hooraveri keeb...

inimeselaps on ikka väga kummaline olevus. meil on peas mingid printsiibid ja tõekspidamised, väärtused ja nii edasi. ja siis me kõnnime mööda maailma ringi ja käitume risti vastu oma tõekspidamistele.

paulus imestas ka seda asja. et miks ta ometi teeb seda, mida ta tegelikult ei taha ju. no ma ütleks selle peale, et hooraveri tõmbab. vanas testamendis on kasutatud tohutult palju hoorasümboolikat. et iisraeli rahvas käib hooramas võõraste jumalatega ja petab oma tõelist abielukaaslast ja armastajat. et iisrael jagab oma suva järgi ennast esimesele mooramehele, kes vastu tuleb ning ei pea millekski oma kalli abikaasa armastusavaldusi. ja nii ongi. hmm, ma käitun ka samamoodi. õnneks mul veel lihast ja luust meest pole, nii et tal on hetkel selle võrra kergem, et pole mu truudusetust südamest teadlik. ja mida ta ei tea, ei saa ka haiget teha... ja noh, ega ta on ise lõppude lõpuks samasugune, eksole! ikkagi inimene.

truudusetus algab ju ikka südamest. ega ei peagi füüsiliselt mingeid käkitegusid tegema, et omadega puntrasse jõuda. mõtetestki piisab. mind ajab ühtaegu naerma ja nutma kui ma seda endas ja enda ümber näen. kuidas hooraveri tõmbab. et äkki kusagil mujal ja kellegi teisega oleks ikka parem. et oo, see isane on jõugujuhim kui see teine. lähen ujun talle külje alla ja löön nurru. instinktid töötavad ju.

nii et ongi konflikt liha ja vaimu vahel. selle maise elu lõpuni. teisest küljest on see isegi vahva. teeb elu huvitavaks. on, mille nimel kembelda ja rassida. et ikka kristusele lähemale jõuda. ja kui viltu läheb, siis korja aga oma kondid maast ülesse, pühi tagumik tolmust puhtaks ja proovi uuesti. vanu vigu nina alla ei hõõruta. ja võitlemine arendab kõigele lisaks iseloomu. et ma kasvaksin selleks, kes ma tegelikult olen. minu iidol paulus arvab ka nii. äge...

head jaanipäeva jah. ma tulin oslost tagasi...

rääkisin norras eesti neiuga inglise keeles, sest seltskonnas oli shotlasi. tema ütles mulle midagi ilusat ja ma tahtsin tänada. ütlesin hoopis "merry christmas".

oslo rongijaamas sain juhuslikult kokku vana tuttavaga tallinnast. no kui väike see maailm ometi võib olla, ah?

õppisin hääldama ühe armsa islandi poisi nime. tema meelest tuli mul jube hästi välja.

sõitsin bussis kogemata jänest.

rääkisin naiste vetsus keniast pärit naisega. pärast sõin koos hommikust ühe poolkenialannaga. go-go kenia!

kui ma ühel hommikul bensukast papptopsitäie kohvi ostsin, ajas müüja mu sealt kiiremas korras välja. ta pidi korra keldrisse minema ja poeuks oli vaja lukku panna. aga kohvi sain ikka kätte.

nägin rongiaknast oma lemmikvaadet - lumine maastik õhtul sinise hetke aegu. ütlemata ilus oli.

oslo raudteejaama hoone ees seisab suur tiiger. ei tea miks just tiiger?

vihastasin lennujaama turvakontrolli peale. sest pidin isegi oma saapad jalast ära võtma. eks see üks inimeste kiusamine ole. terroristid on ju ometi kavalad. niimoodi tavakodanikke läbivalgustades ja neilt veepudeleid ära võttes küll ühtegi bin laadenit kätte ei saada. aga noh, eks see kõik loob illusiooni, et meie turvalisusega ikka tegeldakse.
oleksin lennukiga peaaegu alla kukkunud, sest minu kõrval istuv mees ei järginud turvanõudeid ja kuulas musa kui elektroonilised aparaadid oleks pidand kinni olema. õnneks stjuardess tuli ja päästis meie kõigi elu.

