vigane pruut...

seoses ishiasega või mis ta mul nüüd ongi, naersin emmele, et ma olen ikka üks vigane pruut. seljast lombakas, poolpime ja natuke totter ka...

daki kirjutas abieluettepanektutest. kuigi ma pole päriselt kunagi kellegagi tõelises suhtes (st. et oleks otsustatud koos olla), olen oma elus siiski mõningad ettepanekud saanud. viimati eile üks minust palju vanem tuttav mees küsis, et noh, kas ma olen juba aru saanud, et ma tahan temaga abielluda. ta küsis seda ka paar aastat tagasi. tollal keeldusin. nagu nüüdki. aga igati romantiline metrookeskustelu.

üks ettepanek tehti minu sünnipäeval. jälle metroos (ma veedan pool oma elu metroos...), telefonitsi. ja jällegi keeldusin. sama sõber olevat mind ennegi naiseks tahtnud. mina seda situatsiooni ei mäleta, kuid tema sõnul olevat ma väga upsakalt vastanud, et "loomulikult mitte", ning tema süda purunes tuhandeks killuks. kuidas ma küll nii tuim olin, et seda ei märganud?

kord oleksin äärepealt fiktiivsesse abiellu astunud, nii sõbramehe poolest. kuid õnneks polnud vaja. muidu oleksin praegu vist juba lahutatud naine.

mõned aastad tagasi sain kokku oma sugulase tuttavaga, kes ka kohe kosja tikkus. seekord ütlesin ka selgelt oma jaa-sõna ning pulmad peeti järgmisel õhtul haapsalu rannas. olid pruutneitsid ja mingid lillekimbud ning onupoeg oli meisterdanud meile isegi traadist sõrmused. oli shampust ja kibe ja palju nalja. pärast veel läksime mu sugulaste juurde pidu pidama, tädi oli kooki teinud ja puha. tore pulm oli. kahjuks pole ma oma meest peale seda enam näinud. nii üürike see abieluõnn oligi...

kak tõ dokatilas do takoi zhizni...?

mul on ikka kombeks olnud raamatukogu asemel kohvikutes konutada, kui vaja eksamiks õppida. raamatukogus on nii vaikne, et ma jään silmad lahti magama. kohvikus vähemalt elu keeb ja raamatki võib haarav tunduda. kuid täna istusin kaks tundi raamatukogu lugemissaalis. enne seda olin juba 4 tundi ülikooli sööklas passinud. söönud ja kohvitanud. üksipäini, eksamikirjandusega. oi, ma olen nii tubli.

homme peaks kuidagimoodi neli tundi kodus efektiivselt õppima. ei tea, kas õnnestub. kodus on igasugu tegemata asju. koristada oleks näiteks vaja. ja pesu pesta. ja prügi välja viia.

nii et kindlam oleks ikka rampsi minna. see kohvitamine läheb ju kulukaks ka, ning ega kuut tundi ei jaksa üheski kohvikus istuda. põis venib välja...

ako pada kisha... *

lõuna-horvaatias oli täna +23 kraadi sooja ja äikest. tuubin horvaatia keelt. äkki läheb vaja...

kada bi bilo hladno, ne bismo ishli na plazhu.


* kui sajab vihma

kui on kollil rahamaitse suus...

ohhoo, mis ma täna avastasin! itäkeskuse teisel korrusel on vene pood kalinka, kus müüakse pelmeene! russkije pelmeni! täitsa head. ma juba sõin terve paki ära.

täna sain hakkama spontaanse ja massiivse shoppamisega. reeglina mulle ei meeldi riideid osta, sest miski ei sobi ja kõik on üle mõistuse kallis. kuid vahetevahel, nagu välk selgest taevast, tuleb ostuvaim peale ja ma leian asju, mis tõesti sobivad ja mida mul vaja on. eelmine kord oli nii londonis. siis ostsin kahe tunni jooksul 60 naela eest (90 eurot) suure ja tarviliku hunniku riideid ja kingi. no ja täna oli umbes sama, ainult et väiksemas mõõdus. sain endale nunnu sügis/talvemütsi (mina, kes vihkan mütse, leidsin lõpuks ometi sellise variandi, mis katab kõrvad, ei litsu juukseid peadligi ja ei näe välja nagu pott), punase sametminiseeliku, kolm paari triibulisi sõrmikud, musta-pruunitriibulise kampsuni ja musta-valgetriibulise t-särgi. ajee!

ahvimõnu.

nine million bicycles...

tänu hiiele avastasin enda jaoks katie melua. there are nine million bicycles in bejing... helsinkis on ka mõned jalgrattad. ilusad, värvilised.

ilmastiku soojenemine on reaalne oht...

