leban voodis ja kuulan, kuidas vihma sajab. kogu keha on raske. tunnen teki paitust nahal. mõtlen sellele, et leban voodis ja kuulan, kuidas vihma sajab. et keha on raske. et tunnen teki paitust nahal. et mõtlen sellele, et leban voodis ja kuulan, kuidas vihma sajab...
kuigi kõik on põhimõtteliselt väga hästi, on mul ikkagi selline tunne. ihmisen ikävä toisen luo... no miks ometi on armastus nii komplitseeritud asi? ja miks peab inimene kogu aeg midagi tahtma? ma nägin halba und. ning kardan, et ei suuda kunagi kedagi armastada...
ma ei saa täna endaga hakkama.
Как молчание ледяной зимы
Нас закутало неизвестностью
Здесь так долго друг друга искали мы
И конечно пропали без вести
Проститься, за потерей потеря
И года полетели
За дождями метели
Перелётные птицы...
ma olen nii väsind, et ei jaksa isegi magama minna. sellepärast passin siin blogis. aga ega siin pole eriti midagi huvitavat... kell on sada. ma pean homme äratuskella peale ärkama. plääääh. annushka, kobi palun magama!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
aa, ma olin eile purjus. kuna olin kaheksa tunni jooksul söönud ainult kaks banaani ja tantsinud terve õhtu, siis lõi üks plastmasstopsitäis sampust peast segaseks. õnneks mitte väga kauaks. jõudsin ikka kella kaheks koju koti peale. et hommikul jälle tantsima tormata. tagumik on kange. ai...
leidsin kiisiku ploogist laheda soomekeelse laulu. see ripub venekeelsel saidil. nitshevo sebe... laulu nimi on ilmselt "kurikan kukka ja kivikon kuu", sest need on ainsad päris sõnad, mida anime-plika sibulalehvitamise juurde artikuleerib. kivikko ehk stensböle on muideks üks ida-helsingi rajoon. plika laulab niisiis sellest kuust mida nii kivikkos kui ka siin kontulas öösiti näha on. ja kurikka on täitsa omaette linn. ilmselt on ta kuulus oma lillede poolest. nii et kuigi pealtnäha anime-neiu laulab lihtsalt mõttetusi kokku, siis terasem kuulaja saab aru, et tegelikult on talle tähtsad soome geograafia ja bioloogia. sellepärast on tal käes sibul aga mitte näiteks mingi dolce&gabbana kott või midagi...
eile oli helsinkis kunstide öö. vihma sadas küll natuke, aga rahvas oli ikkagi liikvel. meie pakkusime kodanikele oma tantsuoaasis silma- ja kõrvarõõmu tunnikese võrra. kuna väljas oli lämbe ja märg ilma ning publikut kogunes üle ootuste neli korda rohkem, siis oli oaasis täielik troopika. ma ütleksin, et õhtu oli nagu päris. egiptuses ja pärsias on ka sama soe.
ning ahhhhh, kuidas ma kaifin esinemist. täielik artistka. kohtasin ka juhuslikult mõningaid tuttavaid ja manipuleerisin nad otsemaid ostma pileti tänaõhtusele kontserdile >jazz house >karnevaaliklubi. ma pole kunagi varem esinenud tantsuga elava muusika saatel... meil on ikka päris korralik orkester: ud, qanun, keman, naï, tabla, djembe (mis tegelikult pole araabia instrument, kuid meie orkester on nagu näha fusioonimeelne), bass, süntetisaator (on väga tähtis instrument araabia orkestris, eriti vaeses, sest asendab peaaegu kõiki teisi meloodilisi instrumente) ning isegi laulja!
all on pilt darbukast, kanunist ja ney-flöödist (mehed on mingid suvalised internetist tõmmatud). kusjuures pane tähele, instrumentide nimetusi võib kirjutada umbes sajal erineval moel: ney, nai, naï, nye, nay. olenevalt sellest, kes kirjutab. vinge, kui on vabad ortograafiareeglid, eksju...
see pilt tõestab, et kõik rahvad on ühesugused. või vähemalt seda, et eestlased ja araablased on sugulased. teisel pool maakera on ka tähtsaimad instrumendid trumm, kannel ja vilepill...