proovisin tantsida merenguet ühe nunnu mehhiklasega, kes ei oskagi merenguet tantsida. aga puusanõks oli tal siiski olemas. neil pidavat see kõigil olema, nagu ta väitis. ta ütles ka, et ma olevat geenius. mulle meeldib, kui mulle selliseid asju öeldakse, muideks.

oslos maksab kohvikus üks latte ja võileib 11 eurot ehk siis mingi 170 eeku. sama hinna eest saab ka pitsa...

tegin seal norras igasuguseid julgeid asju. asju, mida ma ei julge aga siiski tahan teha. sest julgus on ju tegutsemist ka siis, kui kardad. suhtlesin inimestega, kellega ma üldjuhul ei suhtleks. tundsin end hästi situatsioonides, kus ma varem oleksin täiesti krambis olnud. ma ütleks, et see, mis minuga uuel aastal toimus, omab positiivseid tagajärgi. see polnudki lihtsalt mingi emotsioonilaks. jumal tegi hoopis põhjalikumat tööd...



* pilt on denka tehtud, samalt reisilt.

igavene rist ja viletsus nende meestega...

äh, küll meestega on raske. nendega koos on paha ja ilma on ka paha. mõnikord läheks küll hea meelega kuhugi kloostrisse ära, et enam ühtegi mehenägu ei näeks. aga no see pole ju lahendus. sest kui mul on ikka kibe ja tattipritsiv süda sees, küll ma siis ka abbedissaga või muu suvalise tegelasega raksu läheks. nagu dziisus kraist ütles, tulevad pahad mõtted ja teod inimese seest, mitte välistest asjadest. inimene võib ükskõik mis ilusa asja tuksi keerata. ja ei tee teist nägugi. noh, võibolla natuke krimpsutab, sapil on ju kibe maik man.

õnneks on võimalus neid p**ssekeeratuid asju hiljem ka parandada. ma juba vaikselt ühe kutiga alustasin, endal nutt kurgus. aga kasu oli. mees paistis asjast aru saavat. homme pean teise tegelase ette võtma. kuigi eriti ei tahaks...

selles mõttes olen ma küll õnnistatud, et mu ümber on palju seliseid mehi, kes tahavad tegelikult head. nad lihtsalt ei oska. nii nagu ka mina nendega ei oska. ja siis teemegi üksteisele roppu moodi haiget. aga ma olen näinud mitu korda, kuidas mees ennast parandada püüab ja parandabki. see paneb ka minu kõva ja külma südame sulama. alati just siis, kui ma olen juba valmis käega lööma ja tigedaks äärmuslikuks feministiks hakkama.

nii et kõik pole veel kaotatud. nii kaua kui on elu, on ka lootust...

harakad mängisid pingpongi...

väiksena mulle meeldis suvi muu hulgas sellepärast, et siis sai hommikul öösärgiväel õue minna, näiteks trepile istuma ja päikest nautima. või sai kohe otse voodist paljajalu aeda minna, et vaadata, kas maasikad on öö jooksul punasemaks saanud. ei pidanud saabaste ja mütside-jopedega jändama. veel praegugi on üks elu mõnusid ärgata aeglaselt, tuiata ööriiete väel paar tundi mööda ilma ringi, juua aeglaselt kohvi ja mõtiskleda elu üle. vanaema juures väike-maarjas äratan ma vahel suviti möödujates imestust, kui joon veranda trepil pidzhaama väel kohvi, loen raamatut ja taustal mängib vaikselt raadio. sest meie maja veranda trepp on tänava poole. ning ümberkaudsed pole enam harjunud, et meie majas üldse mingit elu näha-kuulda on. õnneks hekk on üsna kõrge (kui ma teda parajasti just lühikeseks nüsinud pole) ja varjab ikka ka veidi.

