kolisingi ära...

jah. lõplik otsus sündis täna. suur ja pidulik moment. veidi alla aasta on blogger mind teeninud, nüüd on aeg uutele jahimaadele kapata. sest annushka närvid on ju ka ometi midagi väärt, eksju.

uus elukoht on SIIN. tulge mulle külla. pidu siiski ei tee, tulge niisama...

guudbai blogger!

kamarajura...

blogger on nõme, pipardab alati just siis, kui mul on vaja pilti postitada. ja font on viimasel ajal ka totter, kord on korralik ridadevahe, kord viskab kõik lõigud kokku. vihastasin täna õhtul ja tegin endale wordpressi ka konto. ainult et seal pole sellist template'i nagu ma tahaks. no on ju kurb. eks ma nüüd siis mõtle veel veidi, et kas kolida päriselt või mitte. kuulge, head kullapaid wordpressi kasutajad, andke nõu, öelge, kas ta on ikka nii hea ja tore ja ei vigurda üldse?

hull poodleja...

käisin reedel pärast eksamit ennast premeerimas või nii. ega ma olin juba ammu planeerind, et lõnga ja sukavardad tuleb osta. sest pärast heegeldamiskaifi arvasin ma, et mis see sokikudumine siis ka ära ei ole. noh, ostsin lõnga ja bambusest vardad. head, ei kolise nii hullult. ja pärleid ostsin, ja pärlinõelu. sest tavalised nõelad, sindrid, ei mahu ju nendest imenikerdistest läbi. kinni nigu kaamel nõelasilmas. täitsa matsaka hunniku raha pidin oma uute naiselike rõõmude eest ära andma.

kudumine osutus palju raskemaks kui heegeldamine. ma olen alles kolm sentimeetrit sokki kudunud. ja kuigi teen lõngaga kaasas olnud juhise järgi, tundub, et sellest sokist saab liiga lai. ei oskagi otsustada, et kas üles harutada ja väiksemat proovida või lihtsalt edasi põrutada. sest kui ma vähem silmi teen, siis ei oska ma ju enam pärast kanda teha selle sama juhise järgi. no küll minu elu on raske...

minu lemmiklõhnaõli on roheline tee. selle pudeli leidsin eirast, mahepoest. ma suvel ju iga päev töö tõttu eiras, siis hulkusin seal vahel ringi ja uudistasin elu. no ja sattusingi mahepoodi ning tõdesin, et on palju kasulikum osta normaalselt toodetud 100 ml lõhna kahekümne euroga kui mingit elizabeth ardeni poole väiksemat pudelit poole suurema raha eest. ega see eliisabet mingi meie küla poiss ole, et ma teda toetama peaksin. suvel ostetud pudel sai paar nädalat tagasi otsa. siis läksin ja ostsin uue. küll ma nüüd haisen hästi...

roosad sokid ja alusseelik...

käisime eelmisel laupäeval sõpradega päästearmee kaltsukas ehk kirpushkal. aknal oli selline armas vaatepilt. baleriin oli oma koivad kuidagi nihu jätnud...

katastroofist lilleks...

minust on viimasel ajal saanud tõeline bilehile ja peoeit. ega ma üksi viitsikski, aga sõbranje tirib kaasa. noh, eile oli jälle mingis restoranis salsabänd mängimas. pidu algas kell 11 õhtul ja bänd tuli lavale alles pool üks. no halloo. andis ikka oodata. aga ega nad minu meelest eriti head polnudki. olid mingid mustad onud, kes röökisid mikrofonidesse higipull nina otsas. ma tantsisin vahepeal kõlari juures ja jäin hetkeliselt kurdiks.

igatahes, õhtu algus oli igav ja kurnav. olin terve päeva üksi kodus istunud, sokki kudunud ja eksamiks õppinud. siis tirisin end välja ja olin juba alguses jube väsinud. no aga oli kokku lepitud, mis teed. kui kluppi jõudsime, märkasin õudusega, et seal on maailma lollimalt planeeritud tantsupõrand, ei mahu sisse ega välja, vähe ruumi jne. lisaks poole põrandast oli hõivanud orkester oma tavaariga. rahvas oli ka kõik võõras ja üldse oli nõme. ma juba mõtlesin kahjutundega, et näh, ongi tüüpiline soome salsaõhtu, et lähed haigutades koju ja ilgelt kahju on oma üheksast eurost, mis ukse peal pidid ära andma. aga siis lasti hoopis mingit reggaetoni ja muud üksitantsitavat musa ja me läksime sõbranjega peput keerutama. seejärel hakkaski lahe pihta, energia tuli sisse ja naeratus näole. selle aja peale, kui salsat lasti, olin ma juba vormis ja käisin suvaliselt mehi tantsitamas. ühegi nõmediku otsa ei sattunud. päris mitu oli sellist, kes olid millegipärast jube ebakindlad endas, kuigi tantsisid täitsa ookaa. ei tea, milleks selline liigne tagasihoidlikkus?

oo, ja siis, kallis rahvas, siis... nägin ma tantsujumalat. ja läksin võtsin tal käest kinni. ta oli selline väga väikest kasvu kleenuke peruulane, indiaanlase näoga ja vinge kongus ninaga. enamasti meeldis talle tantsida endast peajagu pikemate plondiinidega, kel suured tissid ja kõrged kontsad. aga noh, ta oli nii mõnus tegelane, et mina kõlbasin ka. ja ossa, kus mees bailas. jällegi, oli näost näha, et kutile lihtsalt meeldib tantsida. ta tegi minuga sada imet ja võttis mind ühe loo jooksul ikka täiesti võhmale. sest orkester mängis ülipikki lugusid, ilmselt selleks, et siis ei pea nii mitut erinevat lugu tegema. kui üks kestab ikka oma 10-15 mintsa, on kolme looga juba pool tundi täis. hiljem sain teada, et mehe nimi on patricio ja ta on tantsuõps tamperes. no sellepärast ta oligi nii mõnus tantsupartner. õpetaja ju! need ongi üldiselt minu lemmikmehed tantsupõrandal. mää oon niin laatutietoinen...

