aarrggghhhhhhhh....

närvnärvnärvnärvvvvvvvvv. rskrrgggfkrrr. ma hullun. kust saaks osta kannatlikkust? miks see peab arenema just sellise vastiku olemise läbi? ning ennast tundes: vastik on küll aga kannatlikkus ei arene ühtigi. ainuke lohutus on see, et ma tean raudselt, et millalgi läheb see nõmedus mööda. aga millal??? bog znaajet. ja mulle muidugi ei ütle. tal on selline komme. see käib ju kogu arenemise-värgiga kokku. et võimalikult jube ikka oleks. miks küll mõned inimesed on nii neetult emotsionaalsed ning ei suuda end karvavõrdki valitseda või tagasi hoida? why oh why on minu saatus selline kole põrgutules vaevlemine? hissand halasta! palun...


i wish i had never met you
never heard your laughter
never seen your kind eyes
i hope i will forget your name, your eyes, the warmth of your hand
i hope i never remember your smile
or hear your voice
i will forget how lovely you smell
i will, i promise


----------------------------------------
oskaks sama veel araabia keeles kirjutada, laulaks mingi viisijoru peale ja olekski superhitt valmis. sest suurem osa araabia musast on just selline soigumine. ma võikski ju oma armuvalu konstruktiivselt rakendama hakata ning lüürilisi nutulaule välja mõelda. mis siis, et araabia keeles pole...