üks sõbranna varustab mind ikka vahetevahel vahva fotomaterjaliga. ma siis riputan siia üles, nagu need trussikudki...

elämä voittaa...

huhh, täna sai juba enam-vähem liigutada. ma ei surnudki seljavalu kätte ära. leidsin ühest targast punktmassaazhi raamatust infot, kuidas jalalabasid masseerida, et selg terveks saaks. ma ütleks, et aitas küll! leiutasin vahva ja tõhusa maaseerimismooduse: hõõrun jalatallaga muhklikku kivi. jalg masseerib iseennast. ja mina ei pea ennast kahekorra väänama. sobilikuks muhklikuks kiviks osutus suur lepatriinu, mille sain kunagi ühelt sõbranjelt jõulukingiks. hea kingitus oli!

plokkflöödiga mees...

helsingis käib ringi üks naljakas pika pruuni mantli ja kaabuga mees, kes mängib raha eest tänaval ja tunnelites plokkflööti. kunstiliselt on tegevus umbes viienda klassi õpilase tasemel, kuid visaduses annab ta ka kontserdiviiuldajale silmad ette. kuhu ma ka ei vaata, ikka on seal see kaabuga onu mängimas mõnda schlaagrit. temaga käib kaasas sonimütsiga tädi, kes istub onu läheduses ja vahib niisama. ei tea, kas onu peab talle turvamise eest maksma ka...

kaks dorist...

ükspäev käis laeval naljakas varaküps 8aastane poisslaps, kes on täielik laevahull. tal on peas kõigi kauppatori ümbruses liiklevate laevade andmed, pikkus, laius, palju inimesi mahub jne. viisin ta siis ka kapteniga juttu ajama ja dorise tüüriratast keerama. poiss oli päris sillas. kodus ehitas ta legodest dorise ja saatis pildi meile vaatamiseks. no kas pole andekas laps?

qwrrarghggrr'**%¤&#rraaagrhhhh!

täna pidi olema viimane tööpäev laeval. eile hakkas selg jälle nii valutama, et ei mingit töötegemist. täitsa jama värk. tantsutunde ka ei saa õpetada. ma jään ju töötuks niimoodi...

ning teie, hoi, kellel selg ei valuta. olge rõõmsad ja tänulikud. kas teate ka, kui palju inimene peab oma elus kummardama, ah? vastus on, et hästi palju. vooditegemine, hammaste pesemine, sokkide ja aluspükste jalga panemine, kõik see nõuab kummardamist ju. abbi...

kõige tipuks läksin veel emaga ka riidu.

*******************************

hiljem: läksime jälle emmega riiust lahti. õnneks. vastik on olla riius.

kusjuures sain äsja ühelt tuttavalt telefoni kaudu diagnoosi oma seljavalule: ishias! nagu tootsil. loodan, et vast pähe ei löö... a kto jevo znaajet.

kadakas pluss nokk on kadakanokk...

katajanokka on lahe linnaosa. seal on lähestikku üpris erinevaid ehitisi. need majad on kõik ühel tänaval.
see nunnu kollane maja jagab tänava kaheks, ehk on siis selline kolmnurkne nurgamaja. või vähemalt tundub kolmnurksena...


ma ei teadnudki, et ka helsingis leidub selliseid tontlikke telliskivikoletisi, mida kõik eesti agulid täis on. see siin on mingi eurohostel. welcome to finland.

they tried to make a statement...

ära jäta oma autot helsingi kesklinnas valveta. eriti veel pühapäeval...

pista oma probleemid tead kuhu...

kihvt reklaamikampaania helsingis. esiteks, keskonnasõbralik. teiseks, silmapaistev. kolmandaks, andekalt välja mõeldud. neljandaks, pürgimus pole mitte mõnele firmale raha kokku ajada, vaid tegu on ühiskondlikult tähtsa asjaga. ehk siis kuhu panna probleemne prügi. kuidas on ongelmajäte (tühjad patareid ja keemilised ained jne) eesti keeles?

viva españa...

nüüd on siis aeg jõudnud niikaugele, et ma panin ennast kirja hispaania keele kursusele. ega ma olengi plaaninud seda alles umbes kuus aastat. kena matadori pildi tõi mulle kunagine korterikaaslane oma euroopa-reisilt. nii matador kui ka mitmed muud detailid on lõpuks oma töö teinud ja annushka haarab härga sarvist...