mis saab mu lapsepõlvekodust...?

mutt teeb oma uues korteris remonti. meil on maal vana maja, kus pole ei sooja vett ega vesiklosetti. vahel ma unistan sellest, et oleks raha ja aega. siis ma laseks oma lapsepõlvekodus teha ägeda remondi nii et seal mõnus elada oleks. ja auto tuleks siis ju ka osta, sest muidu seal kolkas ei kannata elada. nojah, ja tööl tuleks ju ka kuskil käia.

üks õhtu ma ei saanud undki, muudkui mõtlesin, kuhu vannituba ehitada, ja millist laudpõrandat ma tahaks ja mis seinad ehk maha võtta ja kuidas verandat soojaks saada, meil seal ju ahiküte. ilmselt on võimalik ühendada ahiküte elektriküttega. ja aknad tuleks ära vahetada, nad on hiigla vanad ja ei käi enam korralikult lahti. siis mõtlesin veel, mis mööbli viskaks ära (nõukaaegsed hiigelsuured sektsioonkapid) ja mis restaureeriks korda (näiteks ema lapsepõlvest pärit ümarate nurkadega riidekapp, väga nunnu). ja televiisoriantenni võtaks katuselt maha, sest mulle ei meeldi telekas. kõrvalhoones tuleks ka remont teha, kuurid korda seada. ja uus kasvuhoone ehitada. ja tagumine aiavärav uus tellida. ja lakka võiks veel tube ehitada, seal ju aknadki olemas. mamma mia, kui palju seal oleks teha...

jah, aga kust mul see raha või aeg... vanaema jäi ka hiljuti jalust maha, ema sõitis kohale, et ta haiglasse toimetada. kurb. nii et ma ei tea, mis saab vanaemast ja mis saab tema ehitatud majast. kõik laguneb...

hooraveri keeb...

inimeselaps on ikka väga kummaline olevus. meil on peas mingid printsiibid ja tõekspidamised, väärtused ja nii edasi. ja siis me kõnnime mööda maailma ringi ja käitume risti vastu oma tõekspidamistele.

paulus imestas ka seda asja. et miks ta ometi teeb seda, mida ta tegelikult ei taha ju. no ma ütleks selle peale, et hooraveri tõmbab. vanas testamendis on kasutatud tohutult palju hoorasümboolikat. et iisraeli rahvas käib hooramas võõraste jumalatega ja petab oma tõelist abielukaaslast ja armastajat. et iisrael jagab oma suva järgi ennast esimesele mooramehele, kes vastu tuleb ning ei pea millekski oma kalli abikaasa armastusavaldusi. ja nii ongi. hmm, ma käitun ka samamoodi. õnneks mul veel lihast ja luust meest pole, nii et tal on hetkel selle võrra kergem, et pole mu truudusetust südamest teadlik. ja mida ta ei tea, ei saa ka haiget teha... ja noh, ega ta on ise lõppude lõpuks samasugune, eksole! ikkagi inimene.

truudusetus algab ju ikka südamest. ega ei peagi füüsiliselt mingeid käkitegusid tegema, et omadega puntrasse jõuda. mõtetestki piisab. mind ajab ühtaegu naerma ja nutma kui ma seda endas ja enda ümber näen. kuidas hooraveri tõmbab. et äkki kusagil mujal ja kellegi teisega oleks ikka parem. et oo, see isane on jõugujuhim kui see teine. lähen ujun talle külje alla ja löön nurru. instinktid töötavad ju.

nii et ongi konflikt liha ja vaimu vahel. selle maise elu lõpuni. teisest küljest on see isegi vahva. teeb elu huvitavaks. on, mille nimel kembelda ja rassida. et ikka kristusele lähemale jõuda. ja kui viltu läheb, siis korja aga oma kondid maast ülesse, pühi tagumik tolmust puhtaks ja proovi uuesti. vanu vigu nina alla ei hõõruta. ja võitlemine arendab kõigele lisaks iseloomu. et ma kasvaksin selleks, kes ma tegelikult olen. minu iidol paulus arvab ka nii. äge...

inimesed seinal...

ülemine tädi on vahva, talle meeldivad erksad värvid. ja sellepärast meeldib ta mulle. raami tegi mu ülemus eelmisel suvel, kui ma palusin. et oleks vaja vanadest, halliks kulunud laudadest pildiraame. ta teadis, kust kuurist saab tasuta vanu laudu ja saagis need mulle valmis ja klopsis kokku ka. mu ülemus on väga hea inimene. ta hobiks on korterite remontimine ja igasuguste huvitavate lahenduste välja mõtlemine. ja muidugi ka näitsikute hädast välja aitamine. eriti kui neil on vanu laudu vaja ja muud seesugust.

alumine pilt koosneb kahest osast. mustast naervast mehest ja valgest naervast mehest. nad on mingid hüpertrendikad kokad siin helsingis. töötavad klaus k:s, on eriti tähtsad tegelased. city-lehes oli neist selline armas pilt kunagi ja ma rebisin ta välja ja riputasin omale seinale. hea energia pilt on. nende restoranis pole ma kunagi käinud. tegelt võiks ju ikka minna, järgmine kord kui raha on. ehk siis järgmise viisaastaku sees...