demokraatiast...

mnjah. soomes on ka riigikogu valimised tulemas. ma viskasin isegi valimispaberid prügikasti, need mis postiga koju toodi. ma olen eriline kodanikuebard. ega tegelt tahaks küll olla korralik kodanik. aga ei saa, laiskus on ees. lollus ka...

kuid viimasel ajal on hakanud midagi minu ajus liigutama, et tegelt võiks ju proovida. eriti pärast rehepapi ärgituskõnet:

"T, Sa ajad mu nutma kulla mees!!! See ignoreerimise-jutt on ikka noh selline ullikeste väljamõeldis. Ja et ma parem ei vali sest kõik on pahad. See ongi ju demokraatia!!! Vastandite võitlus ja teineteise tasakaalustamine! Sellest nägelemisest ja saagimisest tekibki poliitiliste jõudude tasakaal - see on demokraatliku protsessi alus! Just võimuvõitlus paljastab demokraatlikus ühiskonnas mahhinatsioonid ja pettused!

Ühiskond, kus ei nägeleta ja kõik on vaikne, on autoritaarne! Kui sa T ei kavatse valida - siis ära võta ka kedagi arvustada! Sa oled ennast riigist distantseeerinud ja sul pole kaasarääkimisõigust! Mis õigusega avaldab 1 rongaema arvamust lastekasvatamise kohta?!!!
Nii, et olgu valima mindud! Tehtagu!"

jah, see jutt tundub üpris mõistlik. et peabki olema võimuvõitlus, mis sest, kui ükski võimu esindaja iseenesest puhas taevariik ei ole. ühesõnaga protsess on tähtsam kui see, et kõik jube hästi välja tuleks ja lõpptulemus sajaprotsendine oleks. hmm, huvitav, et ma siiski nii pessimistlik olen. et kui kõige paremat nigunii ei saa, siis pole mõtet rabeledagi. see on tegelikult üks iseloomuomadus, mis mind eriliselt ei rõõmusta. las ma seedin seda demokraatia-värki veidi. näiteks lugedes eksamikirjandust, tapio puolimatka kasvatus ja filosofia. et kui mina kui õpetaja peaksin aitama väikestel tattninadel kasvada korralikeks kodanikeks, siis pean ma ju midagi mõikama sellest, mida tähendab olla kodanik, eksole...

annushka paneb teadust...

punnitasin paar ööd tagasi eesti keele proseminari valmis. ma olen üks ekstralaisk inimsoo esindaja, kes on enda kiusamiseks kõrgemasse õppeasutusse trüginud ja püüab sealt nüüd ka kuidagimoodi välja tulla. paberitega. et paberid saaks, tuleb tonnide viis teisi pabereid määrida ja mingit teadusejuttu ajada. tegelikult ma vihkan esseede ja muude tarkade asjade kirjutamist. mulle meeldib ainult blogida. aga no peab ju, kui ollakse juba ülikoolis.

täna oli siis töö ettekanne. mul oli hommikul hirmus häbi, et nii nigela töö esitasin. aga siis mõtlesin, et tühja kah, prohvessor on kindlasti hullemaidki näinud. et ega minestusse ikka ei lange. tegin ettekandest kile ka, kusjuures sain tervele tööle paremini pihta kui kilet tegin. nii et ettekande ajal sain juba isegi aru, millest rääkisin. iseenesest positiivne nähtus, eriti teaduse tegemisel. no et ikka ise ka aru saad.

ja mis välja tuli? see, et minu kirjutis pidavat väga hea olema, et olen tubli töö ära teinud. veel mõningad väikesed muudatused, kokkuvõtte peatüki laiendamine, mõnede uurimustööde mainimine lisaks ja ongi kompu kombinatsioon. ning et annushka on hea ja esitab oma ettekande õppetooli kevadseminaril aprillis. hahahahaaa. kas see nii lihtne ongi? teadus on kummaline...

touched by an angel...

pidin hommikul tööle hiljaks jääma. pidin ka bussi alla jääma. õnneks ei jäänud. ei hiljaks ega bussi alla. ainult süda tagus kiiremini kui muidu. ja hommikupuder jäi söömata. pääsesin üle noatera.