kunagises hullus nooruses kohtusin ühel ööl oma lemmikbaaris "el gringo" kena mehhiko noormehega. nimeks oli alfredo, kui mu mälu ei peta. see alfredo oskas tantsida hirmus hästi, kuid kahjuks ei osanud ta rääkida muud kui hispaania keelt. mina vana polüglotina ei löönud kartma, vaid veetsin mexicanoga terve öö lõbusalt vesteldes ja elu nautides. abiks olid käed-jalad, hispaania, prantsuse ja inglise keel ning lihtsalt tahtmine üksteisest aru saada. meie kohtumine oli päris traagiline, sest me täitsa meeldisime üksteisele, kuid ta pidi juba hommikul kell kuus mehhikosse lendama. päriseks. ahh. milline romantika. ta kinkis mulle liitrise pudeli tequilat. see sai aastaga ikka lõpuks sõpradega koos tasapisi ära joodud. ma pole kunagi eriline napsumees olnud...

kange jooga...

läksin hommikul joogasse. kange nagu pulk. poolteist tundi hiljem tulin joogast ära. ikka kange. ei tea, kas peaks selle kanguse endast välja peksma vä? kui isegi jooga enam ei aita...

hirm...

ma ei seedi karaoket. ei meeldi kuulata ega ka ise laulda. olen elu jooksul laulnud vist oma viis korda. ja iga kord tõotanud, et see oli nüüd viimane kord. mu tuttav teeb oma lõputööd soome karaokest. kirjutab õigupoolest lausa raamatut. ja intervjueerib massiliselt inimesi. saime kunagi turus tuttavaks ühe muusikaliprojekti kaudu. seega otsis ta mind üles, et küsida karaoke kohta. minu meelest on karaoke laulmine nagu tundmatus kohas külma vette hüppamine. üldse ei tea, milline versioon loost tuleb, millises helistikus jne. ebakvaliteetne muusika on peale hambavalu üks võikamaid asju siin ilmas. karaoke on harva kvaliteetne muusika...

noh, meie vestluse lõpuks olin ma teemasse nii sisse elanud, et otsustasime minna koos karaoket laulma. et läheme neljapäeva õhtupoolikul, kui baaris pole veel rahvast. et saab rahus harjutada. neljapäeva saabudes tundsin ennast terve päeva kehvasti. mõtlesin, et mis siis nüüd viga on. halb tunne oli, nagu oleks kellegagi riius või peaks midagi hästi nõmedat tegema. haa, karaoke! ma ei tahtnud karaoket laulda. seepärast tundsin end nii kehvasti. helistasin oma tuttavale ja ütlesin ära. et mina ikka ei suuda. hirm on. ja siis hakkas kohe hea. päike tuli välja, inimesed naeratasid ja elu oli üldse väga ilus.

täna metroos oli ka hirmus. kell üheksa õhtul (nojah, reede. reedel ja laupäeval tohib kõike) istusid minu taga kaks narkar-poissi ja suitsetasid. kaalusin tükk aega, et äkki ütleks neile sõbralikult, et palun ärge suitsetage. mõnikord sõbralikkus töötab. kuid ei julgenud. äkki on agressivsed, noh. vagun oli rahvast täis ja keegi ei teinud märkamagi. nagu minagi. metroost väljudes nägin, et kuttidel süstlad käes. ja ise teadvusetuse ääremail. konid põlemas. õnneks vagunisse sisenesid turvamehed...

teel kodu poole tulid vastu kaks keskealist meest. rokihabeme ja pearätiga mees kõndis otse minu poole ja tegi karu häält. jälle oli hirm. kole. õnneks nad läksid edasi.

jama värk, see hirm...

oo, ma nägin üks ööse vinget und...

oli sedasi, et olin suures kahekordses puumajas, mis ilmselt kuulus minu perekonnale. see maja oli täis surnud inimkehasid ehk laipu. nad olid ilusasti mitmel pool sirakil, voodites, mõned põrandal. lõhn oli ka eriline. ja ma miskipärast ei tahtnud, et inimesed teaksid, et mul on kodus laibad. püüdsin lõhna millegagi välja vabandada. ega tahtnud külalisi tubadesse uitama lasta. noh, kes seletab ära, mida sihuke uni tähendama peaks?

et ma olen psüühilise murdumise äärel ja püüan kõigest väest kulissi üleval hoida?

reklaamibüroo teatab...

viiekümnendatel ei tohtinud ilma kohvita rõõmsat nägu näidata...

tuleviku pereauto...

piimapropagandabüroo valgustab rahvast...

gurmaan...

sõin täna sisse musta leiba ja 400 grammi hapukapsast toore sibulaga. kõhus vuriseb ainult natukene. õnneks pole täna õhtul diskoteeki või midagi muud seesugust...

ya habibi, mon amie la rose...