täna olin ma tohutult tubli. kuigi to do listil on veel päris mitu asja, oleks ma endaga rahul ka siis, kui mitte midagi muud täna ei viitsikski. aga viitsin ikka. präägu kirjutan ploogi ja siis harjutan tantsu ja tõlgin ühe menüü vene keelde. põhimõtteliselt ma vihkan triikimist, kuid täna triikisin ära kuus pluusi ja ühed tööpüksid. äm ai guud oor äm ai guud? sellega seoses peab mainima, et mu pikk ja ilus haiguspuhkus on läbi ning homme lähen jälle merd kündma.
lisaks tegin oma garderoobis augustipuhastust. rookisin sealt välja ühe kleidi (väga, väga õnnetu ost. pole kordagi kandnud. ostsin ilmselt meeltesegaduses), paar-kolm pluusi ja neliteist paari pükse. ma olin ise ka jahmunud, kui palju lishnat tavaari mul kapis seisab. enda õigustuseks pean ütlema, et mitmed püksid on 6-7 aastat vanad. ma pole lihtsalt raatsinud neid minema visata. aga nüüd transporditakse nad mõnda heategevuskonteinerisse. las väikesed aafriklased kannavad...
kuidas on eesti keeles yliryhti? noh, igatahes minul on selline asi. selgroog on liiga sirge ja sellepärast ei paindu korralikult ja sellepärast valutab kah. nii see arstitädi või õigemini füsioterapeut mulle ütles. andis hunniku koduseid harjutusi. neid tuleb teha hingamise rütmis. peaaegu jooga...
häh, ja mina olen eluaeg uhke olnd, et mul vähemalt küürus selga pole.
käisin täna külas sõbrannal, kes on pool aastat depressioonis olnud. ta pole isegi suutnud telefonile vastata. olen saatnud talle vahetevahel sõnumeid, et kuidas läheb ja et mõtlen ta peale ja palvetan. seekord ta helistas ise tagasi ning saime kokku. olen hästi rõõmus, et tal läheb nüüd palju paremini ja ta on saanud rohtudega depressioonile piiri panna. kõige toredam oli aga see, et ta oli just palvetanud oma vanade sõprade eest ja et nendega uuesti suhteid luua. siis tuligi kohe minu sõnum. no ütle nüüd! jumal ajab oma asju kiiresti ja korralikult...
järjekordselt jõudsin ma järeldusele, et raha ei tee onnelliseksi, tavara tekee. eile ja täna shoppasin endale emotsionaalselt tähtsaid asju. ostsin uue kaustiku, beezhi, lilledega. see saab olema mu tantsutundide õpetajapäevik. kõikide tundide plaanid ühtede kaante vahel. ostsin ka ilusa beezhi mustriga voodiriided. on hirmus tähtis, milliste värvide sees ma magan. hetkel on beezh ajajärk. lisaks ostsin lahedat käsitsitehtud paberit, millele kirjutan oma aastaplaani. ning kinnitan külmkapi uksele. ma kavatsen ju aastaga ülikooli lõpetada. lõpuks ometi. enne kui päris kümme aastat täis saab. plaan olgu alati silme ees. kleebin sinna südamekesi ja lillekesi ka peale, et lõbusam oleks...
ja need kollased pallikesed pole mitte ploomid, aprikoosid või võileivad. need on sibulad. anna veel hullule pintsel kätte...
õhtul kell üheksa on juba päikeseloojang. milline romantika...
kuid romantika pole täiuslik ilma kärbeste surnuaiata. laevaköögi aknal on selline liimiriba, kuhu kõik õnnetud romantikajanused kärbsed jäävad oma viimast siplemist siplema. kärbseahastus. üks jalg lahti, viis kinni. ja nii nad surevad. vähemalt ilus vaade on neil. mortuary with an ocean view...