ma ikka vahel kujutan ette, mis tunne oleks auto alla jääda. surma mä väga ei kardagi, valu kardan rohkem. kujutlen, kuidas auto esiots sööstab vastu mu säärekonte, mis kriginaga purunevad. et mis tunne on, kui sa pooleks lähed... loodan, et seda kunagi kogema ei pea. aga noh, eks elus juhtu igasugu asju. näiteks sünnitamine on ka päris valus. lähed küll pooleks. aga seda tahaks vist ikka kogeda ka. mis sest et jube on.

ma olin nii 4-5-aastaselt väga huvitatud lapsesaamisest ja kõigest, mis asja juurde käib. emme siis ikka rääkis mulle lugusid, et mis ja kuidas. kui ma küsisin, et kui valus sünnitamine on, siis emme ütles, et pane käelaba ukse vahele ja viruta uks täie jõuga kinni. et vot nii valus on. päris valus ju siis...

kommi koolipoisi käest...

mul on kaheksandas klassis üks pikka kasvu noormees, "petri", kes käitub halvasti ja teeb, mida tahab ehk üldse ei tee, mida mina tahan. kuna ma olen lihtsalt asendusõpetaja, siis ma ennast väga ei piina ja lasen tal rahus olla ning ei tee temast väljagi. peaasi, et ta eriti valjult ei karjuks ja klassis ringi ei tõmbleks.

noh, ükspäev oli tund arvutiklassis. petril oli sinna keeld ja ma pidin saatma ta raamatukokku. petri ütles, et ei lähe, läheb hoopis poodi. ma ikka käskisin raamatukokku minna ja tema ajas oma jada, et läheb poodi. siis ma tegin omaarust head nalja ja ütlesin, et too jah mulle ka kommi, mul kõht tühi. pärast ütlesin selgesõnaliselt ikka et ära too, ma ei söögi kommi ja et mine siiski raamatukokku. tee vähemalt nägu, et lähed, eks. sest üks tähtsamaid asju siin elus on õppida ära sujuv kahepalgelisus, onju. siis ta ütles, et läheb jah rampsi. ja mina läksin tundi.

tulen mina 45 minuti pärast klassist välja, ukse taga ootab petri ja annab mulle... kommipaki. mul kadusid kõik sõnad suust ära ja ma hakkasin kokutama. olin nagu puuga pähe saanud. püüdsin kommipakki talle tagastada. ei võtt. ja ütles, et teistele ei tohi anda. et see on mulle. alles koridori lõpus suutsin ma ennast niipalju koguda, et talle aitäh öelda. no misasja...?

wagner koolipingis...

käisin täna jälle lastega kemplemas. neil on ikka hea kujutlusvõime, kui on vaja trikke välja mõelda. noorsugu polegi nii hukas. nupp nokib ja pea lõikab veel. mis sest, et kodused ülesanded tegemata...

lanoliin...

olen jälle koolis tööl. kriit on ikka üks tapakirves käte jaoks, kuivatab nii et puru taga. panin siis õpetajate vetsus mingit kreemi kätele. tuli välja, et lanoliinsalv. abbi, jube lambahais. pesin ikka mitu korda, et lambahaisu maha saada. pärast lugesin netist, et lanoliiniga töödeldakse villa. et see ravib põletikku ka ja kasutatakse beebide pepu eest hoolitsemisel. aga noh, hais oli ikka väga ninnatorkav. enam ma seda ei kasuta. võtan hoopis homme mingit keemilist ja nigunii vähki tekitavat kreemi kaasa. lanoliin on ju looduslik. ja haiseb...

keset koolipäeva...

ajee, mulle makstakse praegu selle eest palka, et ma siin netis surfin. ma tean küll, enamikule lugejatest ka, kuid mina olen õpetaja ning töö ajal pean üldiselt aktiivselt kellegi ajusid väänama. täna kusjuures esimesed kaheksandikud polnudki väga jubedad, ainult kolm inimest keeldus kategooriliselt koostööd tegemast. teistega saime päris ilusasti läbi. no, igatahes on neil praegu klassijuhataja tund ning kuna ma nimetet isikut asendan, siis on programmis informaatika klassis tsillimine. ma tsillin ka, nagu näha.

