hooraveri keeb...

inimeselaps on ikka väga kummaline olevus. meil on peas mingid printsiibid ja tõekspidamised, väärtused ja nii edasi. ja siis me kõnnime mööda maailma ringi ja käitume risti vastu oma tõekspidamistele.

paulus imestas ka seda asja. et miks ta ometi teeb seda, mida ta tegelikult ei taha ju. no ma ütleks selle peale, et hooraveri tõmbab. vanas testamendis on kasutatud tohutult palju hoorasümboolikat. et iisraeli rahvas käib hooramas võõraste jumalatega ja petab oma tõelist abielukaaslast ja armastajat. et iisrael jagab oma suva järgi ennast esimesele mooramehele, kes vastu tuleb ning ei pea millekski oma kalli abikaasa armastusavaldusi. ja nii ongi. hmm, ma käitun ka samamoodi. õnneks mul veel lihast ja luust meest pole, nii et tal on hetkel selle võrra kergem, et pole mu truudusetust südamest teadlik. ja mida ta ei tea, ei saa ka haiget teha... ja noh, ega ta on ise lõppude lõpuks samasugune, eksole! ikkagi inimene.

truudusetus algab ju ikka südamest. ega ei peagi füüsiliselt mingeid käkitegusid tegema, et omadega puntrasse jõuda. mõtetestki piisab. mind ajab ühtaegu naerma ja nutma kui ma seda endas ja enda ümber näen. kuidas hooraveri tõmbab. et äkki kusagil mujal ja kellegi teisega oleks ikka parem. et oo, see isane on jõugujuhim kui see teine. lähen ujun talle külje alla ja löön nurru. instinktid töötavad ju.

nii et ongi konflikt liha ja vaimu vahel. selle maise elu lõpuni. teisest küljest on see isegi vahva. teeb elu huvitavaks. on, mille nimel kembelda ja rassida. et ikka kristusele lähemale jõuda. ja kui viltu läheb, siis korja aga oma kondid maast ülesse, pühi tagumik tolmust puhtaks ja proovi uuesti. vanu vigu nina alla ei hõõruta. ja võitlemine arendab kõigele lisaks iseloomu. et ma kasvaksin selleks, kes ma tegelikult olen. minu iidol paulus arvab ka nii. äge...

igavene rist ja viletsus nende meestega...

äh, küll meestega on raske. nendega koos on paha ja ilma on ka paha. mõnikord läheks küll hea meelega kuhugi kloostrisse ära, et enam ühtegi mehenägu ei näeks. aga no see pole ju lahendus. sest kui mul on ikka kibe ja tattipritsiv süda sees, küll ma siis ka abbedissaga või muu suvalise tegelasega raksu läheks. nagu dziisus kraist ütles, tulevad pahad mõtted ja teod inimese seest, mitte välistest asjadest. inimene võib ükskõik mis ilusa asja tuksi keerata. ja ei tee teist nägugi. noh, võibolla natuke krimpsutab, sapil on ju kibe maik man.

õnneks on võimalus neid p**ssekeeratuid asju hiljem ka parandada. ma juba vaikselt ühe kutiga alustasin, endal nutt kurgus. aga kasu oli. mees paistis asjast aru saavat. homme pean teise tegelase ette võtma. kuigi eriti ei tahaks...

selles mõttes olen ma küll õnnistatud, et mu ümber on palju seliseid mehi, kes tahavad tegelikult head. nad lihtsalt ei oska. nii nagu ka mina nendega ei oska. ja siis teemegi üksteisele roppu moodi haiget. aga ma olen näinud mitu korda, kuidas mees ennast parandada püüab ja parandabki. see paneb ka minu kõva ja külma südame sulama. alati just siis, kui ma olen juba valmis käega lööma ja tigedaks äärmuslikuks feministiks hakkama.

nii et kõik pole veel kaotatud. nii kaua kui on elu, on ka lootust...

hea, hea, hea, hea, hea...

see salsaõhtu eile oli ekstraklass. elav muusika, bändis oli isegi paar tuttavat. näiteks kai olander, kes mängib meie idamaises grupis nay-flööti, mängis salsabändis saksofoni. ma ei teadnudki. kaitsu ise ütles, et tema repertuaar on vahemeremaade muusika. ma ütleks, et väga lai repertuaar on. ja ta pidada ka kirjutama lugusid sahtlisse. sest kuhu siis veel.