täna tõusin selle peale üles, et telefon helises ja päike paistis. otsustasin pidzhaama väel õue jalutama minna. palitu tõmbasin enne ikka selga ja saapad jalga. ning kõndisin maja lähedal olevasse metsatukka, et jumalaga hommikujuttu puhuda. seal on kena kalju, kus kasvab igasugu puujändrikke ja päike soojendas ja linnud laulsid. kaks harakat mängisid omavahel pingpongi. üks haugatas oma puu otsas ja lajatas sabaga alt üles. siis kohe teise puu otsast tuli samasugune vastus, ikka sabaliigutusega. huvitav, miks nad niiviisi sabaga alt üles löövad, kui omavahel hauguvad? mõne aja pärast vahetasid nad puid ja jätkasid pingpongitamist. teised linnud laulsid ka vidiit-vidiit aga neid polnud näha. harakad on head suured, jäävad silma.

kui harakad minema lendasid, siis läksin nurga peale poodi ja ostsin piima. peas hakkas leierdama ivo linna "julge laul" ehk ja siis ma olin nagu sangar seiklusfilmis. assotsiatsioon piimapoega on ilmne, eksole...

istu. hindeks "2"...

ähh, elu tegi mulle täna väikese testi and i failed miserably!!! ühesõnaga, vihastasin, ei olnud kannatlik, ei tahtnud teisest inimesest parimat uskuda vaid ikka seda kõige räpasemat. mängisin märtrit ja arvasin, et kõik teised peale minu on lollid jne. ning et mina pean selle pärast õilsalt kannatama, et teised nii lollid on. ja et ma lähen minema ja ei mängi enam nende lollide liivakastis. ehitan endale hoopis oma liivakasti, vohh. las siis näevad, kui halb neil ilma minuta on. las kannatavad, tainapead siuksed.

antagu see mulle andeks. no juhtub mõnikord...

roheline...

täna on roheline päev. tegelikult ma eriti ei armasta rohelist, lausa väldin seda värvi. emme mul ikka püüab meelde tuletada, et roheline teeks mu aurale head. et see on hea värv. no aga ta ei sobi mulle suurtes kogustes. ainult pisitillukestes.

täna oligi pisitillukesi rohelisi. roheline õhtusöök: kurgivõileivad pestoga ja roheline tee. jõin vett tumerohelisest pudelist. ostsin endale uue piibli, rohelise. see oli nüüd küll väga spontaanne ost, tuli lihtsalt shoppamisehullus peale. ja siis ostsingi. piibel on selline eriline, nimeks the message//remix:pause: a daily reading bible. seal on uus ja vana testament segi nigu purdu ja kapsad, remiksitud, ühesõnaga. kõigele lisaks on see vahva tõlge, selline lihtne ameerika keel. et ka hill-billy aru saaks. olen juba ammu sellist taht. noh, nüüd siis ostsin oma viimase raha eest piibli... õnneks mul on kodus kaerahelbeid. liimisin sinna ilustuseks ühe pildi sisse. liimipurk on ka roheline...

eile sõin aafrika shokolaadi. sõber tõi ghanast. ta käis seal oma emmel ja issil külas. shoks oli täiesti maitsetu. ei tea, millest aafrikas shokolaadi tehakse. retsept pole igatahes mitte see, mida karl fazer kasutab...

kloostrikoor venemaalt...

eile olin koolis tööl ja üks tund jäi ära, sest külla tuli noortekoor "anastasis" hantõ-mansiiskist, siberist ühesõnaga. laulsid õigeusu laule. tagareas oli ka kaks meeshäält, neid pole pildil näha. a kuulda oli küll. lapsed kuulasid suhteliselt korralikult. ja mul oli kergem, ei pidanud pingutama tunni andmisega. kontsert oli tegelikult väga kena. koori juhtis maatushka lidia pavlovna, nunn ühesõnaga. ilus nunnasõrmus oli ka sõrmes. naine tundus olevat malbus ise. ei tea, mina nunnaks ikka vist ei suudaks hakata. kuigi sisuliselt ju elan enam-vähem nunnaelu (pole lihtsalt kõiki mõnusid ja kiusatusi elust elimineerinud, kasutan näiteks internetti...), aga otsustada terve elu niimoodi elada, jätta seikluse võimalus elust välja... ega ikka ei taha. eks see olegi mingi taevast antud anne, pauluski arvab niimoodi. mõnel see on ja mõnel jälle pole. kloostrisse sulgumine tundub kuidagi põgenemisena... meid on ju ikkagi kutsutud levitama evangeeliumi, mitte oma toas istuma. elama maailmas kuid mitte maailmast. there's a challenge...

