meil aiaäärne tänavas...

pildil olev maja on ehitatud ilmselt haiglaks. minu vanaema töötas seal kunagi tüdrukupõlves pesupesijana, oma viiskümmend viis aasat tagasi. maja keskel on hästi palju treppe. ma kartsin alati, et eksin sinna ära.

selles majas elasin mina oma elu esimesed viis aastat. esimese korruse kolm vasakpoolset akent olid meie omad. magamistuba, suur tuba ja köök. seal, kus seisab auto, oli liivakast. seina taga elas naabritüdruk suur-anne. mina olin ju väike-anne. me vahel koputasime üksteisele läbi seina. suur-anne ema pani pesu alati niiskelt kappi. siis ei pidanud triikima. pesu läks kapis ise siledaks. suur-anne isa tappis ükskord õue peal kana. raius paku peal kanal pea maha, aga kana jooksis veel tükk aega õue peal ringi. verd pritsis ka natuke.

paremal pool esimesel korrusel elas onu volli. ta oli täitsa sopajoodik. naine oli ta maha jätnud, joomise pärast, teadagi. aga ta oli väga hea südamega. mõnikord purjus peast räuskas, kuid kellelegi halba ei teinud. me käisime volli kuuris tihti mängimas. hall kuur on täpselt seesama, mis siis. ainult et prügikaste pole enam kuuri vastas. ükskord ilusal päikeselisel päeval istusime koos maja meestega tee ääres kuuri ees pingil ja vaatasime, kuidas rotid mürgeldavad prügikastides. küll sibasid. meie majas oli üldse tohutult palju rotte. ja hiiri. igal hommikul jooksime väikevennaga esimesena kööki hiirelõkse uurima. et kui palju jäi lõksu. alati keegi jäi. öösel oli eriti hästi kuulda, kuidas rotid mööda maja ringi jooksid.

üleval korrusel teisel pool elas üks vene perekond, ljuba ja andrei. lapsed olid aljona ja sass, neil oli alati kerge pissilõhn juures. nad olid kõik hästi kõhnad ja pikad. käisime neil mõnikord külas, kui nad parajasti hirmsasti ei joonud. andrei tõmbas ükskord ljubal purjus peaga kõrvarõngad kõrvade küljest ära. ljuba sai endale armilised kõrvalestad.

teisel pool maja elas mu ema sõbranna, marianne. tema mees onu aivar oli ka suur joodik. viskas mõnikord naise ja lapse keset ööd kodunt välja. või peksis ja laamendas niisama. nende poeg oligi veidi kartlik sell. aga mängukaaslaseks kõlbas ikka. onu aivar oli kainest peast ilus mees. ma panin seda juba viieaastaselt tähele. ta ikka flirtis minuga vahetevahel. kutsus mind nipitiriks. hiljem läks ta mariannest lahku ja võttis uue naise. olevat kuulu järgi isegi joomise maha jätnud. millest külarahvas muidugi järeldas väga arukalt, et oli marianne süü, et aivar jõi...

ülemisel korrusel paremat kätt elas üks vana onu, erilise nimega... oli vist onu hindrikus või midagi taolist. ta käis alati kepiga ringi, oli vaikne ja rahulik. ükskord ma vist käisin tal isegi külas. oli siuke omamoodi onkel. hea energiaga, aga natuke imelik. ühel päeval suri ta ära, kuid leiti alles mitu päeva hiljem. ta oli ju üksik vanainimene. minu vanaema kardab ka, et äkki ta sureb nii, et leitakse alles palju hiljem. et reostab maja ära.

noh, seda vana haiglamaja pole miski ära reostanud, ei rotid, ei laibad. seal elatakse nimelt ikka veel sees. isegi uued aknaraamid on pandud.