spioonitsesin veidi, mida rahvas teeb. märksõnad on arvutimängud, youtube, irc, foorumid ning kaks noort isast otsivad mingeid naisi netist. kui ma lähemale läksin, klõpsasid nad akna peitu muidugi. aga lehekülje pealkiri oli ju all näha. hähähää, vahele jäid. ise veel kõvad ülbikud...

learning to say "no"...

parandan gümnaasiumi inglise keele kirjandeid. selle teksti kirjutaja pole soomlane, ta on ilmselt alles täiskasvanuna soome kolinud. sest selliseid kirjavigu annab ikka välja mõelda, ütlen ma...

"In my opinion, It's very difficult someThimes To say No, but It depends, where will you? Somethimes your frinds wants something that dont want give him, but you can't say No somethimes when you say No, The other Things That you are not intresetting To doing That or his idea.

It's very hard, often when you say No Then you wont have any problems. I Think, It's very good idea That we learn To say No, but always It dosent happen.

I Think also when people Think about what ever and analyeize That Thing, The can choose The right Things.

I belivs That allot us can say No but situation make it very difficult becouse we dont want To hurt sombody if we Thing carfully we atend To somthing That, It's not hard To say but we made it difficult and It's our fault and we must Take it easily and after This we can say No."

öine jorin...

ma olen nii väsinud, et kukun praegu ümber. sellepärast ei jäksa magamagi minna. parandasin täna 30 inglise keele kontrolltööd ära. oma 5 tundi läks selle nahka. ah, ega noored naised ei peagi reedeõhtuti linna peal lillutama. ongi hea, kui on põhjust kodus istumiseks. hommikupoolikul õmblesin tanstukleitidele igasugu kulinaid külge. ja rebisin osa maha ka. need, mis koledad. värsket õhku hingasin ainult õhuakna kaudu.

homme, ehk siis tegelikult juba täna, on see suur ja kauaoodatud päev mil annushka astub jälle üle pika aja savoy teatri lavale. me peame juba hommikul kuke ja koidu ajal (ehk kell 11) kohale kobima, et mingeid saundtsekke ja eiteamida teha. teate, see savoy lava on nõme. ta on kaldus. noh, ikka korralik teatrilava. aga proovi sa tantsu keerutada kaldus põranda peal. konjakit pole vajagi...

siis veel kardan ma, et bänd mängib midagi valesti. nad on ennegi sellise tükiga hakkama saand. äkki ma unustan koreograafia ära ja hakkan keset shöüd segast panema? äkki mul läheb kõht gaasi täis ja siis tantsin nagu karupoeg puhh. ma sõin juba täna keedetud ube. need peaks ilusasti väikese gaasi hakkama panema.

ja nagunii, kui ma praegu teki üle pea tõmban, siis vähkren pool tundi ega saa und. mulle on selline komme viimasel ajal tulnud. see on vist ikka selle stressi pärast. esiteks on stress moehaigus ja mina olen igal juhul väga moekas. teiseks on mul südame rütmihäired ja arst ütles, et just stressist ongi. nii et mind ei paranda muu kui haud...

ühesõnaga, break a leg, nael kummi ja ni puha ni pera. k tshortu!

dream a little dream...

ma nägin öösel und, et õpetasin mingile kaheksandale klassile rootsi keelt. ning olin täiesti hämmingus, et neid huvitas see asi. kõik tegid kenasti harjutusi ning said mu rootsikeelsest kõnest aru, töötasid kaasa jne. ma olin ikka täielikus segaduses, et kuidas on selline asi üldse võimalik. no siis muidugi kukkus keegi õpilane tooli pealt maha ka vahepeal, aga ikkagi...

look at me! look at me!