avastasin kevadel uue bändi. vene uma turman on päris krutõje parni. ja see huumor eelkõige! laulude sõnad on lihtsalt elust, nad ei püüagi teha mingit kõrgelennulist ja arusaamatut luulet. mängisin isegi oma õpilastele nende lugusid ja tõlkisime neid vene keele tunnis. paljudele meeldis. näiteks lugu "эй, толстый!" on väga teravmeelne minu meelest. kahjuks ma ei leidnud seda netist...
siin ka spordihuumorit. elu on selline, ega lapsed süüdi pole...
ma ootan sügist. ja talve. niiii hea, et meil siin põhjalas pole ainult üks igavene suvi. nagu paljudes maades. vaid on ilus jahe värviline sügis. uute raamatute ja seenemetsa lõhnaline. valge ja karge talv. jõulud, kuum maitsestatud tee, villased sokid, küünlavalgus. jääpurikad, lumikellukesed, hiirekõrvad. suve ootus. ja jälle sügise...
-------------------------
lisatud 16.8.2006
ddt laulab ka sügisest. kuigi võibolla natuke liiga süngelt. aga sel ajal elu oligi vist süngem. või mai tea ka...
"осень вечно права..."
jaa, selle tulemuseni jõudsin mina nüüd lõpuks ometi. öeldakse, et paranemine algab probleemi tunnistamisest. hi, my name is annushka and i'm a sugar addict.
there you go. että tämmöstä.
noh, nüüd on võõrutusprotsess käivitatud. 11.8.-11.9. (milline kuulus päev, muideks. loodan, et ma siis suhkrupuudusest kokku ei varise...) on ajavahemik, mil annushka suhkrut ei söö. kui toidukastmes või leivas juhtub seda narkotsi olema, ega siis vist ära ei ütle. elu ei tohi liiga raskeks ka teha. aga muidu, kui tean, et mingi asi sisaldab valget suhkrut, siis ütlen lihtsalt ei. just say no.
ostsin ka abivahendeid. võtan iga päev ühe imepisikese aga väga tugeva kroomitableti. pidi hästi aitama. eks me näe. kolmas päev läheb juba. veel pole käte värinat ja hüsteeriahoogusid täheldanud...
mul on selg katki. noh, ega ta vist päris katki ei ole, kuna suudan veel seda blogi kirjutada. aga valutab küll, mis hirrrmus. isegi ei tea, mis tal viga on. hommikul käisin veel ujumas. kuigi valus oli juba. peab homme arsti juurde koperdama. sõbranna sundis valuvaigistit võtma. ostsin mingi seljasoojenduskoti ka. ja üks sõber andis lugeda raamatut "yoga to banish backache" (kirjutanud keegi bijoylaxmi hota). täitsa head nõuanded tunduvad sees olema. noh, ma nüüd siis püüan kuidagi terveks saada. praegu on neli vaba päeva ka. ma olen nii tubli töötaja, jään vabadel päevadel haigeks. eelmisel esmaspäeval oli kohutav nohu. see oli mu ainuke vaba päev nädalas...
linnukesed lendasid minema. tähendab, nad transporditi autoga oma koju tagasi. ongi parem, nende kraaksumine käis juba närvidele. ja kõik see praht, suled ja seemnekoorikud, mida nad produtseerisid. uhh.
nüüd oleme siin ainult me, myself and i. nagu see hiiglane ühest muinasjutust. või shrek...
merel puhub tuul. ja kui maal on eriti vastikult palav, siis puhub merel ikka tuul. ja mina olen merel...
täna tööl pakkusid ühed kliendid mulle juba ka teist töökohta. et ma olevat just õige isik. kuid mul pole vist aega nende asjaga tegeleda, mul veel aasta usinat õppimist yliopistos. olen parem vaene.
ziad rahbani on kuulsa liibanoni laulja fayrouzi järglane. teeb lahedat muusikat. miksib jazzi ja araabia musa. siin on lehekülg, kus on häid klippe. sealhulgas ka salma ja ziadi komöödia "un verre chez nous".
üks mu lemmikuid araabiakeelseid lauljaid on kazem al saher [kaathim äl saahir]. ta ei laula ainult armastusest mehe ja naise vahel, vaid ka ilmaelust ja poliitikast. siin on päris võigas video iraagi olukorrast. kazem laulab ka kuulsa süüria luuletaja nizar qabbani luulet. väga hea laul on madrasat al hobb, armastuse kool. lugu saab kuulata siit, nime all 'allamani hobboki.