rahvast polnud liiga palju, mahtus ilusti tantsima. public corneri tantsupõrand pole teab mis suur. ja salsa keerutuste jaoks on vaja tsipake rohkem ruumi kui diskonõtkumise tarvis. ja mis kõige parem, leidsin endale väga hea tantsupartneri. keegi stan new yorgist, on helsingis ainult lühikest aega. kurb muidugi, et me enam ilmselt kunagi ei kohtu. sest no tants sujus meil ideaalselt. ta tegi vahvaid trikke, aga hoolitses ikka minu eest ka. lasi isegi mul trikke teha. assamajeerum, kus me bailasime. ma pole juba tükk aega sellist kaifi saanud. mees oli päris nunnu ka, kena musta habemega ja särava naeratusega. see oligi parim, sest kutt ise nautis asja. mitte ei püüdnud lihtsalt kuul välja näha. meil oli lõbus, isegi kui ma vahel mingid sammud sassi ajasin ja muud sellist. we just danced from the bottom of our hearts.

ma panin teda kohe alguses tähele, ta nägi veidi araablase moodi välja. aga ma tahtsin enne ära näha, kas ta tantsida oskab. sest paljud, kes salsapeole tulevad, oskavad ainult tammuda. siis kui nägin, kuda ta ühe tsikiga tantsis, läksin talle ise järgi. hea asi tuleb kohe ära tunda ja kasutusele võtta ju. vähemalt poole õhtust tantsisimegi siis koos. ja ta ütles mulle, et "you dance beautifully!" awwwww...

käisin tantsule palumas ka ühte nõmedikku. tähendab, ma ei teadnud, et ta nõmedik on. oli mingi cubano, tõmmu selline. ja tantsis hästi. no ma siis läksin, et kas tantsime. mees jäi mõttesse, et oh ei tea. mina, et kas jah või ei, mis sa pirtsutad. siis ta loivas aeglaselt tantsupõrandale. oeh, oleks pidanud ta sinnapaika jätma sellise vastiku suhtumise pärast. ma olin poole tantsust tohutult vihane, siis sulasin üles. sest lugu oli hea, kutil ka polnud viga, tantsuliselt. aga no, kamoon, selline ego ei mahu väikesesse tantsukluppi ära.

lõppkokkuvõttes kui ma klubist väljusin, ei suutnud ma naeratamist lõpetada. nirvaana oli...

es mi cumpleaños...

heute habe ich geburtstag! päike paistab minu jaoks, lumi sillerdab, bo kaspers laulab mulle juba mitu tundi jutti. tore mees see bo, vastupidav. külmkapis oli jäätist selle ilusa päeva tähistamiseks. alustasin tähistamist juba hommikul. lugesin voodis viivit ja wagnerit. üles ärkasin selle peale, et telefon piiksus iga 10 minuti tagant. mis värk, ma ei pannud ju äratust. hoopis õnnitlused olid. how sweet is that! isegi issi helistas alles kell kümme, mitte kell vara nagu tal tavaliselt sünnipäeva puhul kombeks on. ja mu venna oskas õnnitleda õigel päeval. ta kontrollib emme käest iga aasta üle, et mis päeval mul on. tal ei püsi number 30 kunagi meeles. nunnu mees.

ma saan varsti viiekümneaastaseks. no siis teeme igatahes pidu. eksju. ma olen peaaegu iga aasta sünnipäeva pidanud, mõnikord vägagi grandioosselt. aga tänavu ei taha. tahan lihtsalt vaikelu nautida. einoh, õhtul on meil sõpradega piiblidiskussioon, eks torti saa seal ikka.

mul on kaugel maal juba seitse aastat üks austaja. väga armas mees. ta helistab igal sünnipäeval ja soovib mulle kõike mida ma tahan. ja ütleb, et igatseb mind. ma lasen tal rahus igatseda, kui see ta elu kenamaks teeb. eelmisel aastal soovisin ma igasuguseid asju. ma olin siis haige ka, niiet soovisin tervist näiteks. ja mehele oleks ka tahtnud minna. ta pakkus ennast, kuid mulle ei sobinud. pirtsakas olen, noh. aga tänavu ma ei soovinudki midagi. sest mul on nii palju! ma olen õnnelik. päriselt. mmmmmmmmmmm...

esmaspäevane needus...

