vigane pruut...

seoses ishiasega või mis ta mul nüüd ongi, naersin emmele, et ma olen ikka üks vigane pruut. seljast lombakas, poolpime ja natuke totter ka...

daki kirjutas abieluettepanektutest. kuigi ma pole päriselt kunagi kellegagi tõelises suhtes (st. et oleks otsustatud koos olla), olen oma elus siiski mõningad ettepanekud saanud. viimati eile üks minust palju vanem tuttav mees küsis, et noh, kas ma olen juba aru saanud, et ma tahan temaga abielluda. ta küsis seda ka paar aastat tagasi. tollal keeldusin. nagu nüüdki. aga igati romantiline metrookeskustelu.

üks ettepanek tehti minu sünnipäeval. jälle metroos (ma veedan pool oma elu metroos...), telefonitsi. ja jällegi keeldusin. sama sõber olevat mind ennegi naiseks tahtnud. mina seda situatsiooni ei mäleta, kuid tema sõnul olevat ma väga upsakalt vastanud, et "loomulikult mitte", ning tema süda purunes tuhandeks killuks. kuidas ma küll nii tuim olin, et seda ei märganud?

kord oleksin äärepealt fiktiivsesse abiellu astunud, nii sõbramehe poolest. kuid õnneks polnud vaja. muidu oleksin praegu vist juba lahutatud naine.

mõned aastad tagasi sain kokku oma sugulase tuttavaga, kes ka kohe kosja tikkus. seekord ütlesin ka selgelt oma jaa-sõna ning pulmad peeti järgmisel õhtul haapsalu rannas. olid pruutneitsid ja mingid lillekimbud ning onupoeg oli meisterdanud meile isegi traadist sõrmused. oli shampust ja kibe ja palju nalja. pärast veel läksime mu sugulaste juurde pidu pidama, tädi oli kooki teinud ja puha. tore pulm oli. kahjuks pole ma oma meest peale seda enam näinud. nii üürike see abieluõnn oligi...