"sina õpetasid mulle, mida tähendab leinata. mida tähendab otsida sind vihmas ja autotuledes..."
lisa ekdahl teeb imelist muusikat. ma võin kuulata ühte ja sama plaati 8 korda järjest. lisa loob erilise atmosfääri oma pehme hääle ja vahva artikulatsiooniga. sellise, kus on hea, ilus ja huvitav olla. ning juhtuda võib misiganes...
üks mu lemmiklaule on "genom dig ser jag ljuset". seda võib laulda jumalale, armastatule, armastusele...
sain oma pooltuttavalt kirja. me kirjutame üksteisele paarirealisi kirju nii paar korda aastas. oleme kohtunudki ainult paar korda. soomes ja egiptuses. osalesime mõlemad kaks aastat tagasi ühes tantsuprojektis. lihtsalt kolleeg... kuid naiselikku enesekindlust tuleb ikka paarsada protsenti juurde, kui saad vahetevahel selliseid kirju:
my dear
how are you
I met you I want my time in the near
I miss you so much
ragaey egypt
vatt kän ai sei??? loodan vaid, et ragaey ei pane pahaks, et ma tema hingetuska siin eesti rahvale näitan...
mul internett (ehk vahevõrk?) jumpsib. juba mitu päeva. peaks vist tehnikapoodi minema ja asja kuidagi parandada püüdma. mitu päeva planeerin kuid kuidagi ei saa mindud ja tehtud. hommikuti enne tööd on nii hea uni, et vaevalt jõuan kella üheks linna oma armsasse merepurki. mul läheb juba kolmas nädal õhtuvahetust. hakkab tasapisi tüütama. sotsiaalne elu on 0,2. kuid võiks ju olla näiteks 10. on ju suvi, ma olen noor ja vaba (niivõrd kuivõrd). noh, noor ja ilus igatahes.
eile oli vaba päev. põdesin toas nohu ja lugesin kate atkinsoni human croquet läbi. terve päeva lugesin ja õhtul kell 11 olin omadega mäel. raamat on nii segane, et peab vist veel kord läbi lugema. triibik on seda ilmselt lugenud. ütle, kas sina said aru, kes see pruunide juustega mees on, kellega noor isobel lõpuks kokku saab? huvitav tükk on küll, sellest peaks analüüsi kirjutama. siis saaks raamatust natuke aru ka... teos on kahtlaselt sarnane atkinsoni teise raamatuga, behind the scenes at the museum. samad teemad, sama ülesehitus. kuid siiski oskas üllatada...
pildil olev maja on ehitatud ilmselt haiglaks. minu vanaema töötas seal kunagi tüdrukupõlves pesupesijana, oma viiskümmend viis aasat tagasi. maja keskel on hästi palju treppe. ma kartsin alati, et eksin sinna ära.
selles majas elasin mina oma elu esimesed viis aastat. esimese korruse kolm vasakpoolset akent olid meie omad. magamistuba, suur tuba ja köök. seal, kus seisab auto, oli liivakast. seina taga elas naabritüdruk suur-anne. mina olin ju väike-anne. me vahel koputasime üksteisele läbi seina. suur-anne ema pani pesu alati niiskelt kappi. siis ei pidanud triikima. pesu läks kapis ise siledaks. suur-anne isa tappis ükskord õue peal kana. raius paku peal kanal pea maha, aga kana jooksis veel tükk aega õue peal ringi. verd pritsis ka natuke.
paremal pool esimesel korrusel elas onu volli. ta oli täitsa sopajoodik. naine oli ta maha jätnud, joomise pärast, teadagi. aga ta oli väga hea südamega. mõnikord purjus peast räuskas, kuid kellelegi halba ei teinud. me käisime volli kuuris tihti mängimas. hall kuur on täpselt seesama, mis siis. ainult et prügikaste pole enam kuuri vastas. ükskord ilusal päikeselisel päeval istusime koos maja meestega tee ääres kuuri ees pingil ja vaatasime, kuidas rotid mürgeldavad prügikastides. küll sibasid. meie majas oli üldse tohutult palju rotte. ja hiiri. igal hommikul jooksime väikevennaga esimesena kööki hiirelõkse uurima. et kui palju jäi lõksu. alati keegi jäi. öösel oli eriti hästi kuulda, kuidas rotid mööda maja ringi jooksid.