kuulan esmaspäeviti üht kohustuslikku loengut, нормы современного русского языка называется. õppejõud on suutnud oma pika staazhi jooksul saavutada igavuse ülima astme. tema loeng on nii tuimestav, et see on kuulus terves õppetoolis. leiutasin siis täna erinevaid mooduseid igavuse eemale peletamiseks. sest jube, seal polnud võimalik isegi kirjutamisega ennast virgutada, sest mees tõesti читал лекцию, ehk oli teinud meile kõigile koopiad paberist, mida ta meile siis pooleteise tunni jooksul oma vaikse ja halli häälega ette luges. mehel on peale halli hääle ka hallid juuksed ja hall ülikond. no täitsa hall mees.

ma joonistasin siis igasuguseid pildikesi, proovisin isegi ihana jone nägu pastakast välja imeda...

kui kunstilised ideed otsa said, leidsin palju tõhusama meetodi une peletamiseks. hakkasin ennast iga natukese aja tagant näpistama. aitas väga hästi. soovitan soojalt, kui on vaja kellegi igavat juttu kuulata ja magama jääda ei tohi. näpistage ennast, kodanikud!

jälle üks ilus mees...

jone nikula on soome laulva noorsoo hirm ja õudus. mees pole suu peale kukkunud, lahmib paremale ja vasakule. tabloidid on temast vaimustuses, sest jone annab põhjust endast kirjutada. noh, mina teda ei tunne ja midagi tema isiku kohta öelda ei oska. aga ilus mees on ta küll. kunagi kirjutasin, et nägin maailma ilusaimat meest. jone läheb samasse lahtrisse. eriti meeldivad mulle ta hambad. ja kunagi meeldis mulle ka veel üks kuulus inimene, aga nüüd on ta minu jaoks juba so last season...

ja mitmekesine on kutt muuseas ka. tegeleb nii sõjaväenduse kui ka rahva enterteinimisega mitmel moel, osales näiteks tantsud tähtedega -saates. täitsa kena oli vaadata, kuigi puusanõksu siiski netu. selle jaoks on ta vist liiga hevimees.

ühesõnaga, ilusad mehed on minu nõrkus. sest ilu on ju nii ilus...

kõik on korras nagu norras...

trilla-tralla, ma sõidan norra! üheksandal veebruaril. seal toimub selline asi nagu open heart konverents. ja üks hea sõber kinkis mulle lennupiletid! kän juu biliiv it, ah?! no ma ütlen, et igasuguseid imesid juhtub siin ilmas. polegi kunagi norras käind. oslo pidi väga helsingi moodi olema. noh, nüüd saan ma ka oma sõna sekka öelda kui järgmine kord sellel teemal kõneldakse.

üks norra sõber rääkis mulle kord tema jaoks täiuslikust hetkest: suvehommik oslos, sa istud mäe otsas verandal, sööd värskelt keedetud vähke või hummereid või misiganes merekoletisi ja naudid vaadet merele. et see pidavat kõige parem olema. noh, suvehommikut ma veebruaris ei saa, vähke vist ka mitte. aga mäe otsa võin ronida küll. neil norras neid mägesid ikka jagub...

väljas sajab laia lund, mina magan talveund...

no ausalt, mitte üks närv ei juhi. täitsa udune olek. midagi teha ei taha. magasin nii, et pilpad taga. magaks veelgi. uue ehk selle aasta plaanid kõik tegemata. esmaspäeval algab ju kool aga ma pole endale veel tunniplaanigi teinud. homme peaks tööl alustama uue kavaga, ma pole midagi välja mõeld... tänase päeva pingutussaldo on see, et pesin pesu ja keetsin kohvi. teine tass läheb. isegi võileiba ei viitsi teha. kirjutasin päevikusse oma öisest unenäost. see oli nii hull, et siia ei julge kirjutadagi. mis siis kui must saab kunagi kuulus ja tähtis isik ja siis igasugu paparazzid hakkavad mind mu blogikirjutistega bläkkmeilima.

