusin üles, pesin hambad ja pakkisin suure seljakoti. kell üheksa algas neljatunnine eksam. tegin ära kolme ja poolega. eksam läks kaks korda paremini kui see eelmine. no see didaktika pole minu ala, noh!

eksamilt otse tantsutrenni, sealt lõunale, siis loengusse, sealt kiirelt teise tantsutrenni. siis veel poodi ja nüüd olen ma lõpuks oma armsas urus. ribikardinad on kinni, araablased laulavad kõlarites mahedalt. söön hapukurki. nii hea.

ma ütleks, et ma olen kangelane. kuigi natuke ajab minestama ja süda klopib ka. aga see võib vabalt olla sellest, et pole juba kuus tundi söönud. peaks vist midagi peale hapukurgii veel sööma...