beatal ja horaciol on uus fänn...

oh jah. mul ei jätku sõnu. proovin siis nendest mõnedest, mis mul on, adekvaatse pildi kokku seada. ühesõnaga - super nädalavahetus oli. laupäev algas küll mitte lubavalt, mul läks trennis tuju pahaks, sest päris paljud olid närvis ja turtsusid. mitte otse avalikult, vaid teate küll, niimoodi sofistikeeritult, ei vasta küsimustele ja umbes et, ah, sa ei kuula ju üldse. lõunapausi ajal leidsin kesklinnast inimesi siltidega "free hugs". üks nunnu tüdruk oli isegi minu pikkune, nii hea oli kallistada. noh ja siis nutsin ma ühe peatäie kolme sepa platsil, muudkui kallistasin tasuta kallistusi. siis kui veel süüa sain, oli tuju juba täitsa hea.

teistel ka, sest pärast lõunapausi läks kõik väga hästi. piilusime kardina tagant, kuidas horacio laval proovi tegi. siis grimeerisime ennast peaaegu äratundmatuseni ja läksime lavale. mina olin esimene, kes õhulist siidisalli lennutades lavale pidi astuma. salli ots jäi mul kohe kanna taha kinni ja siis ma kobasin seda teise käega juba publiku ees. aga kätte sain ja midagi polnud katki. muid koperdamisi vist polnudki. meie etteaste kestis ainult 15 minutit, seejärale vahetasime kähku riided ja mina sain esimesse ritta koha, et beata ja horacio cifuentesi shoud vaadata. üldse pole kahju, et selle koha eest 35 euri pidin maksma. oli igat senti väärt.

horacio on pikk lihaseline mees, kelle naeratus on midagi ebamaist. ja tundub alati nii siiras ja südamest olema, kuigi see on ju treenitud naeratus. ta ise rääkis, et kui ta trenni teeb, siis teeb nagu päriselt olekski publiku ees. meie teeme ju trenni ikka mossis nägudega. oma kursusel horacio siis utsitas meid, et kui me kohe naeratust ei treeni, siis lava peal ta niisama ei pruugi tullagi.

laupäeval läksime kõik koos hotelli õhtust sööma. lähedalt on horacio ilusamgi kui kaugelt ja pildi pealt. laval on ta igas vikerkaare värvi riietes, eraelus kannab musta. väga efektne. meelekohtadel on juba halli ja... beata on üks kenamaid naisi siin ilmas. mind hämmastas ainult, kuidas ta keha nii noor välja nägi. sest näo poolest on ta ikka juba kõvasti üle neljakümne. ja vahva huumorisoonega. nad mõlemad on väga head õpetajad. kui nad tunni ajal küsisid, et kas küsimusi on, siis polnudki eriti. nad olid kõik juba ise ära seletanud. ja mis seal seletada, kui on täpselt näha, mida ja kuidas nad teevad. einoh, milline täpsus ja lihaste kontroll! ma õppisin beata käest maavärisemist, see on selline et terve keha rappub hästi kiiresti. lahe. nüüd tuleb see kohe mingis tantsus ära katsetada.

neil oli ka oma pisike koeranässakas nimega mimi kaasas. isegi laval. ja tundide ajal ka muidugi. kuts istus maki kõrval laua peal ja oli omaette. kui plaksutama hakati, siis muutus ka tema ärksaks. talle meeldivat aplaus.

kõige rohkem meeldis mulle selle tantsupaari juures see, et kuigi nad on kõrgeim professionaalsuse klass, mida euroopas araabia tantsu alal leida võib, siis ei staaritse nad üldse. beata rääkis meile oma ishiase-vaevast ja soovitas magneesiumi süüa. horacio jagas, kuidas neid on egiptuses miljon korda rahadega ja halva kvaliteediga petetud ja kuidas ta lõpuks ikkagi kõik esinemisriided ise peab valmis õmblema ja pärast on tükk aega sõrmeotsad täitsa katki. seda ühte shoud on ette valmistatud poolteist aastat, nad on egiptusest lauljad ja muusikud välja otsinud, plaadi teinud, tantsud välja mõelnud, riided disaininud ja ise dekoreerinud. näiteks ühe kleidi peale kulub 1500 klaaspärlit. neid horacio siis õmbleb öösiti.

kõigele lisaks on neil lahe huumorisoon. eneseirooniatki leidub parasjagu. esinemises oli see hästi näha. minu lemmiknumber oli see, kus beata tuleb lavale aleksandria stiilis kõrgetes kontsades, lilleke juustes, milaya minikleiti katmas ja laialt nätsu närides. siis ütleb mikrofoni, et teate, üks tema saksa sõbranna armus soome viikingisse ära ja kolis siia. tema oli siis palunud seda sõbrannat nendega koos esinema, ja alguses lischen oli öelnud jah aga pärast ikka ei. nii et nüüd lischen on lava taga ja ei julge välja tulla. et kutsuge, head inimesed, ta välja. meie siis hüüame julgustavalt, et lischen, lischen! muusika algabki ja beata järel tipsib lavale ei keegi muu kui 15 sentimeetri kõrgustes mustades kingades blondi pika parukaga ja minikleidis horacio! karvaseid sääri jagus kõigile. ohhh, kus ma naersin. number oli üldse stiilne, horacio-lischen polnud päris kindel, kuidas see tants käib ja jõllitas ägedalt beata pealt maha. näoilmed olid vastavad. noh, selliseid esinemisi on küllalt nähtud, kus tädid ronivad lavale, kuigi tants pole selge. ja siis just jõllitataksegi üksteist, mitte publikut. esituses oli üks teinegi number, mis satiiritses selle kallal, et suvalised tibid arvavad end ilgelt head kõhutantsijad olevat, kuna oskavad peput keerutada ja tissi väristada. kuna ala pole arenenud sama professionaalselt nagu näiteks jazztants või ballett, siis on ka autoriõigustega ja kvalifikatsioonidega nii ja naa.

oeh, ma võiks vist jäädagi cifuenteseid ülistama. aga kellel seda ikka nii väga vaja on. igatahes inspiratsioon keset koledat sügist on jälle leitud. elagu tants!