eile oli tantsukooli kevadpidu. esinesin siis teistega koos, nagu üks korralik õpilane. tegelikult oli isekas põhjus ka. isegi kaks. esimene oli, et ma jumaldan esinemist. kõige kaifim tunne on kui suudad kellelegi pakkuda elamusi. mulle on juhtumisi antud anne teha seda laulu ja tantsu kaudu. ja ma kasutan seda muidugi heameelega ära. üks vaataja ütles pärast, et talle tuli pisar silma. no kas on olemas paremat tänu??? ei ole! (juhul kui arvad, et on)

teine isekas põhjus oli see, et ma hakkan sügisel õpetama selles samas tantsukoolis. ja ennast tuleb ju oma tulevastele õpilastele reklaamida ka. kust nad muidu teavad, kui hea tantsija ja veel parem õpetaja ma olen ;) nii et kaks kärbest ühe löögiga. üldse olen ma väga õnnistatud inimene. ma saan teha seda, mis mulle hirrrmsasti meeldib. ja mulle veel makstakse selle eest! kän juu imäädzhin?

kõigele lisaks olen enda üle uhke veel ühel põhjusel (kui juba uhkeldada, siis täiega). neljapäeval tehti otsus, et esineme tantsuga, mida keegi õpilastest ei osanud. mina kõige vähem. ainult kaks inimest viieteistkümnest julgesid oma au ja maine pakule panna, mina ja laura. neljapäeval leppisime mingites üksikasjades kokku, et millal on tema soolo ja millal minu. laupäeval oli esinemine. harjutasime väga usinalt kaks päeva kumbki omaette. ning lõpptulemus oli positiivne üllatus isegi meie õpetajale. nii et kõik on võimalik, kui ainult tahet leidub! ja imesid juhtub ka tänapäeval...

õppida, õppida ja veel kord õppida, ütles lenin kui kolmandat korda esimesse klassi istuma jäi...

no kuulge, me saame ju kõik aru, et kui sa oled kolmteist ja sul hormoonid arenevad või keevad või misiganes nad teevad, et siis on koolipingi nühkimine eriti nüri tegevus. ja eriti mingi rootsi keele õppimine, mida sul läheb ilmselt vaja ainult kontrolltöös. sest rootslastega räägid sa nagunii inglise keelt. sest rootsi keelt ei oska. kõik soomlased on sunniviisiliselt rootsi keele tundides istunud. ja rääkida oskavad mõned üksikud. sama jama mis eestlastel vene keelega oli. praeguse situatsiooniga pole tutvunud. ilmselt osatakse veelgi vähem.

asendasin ühel päeval 7-8 klassides rootsi keele õpetajat. omamoodi oli vahva ja jube. mina küll ei tahaks selle õpetaja tööd päriselt teha. üks päev läks huumoriga. paar nädalat vist läheks ka. aga et su õpilased pidevalt mingit jama keeravad, sulle karjuvad, et neid see üldse ei huvita, üksteisele kätega kallale lähevad ja sinu nina all koolipinki täis joonistavad... uhhhhhh. ma tundsin end charlie inglina, kui oma pooleteise meetri pikkuse keha kraaklevate poiste hulka raiusin ja rahu nõudsin. et ega sa ometi naist ei löö. ja kui sa kysid neilt elementaarseid kysimusi rootsi keeles, siis nad hakkavad sulle midagi inglise keeles vastu kokutama... pamagiiite! hjälp! arvatavasti on pakkoruotsi lips varsti läbi. helsinki ülikooli vene keele professor algatas, et koolis võiks rootsi keele asemel valida ühe naabri keele: vene, rootsi, eesti või norra keele. minu meelest oleks see vägagi teretulnud uuendus. siis oleks kaheksanda klassi hormoonijorssidel kasvõi mingi motivatsioon seda va koolipinki nühkida, sest ise sai otsustada, millisel moel teda piinatakse. kui see muidugi millekski motiveerib. ja ilmselt peaks kooliraamatutes olema rohkem ilusate tüdrukute pilte. et see motiveeriks kah. kui kellelgi on häid nõuandeid noorele õpetajahakatisele, siis need võetakse tänuga vastu!