eile oli helsinkis huvilatelttas natacha atlasi kontsert. tä nägi kusjuures peaaegu samasugune välja kui sellel pildil, mille tõmbasin guuglist. ainult et ürp oli sädelevam. aga must kleit oli sama... istusime sõpradega paari esimese laulu ajal viisakalt pingil, kuid siis tormasime lava ette taidlema. hea oli! siin saab kuulata tema uusimat plaati (minu lemmiklugu on "bathaddak"). atlas andis pärast kontserti autogramme ka. kuid kuna mina väldin igasuguseid trügimisi, siis läksin külmalt lihtsalt koju. ei jäänud ootama, et äkki natacha märkab mind.

ma enne polnudki eriline atlasi fänn. tema muusika on nii hull segu kõikvõimalikku, et see mulle eriti ei imponeerinud. ma olen vana ja sitke purist. mulle ei meeldi isegi pastellvärvid. eelistan konkreetseid, puhtaid värve. nojah, aga asjast. kohtusin eelmisel nädalavahetusel ühe toreda ja naljaka noormehega, kes kutsus mind natacha kontserdile. ma algul ei tahtnud minna (ikkagi 32 euri), kuid mõtlesin siiski ümber. what the heck, raha tuleb ja läheb niikuinii.

enne kontserti toimus sellesinase noormehe kodus väike koosistumine araabia suupistetega (mis ta ise oma kätega algusest lõpuni valmistas!!! isegi tomatid kuivatas praeahjus). seltskond oli väga kirju, araablasi, juute, prantslasi, soomlasi ja muidugi mina, vana poluvernik. enamik rahvast oli kõva paarkümmend aastat minust vanemad. alguses oli tunne, et ei tea, kas peaks nüüd ennast kuidagi väljapeetult üleval pidama või. soliidsed inimesed ju kõik. kostitaja ise oli väga sharmantne homoseksuaal. kõnemaneer ja miimika olid nii stereotüübikohased, et rohkem ei saagi. tema kunstnikust elukaaslane kollektsioneerib näiteks madonna heliplaate ja seinal oli suur-lai madonna-teemaline kollaazh. ohmistenüüd, eksole. väga kesksel kohal oli ka kena maal kahest vee all ujuvast noorukist. ühel neist oli suguelund ekstreemses erektsioonis. ahmillinehuvitavkunstiteos! nojah. võib ka nii.

vaatasime koos natacha musavideoid, mis on hüper-kitsch. ning laulja enda nii kõiketeadja veidi igavlev ja üleolev maneer on väga effektne! kontserdile läksin juba täiesti õiges meeleolus. minust oli saanud natacha atlasi austaja. kohapeal langesin veelgi enam eufooriasse, sest madame on ka veetlev tantsija. nauding oli teda vaadata. kavatsen ka mingeid elemente kopeerida. süüdimatult.

õhtu kulmineerus sellega, et nägin enda kõrval rahva seas maailma kõige ilusamat meest. päris avalikult ma ei julgenud teda vahtida. piidlesin nii muuseas silmanurgast. näen veelgi selgelt vaimusilmas, kuidas ta pani juuksesalgu kõrva taha...

ma lihtsalt pean eputama...

ma ise ilutegija. la diva või midagi veelgi grandioossemat. eksju. mehed mängisid pilli ka üsna hästi. kõlbas jalga keerutada. või õigemini puusa...

las mujeres...

käisin kinos. vaatamas hispaania absurdset ja elulähedast tragikomöödiat. pedro almodóvar oskab geniaalselt põimida ühte rõõmsameelsed värvid, naiseilu ning inimloomuse räigelt pimeda poole. vaimud ei nuta...

me and you forever...

поздравляем с 1. сентября...

lõbus lehm soovib kõigile ilusat kooliaasta algust ja seiklusrikast, selget ning sooja septembrit!

see and be seen...

mehed on naljakad olendid. isegi soomes, kus on holodnõje finskie parni, kutid (ka 50-aastased) tshekivad tshikke suvalises kohas ja suvalisel ajal. emme pööras asjale tähelepanu, kui me linnas koos shoppasime. et ta oli juba unustanud, kui palju noored naised meestele silma hakkavad. et teda ei vaatavat enam keegi, kuid minu kõrval kõndides saavat ka tema meeste pilkudest osa.

kõndisin ükspäev oma sõbratari, 17-aastase pika ja saleda kaunitari kõrval läbi helsingi kesklinna. oumaigaad kuidas mehed jõllitasid. teda loomulikult. minu poole ei kukkunud tookord pilguraasugi. mind ajas lausa naerma. naersin kah. ühed noormehed muutusid mu naerust lausa kohmetuks. ega ma paha pärast. lihtsalt elu realiteedid on naljakad...