otsis meest, leidis jumala. uus aasta, uus algus...

hooo, aastavahetus raputas. it keeps getting better and better. eelmisel aastavahetusel algas üks väga isiklik protsess, mis muudkui areneb. ootan huviga, kuhu see kõik viib. loo lõpp on õnneks enam-vähem teada, taevasse viib ju. nii et häppi end. aga kuidas see seiklus ikkagi kulgeb, vat see on ka huvitav. teejuhiks on mul olnud inimene nimega john eldredge. ega me pole kunagi kohtunud ning tema ei oska isegi aimata, et mina olemas olen. mina olen seevastu hakanud aimama, et olen jah olemas. ja et olen armastatud. ARMASTATUD! säh sulle... polegi enam mõtet eriti enesehaletsuses vireleda. sellepärast, et meest pole või eiteamille pärast veel...

nojah, john on kirjutanud selliseid elulise tähtsusega raamatuid, nagu "the sacred romance" (mille ma just äsja lõpetasin ning mille analüüsimiseks on veel liiga vara, sest sõnu pole, on ainult tunne), "wild at heart" (jumala ja mehe südameasju), "captivating" (sellest, et ma olen jumalikult skandaalne naine). järgmiseks on plaanis lugeda "dare to desire". no kas pole atraktiivselt skandaalne nimetus kristlikule raamatule, mh, ah?

eelmise aasta jooksul jumal teatas mulle mõningaid toredaid asju. et tasub olla julge; avatud süda saab haiget küll aga ta elab igavesti. kui ma kaitsen ennast iga hinna eest, siis jumal ei saa mind ju kaitsta. ning tasapisi ja kannatlikult seletas ta mulle, et ta ju tegelikult armastab mind vägavägaväga. tegin eelmisel aastal igasugu hulle asju. sõbranna ütles, et annushka, sa jooksed peaga vastu seina. kohe tahtlikult. aga ma lihtsalt pidin. sest muidu oleksin süüdistanud end arguses. ja arg olla ma ei taha. mis sest, et kardan. jah ja ükspäev jooksin ühe mehe järgi, jooksin kohe teise linna ja olin naeruväärne. kuid see mees polnudki siiski see mees. ja siis ma olin üksipäini seal teises linnas keset võhivõõraid inimesi. ja jumal tegi mulle järsku kalli. et pole midagi, et see mees sind ei taha. et mina ju tahan. hirmsasti. no näed siis, ka nii võib olla õnnelik! elu on müsteerium...


The Road Not Taken
by Robert Frost

Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;

Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that, the passing there
Had worn them really about the same,

And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads to way,
I doubted if I should ever come back.

I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.

ich bin glücklich...

jaa-jaa, nii need tunded tulevad ja lähevad. alles ma siin halisesin pikalt ja kurvalt. nüüd jälle hüppan rõõmust. üle mõistuse hea on. veetsin nimelt reedeõhtu jumalaga. miuke inspiratsiooniallikas!! pidin pikkujoulupeole minema tegelikult, kuid ei viitsinud. väsind olin. magasin paar tunnikest ja siis lugesin piiblit, häid raamatuid jumalast, kirjutasin päevikut, palvetasin, nutsin ja naersin ja vingerdasin õnnest...

