hirm...

ma ei seedi karaoket. ei meeldi kuulata ega ka ise laulda. olen elu jooksul laulnud vist oma viis korda. ja iga kord tõotanud, et see oli nüüd viimane kord. mu tuttav teeb oma lõputööd soome karaokest. kirjutab õigupoolest lausa raamatut. ja intervjueerib massiliselt inimesi. saime kunagi turus tuttavaks ühe muusikaliprojekti kaudu. seega otsis ta mind üles, et küsida karaoke kohta. minu meelest on karaoke laulmine nagu tundmatus kohas külma vette hüppamine. üldse ei tea, milline versioon loost tuleb, millises helistikus jne. ebakvaliteetne muusika on peale hambavalu üks võikamaid asju siin ilmas. karaoke on harva kvaliteetne muusika...

noh, meie vestluse lõpuks olin ma teemasse nii sisse elanud, et otsustasime minna koos karaoket laulma. et läheme neljapäeva õhtupoolikul, kui baaris pole veel rahvast. et saab rahus harjutada. neljapäeva saabudes tundsin ennast terve päeva kehvasti. mõtlesin, et mis siis nüüd viga on. halb tunne oli, nagu oleks kellegagi riius või peaks midagi hästi nõmedat tegema. haa, karaoke! ma ei tahtnud karaoket laulda. seepärast tundsin end nii kehvasti. helistasin oma tuttavale ja ütlesin ära. et mina ikka ei suuda. hirm on. ja siis hakkas kohe hea. päike tuli välja, inimesed naeratasid ja elu oli üldse väga ilus.

täna metroos oli ka hirmus. kell üheksa õhtul (nojah, reede. reedel ja laupäeval tohib kõike) istusid minu taga kaks narkar-poissi ja suitsetasid. kaalusin tükk aega, et äkki ütleks neile sõbralikult, et palun ärge suitsetage. mõnikord sõbralikkus töötab. kuid ei julgenud. äkki on agressivsed, noh. vagun oli rahvast täis ja keegi ei teinud märkamagi. nagu minagi. metroost väljudes nägin, et kuttidel süstlad käes. ja ise teadvusetuse ääremail. konid põlemas. õnneks vagunisse sisenesid turvamehed...

teel kodu poole tulid vastu kaks keskealist meest. rokihabeme ja pearätiga mees kõndis otse minu poole ja tegi karu häält. jälle oli hirm. kole. õnneks nad läksid edasi.

jama värk, see hirm...