õnneks täna saabub mu parim sõbrants kairost tagasi. saame õhtul kokku. tal on ebamaine oskus mind alati inspireerida, eriti õppimises. ma tõeliselt vajan teda. ta on mulle suureks eeskujuks enda eest hoolitsemisel: ta sööb alati õigeid asju (kuigi ma ei suudaks taimetoitlane olla, tema on juba üle kümne aasta), läheb õhtul õigel ajal magama, kasutab tselluliidivastast kreemi, värvib silmi iga päev, kasutab hambaniiti (kui ma vahel ei viitsi, siis mõtlen tema peale ja viitsin jälle), teeb hoolega sporti ja ei vajuta hommikuti snooze-nuppu (mis on saatana väljamõeldis) vaid ärkab üles siis kui vaja. ja ta ei söö magusat. me oleme üldse igas plaanis vastandid. ma ei teagi, miks me nii head sõbrad oleme. noh, tantsu- ja keelehullud oleme me mõlemad. eks see meid ühendagi. kuna me oleme nii erinevad, siis pole me isegi meeste pärast eriti kakelnud. ainult ühe korra. ning see kaklus lähendas meid vist isegi. konfliktid on ju tihti konstruktiivsed lõppude lõpuks. tegelt olen ma isegi uhke selle üle, et meie sõprus mingi mehe pärast ei lõppenud. isegi selle mehega oleme sõbrad. ikkagi inimesed...

õues lapsed suusatavad. mul on ilmselt post-menstrual syndrome. millegi muuga ma seda nõmedat olekut seletada ei oska...

indian drama...

käisin oma heal sõbral ibrahimil külas. ta tegi maitsvat lambarooga ja näitas india filmi. häh, see polnd küll minu ettekujutus india filmist. "earth" on ikka räige tükk. ja ei mingit laulmist ja tantsimist. film pani laraka vastu nägu. "dil se" on kah siuke samalaadne shokk. ma käisin seda kunagi isegi kinos vaatamas. pärast ei saand õieti käiagi, olin nii raputatud. nii et kellel on mingi stereotüüpiline ettekujutus india filmidest, siis vaadaku neid kaht. siis ilmselt enam pole...

mingi netitesti asemel - räägi sõbraga...

ibrahim sanoo: but about your personality... you are very kind-hearted, and very social. you are also smart and talented in arts. however, and listen carefully to this, however, ....you are so tight ....
annushka sanoo: ???
ibrahim sanoo: i mean that you care so much about about things...you take everything seriously .... and you want everything to be right
annushka sanoo: well, i think there are certain principles that are bigger than people's opinions. like things about faith for example. it's something truly important and eternal... did you mean these things?
ibrahim sanoo: no no no .... i didn't mean faith at all ... in fact that's something i see as a good thing .... i meant your general attitude .... annushka, i am so sorry i feel like a judge and it is such a bad feeling .... but i thought you would like to hear my honest opinion .... i mean that you care even about the small things in your life and you want them to be right, and if not right you will get a bit tense.
annushka sanoo: yes, please, be honest! but what kind of small things do u mean? i don't quite understand...
ibrahim sanoo: like if you make food, it should be proper. if you spoil it, you take it personally... as if you as a person isn't good at cooking... annushka, please forgive me if this doesn't make sense !!
annushka sanoo: hmm, interesting thought! no, don't be afraid to say these things, we've known each other long enough to be able to speak the truth!
annushka sanoo: i know you love me anyway
ibrahim sanoo: yes i do ...
annushka sanoo: actually, i think i see your point...

jätkuvalt õnnelik...

naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa... ühesõnaga, ploha, brat, ploha.

siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.

päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill...

on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu...

aarrggghhhhhhhh....

närvnärvnärvnärvvvvvvvvv. rskrrgggfkrrr. ma hullun. kust saaks osta kannatlikkust? miks see peab arenema just sellise vastiku olemise läbi? ning ennast tundes: vastik on küll aga kannatlikkus ei arene ühtigi. ainuke lohutus on see, et ma tean raudselt, et millalgi läheb see nõmedus mööda. aga millal??? bog znaajet. ja mulle muidugi ei ütle. tal on selline komme. see käib ju kogu arenemise-värgiga kokku. et võimalikult jube ikka oleks. miks küll mõned inimesed on nii neetult emotsionaalsed ning ei suuda end karvavõrdki valitseda või tagasi hoida? why oh why on minu saatus selline kole põrgutules vaevlemine? hissand halasta! palun...


i wish i had never met you
never heard your laughter
never seen your kind eyes
i hope i will forget your name, your eyes, the warmth of your hand
i hope i never remember your smile
or hear your voice
i will forget how lovely you smell
i will, i promise


----------------------------------------
oskaks sama veel araabia keeles kirjutada, laulaks mingi viisijoru peale ja olekski superhitt valmis. sest suurem osa araabia musast on just selline soigumine. ma võikski ju oma armuvalu konstruktiivselt rakendama hakata ning lüürilisi nutulaule välja mõelda. mis siis, et araabia keeles pole...