neljapäeval vestlesin ühe tuttavaga skype's, meil oli tõeliselt sügav ning avatud jutuajamine. rääkisime jumalast ja saatanast, ning kuidas kõige selle saastaga hakkama saada, mida vanakuri kõrva sosistab või karjub, olenevalt päevast. sain sõbralt tohutult head ja lihtsat nõu, ning olen seda paar viimast päeva usinalt praktiseerinud. ma ütleks, et täitsa töötab! ning järgmisel päeval kogesin jumalaga sellist intiimsust, millist pole juba teab kui kaua olnud. sel õhtul mõistsin ja tundsin üksipäini oma kodus, et kristus armastab mind päriselt. PÄRISELT. ma ei tea, kas see on sinu jaoks mõistetav niimoodi loetuna, seda peab vist lihtsalt ise kogema. mingi asi minu sees loksus paika. ma ei väida, et nüüd olengi normaalne ja tasakaaluka hingeeluga naisterahvas. palju asju on veel hinges katki ja pooleli. kindlasti tuleb hetki, mil ma selles suures armastuses taas kord kahtlen. kuid seda õhtut, mis meil oli, see siiski ära ei võta. ilus oli...

päeva mõttetera tuleb rehepapi rehe alt...

"Inimesed nää on vahel nagu mingid lambad ja ei leia ise rohuliblet ega midagi."

mere christianity...

Good infection

In Christianity God is not a static thing - nor even a person - but a dynamic, pulsating activity, a life, almost a kind of drama, a kind of dance. The union between the Father and the Son is such a live concrete thing that this union itself is also a Person.

The Church exists for nothing else but to draw men into Christ, to make them little Christs. It says in the Bible that the whole universe was made for Christ and that everything is to be gathered together in Him.

We shall love the Father as He does and the Holy Ghost will arise in us. He came to this world and became a man in order to spread to other men the kind of Life He has - by what I call 'good infection'. Every Christian is to become a little Christ. The whole purpose of becoming a Christian is simply nothing else.

"Be perfect, as your heavenly Father is perfect." Mt 5:48

I find that good many people have been bothered about that. Some people seem to think this means "Unless you are perfect, I will not help you." And as we cannot be perfect, then, our position is hopeless. But I think he meant "The only help I will give is help to become perfect. You may want something less: but I will give you nothing less."

That is why He warned people to 'count the cost' before becoming Christians. "Make no mistake," He says, "if you let me, I will make you perfect. The moment you put yourself in My hands, that is what you are in for. Nothing less, or other, than that. You have free will, and if you
choose, you can push Me away. But if you do not push Me away, understand that I am going to see this job through. Whatever suffering it may cost you in your earthly life, whatever inconcievable purification it may cost you after death, whatever it costs Me, I will never rest, or let you rest, until you are literally perfect - until My Father can say without reservation that He is well pleased with you, as He said He was well pleased with Me. This I can do and will do. But I will not do anything less."

And yet, this Helper who will, in the long run, be satisfied with nothing less that absolute perfection, will also be delighted with the first feeble, stumbling effort you make tomorrow to do the simplest duty. God is hard to satisfy, but easy to please.

Nice people or new men?

Much is expected from those to whom much is given. If you mistake for your own merits what are really God's gifts to you through nature, and if you are simply contented with being a nice person, you are still a rebel: and all those gifts will only make your fall more terrible, your corruption more complicated, your bad example more disastrous. The Devil was an archangel once; his natural gifts were as far above yours as yours are above those of a chimpanzee.

But if you are a poor creature - poisoned by a wretched upbringing in some house full of vulgar jealousies and senseless quarrels - saddled, by no choice of your own, with some loathsome sexual pervesion - nagged day in and day out by an inferiority complex that makes you snap at your best friends - do not despair. He knows all about it. You are one of the poor whom He blessed. He knows what a wretched machine you are trying to drive. Keep on. Do what you can. One day (perhaps in another world, but perhaps far sooner than that) He will fling it on the scrap-heap and give you a new one. And then you may astonish us all - not least yourself: for you have learned your driving in a hard school. (Some of the last will be first and some of the first will be last).

C. S. Lewis: Mere Christianity
(First published in Great Britain 1952)

jumala sõrm...

...juhatas mind sellele saidile. et ma lõpuks ometi arvuti kinni paneksin ja homseks eksamiks õppima hakkaksin. khuul.

