carpe diem...

lihtsalt hea on. täna oli väga nunnu päev. hommikul käisin tantsutööl, kliendid olid armsad, pingutasid. neil oli väga kahju, et ma järgmisel aastal seal enam ei õpeta. käisin kohvitamas, lugesin meestelehte veli. polnud paha. isegi vaffa oli. siis läksin sõprade juurde laulma, laulsime kohe kaua ja südamest. homme on meil koguduses pidu. saame 15-aastaseks. sel puhul on siis laulu, tantsu, sööki ja jooki nii palju kui kulub. pärast laulmist ja pitsatamist läksin veel teiste sõprade juurde, kus oli teed, küpsist, palju täiskasvanuid ning veelgi rohkem lapsi vanuses 2-12. terve maja kajas. aga armas oli.

ma olen ilmselgelt vanaks jäämas. sest mulle hakkavad järjest rohkem väikesed lapsed meeldima. ma pole elusees olnud selline mannetu tädi, kes iga beebiga ninnunännutama hakkab ja kõiki lapsi katsuda tahab. noh, nüüd olen ma sellele ohtlikule teele astunud. püüan ennast ikka vahel tagasi hoida, et lapsi mitte päris ära ehmatada. lasen neil enne minuga harjuda ja ise juurde tulla. täna üks armas kolmeaastane mees nõjatus seljaga minu vastu ja hoidis mul suurest varbast kinni. kui me viimati kohtusime, oli ta veel imik. et ega me üksteist eriti ei tundnud. kuid kutt kohanes kiiresti. pärast vahtis mulle veel kavalalt silma sisse, kui ma parankat mugisin...