det var vi båda två...

otsustasin täna, et ma ei pea mõtlema ühele inimesele. et mida tema minust mõtleb või arvab. et ma ei pea ilmaasjata ennast tema peale kulutama. ühepoolne innustus on ikka üsna kurnav asi, eksole. et ma ei pea ju ennast nii hirmsasti kurnama, mul juba niigi liiga palju stressi sümptomeid. nojah, kuna ma mõtlesin neid asju terve päeva, siis tegelikkuses läks see päev ikkagi just selle inimese nahka, kellele ma ju mõelda ei tahtnud... oeh.

nii vahva on kõndida läbi tuviparve. kui nad siis järsku kõik korraga su ümbert lendu tõusevad, on tunne, nagu tõuseksid sa isegi lendu. või nagu sul oleks tuvidest keep ümber. või et siis kõnnid mõnel meeleolukal praha või pariisi platsil, inimesed istuvad mõnusates platsiäärsetes kohvikutes, noored armastajad kohtuvad purskkaevu juures...

rahvavalgustuslik video. eriti meeste jaoks...

mida peab üks mees tegema, kui tema naine kannatab looduse käes? võib teha õigesti ja võib teha valesti. soovitan soojalt esimest varianti, mehe enese huvides...

ja kui mõni mees tahab naiste maailmaga veelgi lähemalt tutvuda, siis aitab teda monthlyman.

hah!

maailm on täis komöödiaseriaale, kus naerdakse nende üle, kes mõnele inimesele armunult otsa vaatavad ning tema jutust tuhkagi aru ei saa. kuna on nii lummatud oma vestluskaaslase ilust või maitea millest.

noh, siuke asi juhtus täna siis lõpuks ka minuga. ma olengi enne sellistesse veidrikesse üleolevalt suhtunud, et kamoon, mees (või naine), mis, jutust ei saa aru või? et mis sa vahid seda rinnapartiid, ole asjalik. nüüd olen siis selle armunult vahtimise ka isiklikult ära proovinud. lausa töö juures.

selles koolis, kus ma hetkel asendusõpetaja olen, on väga kena, meeldiv ja muidu nunnu asedirektor. temaga mul ongi seal koolis kõige rohkem asjatamist, et kus ja mis ja kuidas raamatud, igasugu paberid ja kontrolltööd oleks seal kus vaja ja siis kui vaja. täna seisime koos koridoris teadetetahvli ees ja ta ütles midagi neljapäeva kohta. mina registreerisin ära ainult sõna neljapäev, sest imetlesin parajalt tema armsust ja keskendusin sellele, et see mees üldse olemas on. mitte sellele, mis toimub neljapäeval. siis küsisin, et misasja? noh, et ta paneb need siis sinna neljapäeval. jaa-jaa, olin mina nõus. ei julgenud küsida ka, et vabanda, aga ma ei saanud su jutust praegu sõnagi aru.

hiljem raalisin välja, et ta rääkis vist kontrolltöödest. eks ma neljapäeval lähe kohale ja vaata, mis nendega siis on...

kvinnor är inte heller fy skam...

en kille sanoo: DEN tiden var min vildaste period med vin, kvinnor och sång.
annushka sanoo: men vin och sång är viktiga ;)
en kille sanoo: kvinnor är inte heller fy skam - men det borde räcka med en
annushka sanoo: hahaha :)
annushka sanoo: och inte är mycket vin så bra heller...
en kille sanoo: näe, för de två andra kommer liksom i släptåg ...

niiet pole neil naistel ühekaupa häda midagi. vähemalt üks sõber arvab nii...

naised on ikka hullud küll...

kohtusin eile internetis ühe ammuse tuttavaga. kunagi kuus aastat tagasi olime sellised pooltuttavad, tere ja kuidas läheb. käisime vist paar korda koos lõunal. oligi kõik. ma olin tegelikult siis temasse armunud ka. sest kuda sa ei armu ära mehesse, kes näib olema kõike seda, millest sa unistanud oled, eksole. ega ma tegelikult ju ei tea, kas ta on kõike seda. kuid nii mulle näis. noh, eile tsättisime peaaegu tund aega, et kuidas läinud on ja mis teed. tema ka pole endale veel peret soetanud...

ning nüüd tuleb siis pealkirja põhjendus. pärast tunniajast kerget vestlust inimesega, keda ma pole kuus aastat näinud, olin ma juba temasse uuesti kõrvuni armunud. ning ei suutnud õhtul magama jääda, sest planeerisin vaimusilmas juba meie ühist tulevikku...