"go read a book, for pete's sake!"

ohhohhooo...

tippaleipä.....................................................putki

igavene teema selles elus on muidugi naised ja mehed. et kuidas on võimalik, et me ikka nii erinevad oleme. douglas jacoby on riputanud netti vahva loo sellel teemal.

soomlased on seda meelt, et naistel on tippaleipäaivot ja meestel putkiaivot. illustreerin neid ajusid siis ka pildikeste abil.

p.s. tippaleipä on ka väga ajakohane, kuna see on 1. mai maiustus. tegelikult ma seda maiustuseks ei kutsuks, kõva, liiga rasvane ja liiga magus. aga ega traditsioonide vastu ei saa...

ei lain kirjain vaan lain henki...

"The only way to truly know right from wrong was through fellowship with God.
Devout Jews, however, typically poured enormous effort into knowing the Book of
God, but little into knowing the God of the Book. They ended up knowing
Scripture so well and understanding it so little that they could ‘prove’
emphatically that the Son of God was guilty of blasphemy and that it was their
holy duty to murder their Messiah." http://net-burst.net/

ei noh, first things first... :)
eks meist igaüks ole omamoodi variser mingis asjas. tervislik on näha, kus ja kuidas nimelt.

a gentle and quiet spirit...

hakkasin teist korda lugema raamatut a gentle and quiet spirit. raamatu sõnum on nii radikaalne, et ühe või kahe lugemisega sellest ei saa õieti arugi. vahva on see, et autor toob ära kreekakeelsete sõnade tähendusi. piiblit tõlkides on paljud originaalsed tähendused läinud veidi kaduma. ja inimesed on agaralt püüdnud neid tõlgitud tähendusi oma eesmärkide kasuks koolutada, nii et lõpuks ei saa keegi enam millestki aru.

noh, raamatu tähtsaim sõnum on, et kristlased alluksid jumalale, valitsusele ja üksteisele. alandlikkus is the word (ma tean, et enamik inimesi saab allergilise reaktsiooni selle sõna peale). alandlikkus jumala suhtes on veel enam vähem arusaadav mõiste. aga siis lahkab ta 1 peetruse 3:1-6. ta väidab, et on oma 30-aastase abielu jooksul õppinud, et kui seda nõu järgida, siis on hundid söönud ja lambad alles. neid peetruse sõnu on ühel tänapäeva lääne naisel raske seedida ja uskuda. veel raskem praktikasse panna. aga ma ütleks, et olen näinud piisavalt näiteid sellest, kuidas piibli nõuandeid EI kasutata. nüüd võiks vaadata, mis juhtub, kui neid kasutada...

unbreak my heart...

süda narmendab. ega ei oska seda kuidagi terveks teha. aeg parandab kõik haavad, öeldakse. aga mis siis, kui haava asemele jääbki kibe juur ja kole arm? ei tahaks nagu. mispärast peavad inimsuhted nii segased olema? ma ise ka muidugi paras teeskleja... ei julge otsekohene ja siiras olla, sest äkki keegi ei tahagi mind ja mu siirust. ning võibolla teised mõtlevad ja kardavad samamoodi. siis näitlemegi koos mingit haiget näidendit ja pärast nutame üksi kodus.

keegi ütles kunagi, et rohkem kui surma kardavad inimesed elu. nii ongi. ma kardan valu, mida elu endaga kaasas kannab. igale päevale oma valu. naljakas on see, et ega see kartmine valu eriti vähemaks ei võta. valu tuleb nagunii. et võiks ju kartmata jätta. kuid põgenedes ühte sorti valu eest saangi siis teist sorti tunda. kuus-null ikkagi. mitte minu kasuks.

siiski on vist parem on anda kui andmata jätta. isegi, kui sind kogu su annetega tagasi tõugatakse. see on risk, millega armastus peab leppima. jumal tegi täpselt samamoodi. riskis sellega, et keegi teda ja tema armu nähagi ei taha. ega paljud ei tahagi. aga jumal riskis ikkagi....

kas mina julgen?