üleval korrusel teisel pool elas üks vene perekond, ljuba ja andrei. lapsed olid aljona ja sass, neil oli alati kerge pissilõhn juures. nad olid kõik hästi kõhnad ja pikad. käisime neil mõnikord külas, kui nad parajasti hirmsasti ei joonud. andrei tõmbas ükskord ljubal purjus peaga kõrvarõngad kõrvade küljest ära. ljuba sai endale armilised kõrvalestad.
teisel pool maja elas mu ema sõbranna, marianne. tema mees onu aivar oli ka suur joodik. viskas mõnikord naise ja lapse keset ööd kodunt välja. või peksis ja laamendas niisama. nende poeg oligi veidi kartlik sell. aga mängukaaslaseks kõlbas ikka. onu aivar oli kainest peast ilus mees. ma panin seda juba viieaastaselt tähele. ta ikka flirtis minuga vahetevahel. kutsus mind nipitiriks. hiljem läks ta mariannest lahku ja võttis uue naise. olevat kuulu järgi isegi joomise maha jätnud. millest külarahvas muidugi järeldas väga arukalt, et oli marianne süü, et aivar jõi...
ülemisel korrusel paremat kätt elas üks vana onu, erilise nimega... oli vist onu hindrikus või midagi taolist. ta käis alati kepiga ringi, oli vaikne ja rahulik. ükskord ma vist käisin tal isegi külas. oli siuke omamoodi onkel. hea energiaga, aga natuke imelik. ühel päeval suri ta ära, kuid leiti alles mitu päeva hiljem. ta oli ju üksik vanainimene. minu vanaema kardab ka, et äkki ta sureb nii, et leitakse alles palju hiljem. et reostab maja ära.
noh, seda vana haiglamaja pole miski ära reostanud, ei rotid, ei laibad. seal elatakse nimelt ikka veel sees. isegi uued aknaraamid on pandud.
mulle on alati esinemine, näitlemine ja karnevalid meeldinud. lahe on mingit rolli näidelda, kasvõi iseennast, aga maskiga. leidsin albumis tuhlates aastatetaguse halloweeni pildi. seda musta kleiti kandsin ma hea mitu aastat. ostsin ta mingilt kirbukalt, oli käsitsi õmmeldud, taga pikk rida riidest nööpe. tundus mingi 40ndate aastate kleit olevat. sellel pildil olen umbestäpselt kuueteistkümne aastane. mis teeb enam kui kümme aastat tagasi... nojah, ma saan ju varsti juba viiskümmend.
'varsti' on kusjuures väga laialivalguv ja suhteline mõiste. mäletan väga eredalt hetke, mil ma uurisin emme käest, et millal on varsti. püüdsin kõigest hingest aru saada, et mida see sõna tähendab. aga no ei saanud sotti. emme jaoks oli varsti varsti, minu jaoks oli see mitte kunagi. ma polnud siis isegi veel viieaastane.
heh, lasin linnud täna vabaks ja panin neile uut toitu. nad käitusid nagu oleks näljasurma äärel, tormasid ülepeakaela söögipoti juurde. kahjuks valele poole puurivarbaid, ja seega toitu kätte ei saanud. gandalf (vanem ja targem) leidis lõpuks ukseaugu üles, et söögikausi äärele pääseda. mister x lendas ja ronis mitu tiiru ümber puuri enne kui ukse avastas. ma vahepeal mõtlesin, et ei tea, kas peaks teda aitama. aga siis arvasin, et pole midagi, loodusel on omad seadused. kui puuriust üles ei leia, siis on ilmselt üks linnuke siin maailmas vähem. aga leidis ikka. nii loll polnd et nälga surra...