öelge palun, mis tablette ma sööma peaksin.

vanaisa õunapuu otsas...

tegelikult minu vanaisa viku eriti vist õunapuude otsas ei turninud. ta tegeles vabal ajal viinajoomisega. oli kohe kõrgema kvalifikatsiooniga alkohoolik. näiteks kui minu emme ja issi abiellusid, siis pandi vanaisa viku sauna luku taha. et ta pidu segama ei tuleks. nii et polnd seal mingit romantilist 'isa annab tütre tulevasele mehele üle', nagu praegusel ajal kombeks. siis lihtsalt marsiti zagsi, kirjutati mingile paberile alla, kiire musi, paar lilleõit ja siis - jooma! emme mul vist eriti ei joond, kuna mina olin tal kleidi all juba päris pirakas.

aga jah, vanaisast. tema oli meil tark mees, õppis ise akkordionit mängima. pärandas selle isegi minule. mille tõttu ma olen pidanud aasta aega muusikakoolis vaevlema ja endast kolm korda raskemat lõõtspilli tõmbama. lisaks oli tema ka polüglott ehk mitmekeelne. rääkis soravalt eesti, soome, vene ja saksa keelt. nii et ka selles andes võin ma vabalt teda süüdistada. lisaks tegi ta hästi süüa, eriti pannkooke pühapäeviti. loomulikult, kui ta parajasti purjus ei olnud. kõva töömees oli ta kah. oli mitu aastat kaevanduses tööl.

olen kuulnud igasuguseid naljakaid lugusid oma vanaisa vikust. näiteks polnud minu emmel noorest peast kunagi lõhnaõli, sest viku jõi kõik pohmellis peaga ära. ükskord oli viku väike-maarja kultuurimaja remontimas ja kukkus saali rõdult alla. muud polnudki häda, ainult nina kukkus pooleks. sellest peale oli tal pikkupidi keset nina sügav joon. aga noh, armid ainult kaunistavad meest. purjus peaga meeldis vikule hirmsasti laulda. siis pani vanaema ta kööki luku taha. seal ta veetis öö kusheti peal kõlava häälega lauldes. õnneks mingil ajal ehitasid mu vanavanemad endale oma maja. siis said naabrid laulva viku nuhtlusest lahti. kahjuks oma pere ei saanud. vähemalt mitte enne 1979ndat aastat.

viku ei armastanud eriti lapsi. endal oli tal üksainus. seegi sellepärast, et vanaema keeldus aborti tegemast. oleks ennemini lahutanud. aga kui mina sündisin, siis nähti vikut ükskord mind isegi süles hoidmas! vanast peast läks ilmselt lastesõbralikumaks.

kahjuks mina tema sõbralikkust eriti tunda ei saanud, sest viku suri maha kui ma olin alles 8-kuune. läks sõpradega kuskile furgoonautosse jooma ning lämbus seal ära. koju tuli juba surnust peast. minu jaoks ongi vanaisa viku lihtsalt valge ristiga haud ja valusnaljakad lood tema elust ja tegemistest...

läksin tööle.

käin seal väga tihti. täna käisin. homme lähen ka. ülehomme ei lähe. siis lähen hoopis saarele. tule saarele sa, tule saarele sa...

armastus on see, kui karu koopast tuleb välja rebane... vastandid tõmbavad üksteist ligi. mnjah. aga raskevõitu on ju, kui peab kogu aeg vastandlema. minule ei meeldi selline asi. ma oleks kohe kodunt ära läind, kui oleks teand, et sa tuled... a mis sa teed, kui loodus kutsub, ah?

ohhohhooo...

tippaleipä.....................................................putki

igavene teema selles elus on muidugi naised ja mehed. et kuidas on võimalik, et me ikka nii erinevad oleme. douglas jacoby on riputanud netti vahva loo sellel teemal.

soomlased on seda meelt, et naistel on tippaleipäaivot ja meestel putkiaivot. illustreerin neid ajusid siis ka pildikeste abil.

p.s. tippaleipä on ka väga ajakohane, kuna see on 1. mai maiustus. tegelikult ma seda maiustuseks ei kutsuks, kõva, liiga rasvane ja liiga magus. aga ega traditsioonide vastu ei saa...