minu lemmiktassi kinkis mulle üks väga huvitav inimene, keda ma ei oska päris sõbrannaks pidada kuid kellega me omal ajal veetsime üsna palju aega koos. mulle meeldis tema maitse ja flegmaatiline ja rahulik ellusuhtumine. tollal õppis ta käsitöökunstnikuks turus ja oli tugev lääne-aafrika tantsude vihtuja. me siis vihtusime koos, käisime mõnikord isegi suvistel tänavatel esinemas, trummi löömas ja rahvale lusti pakkumas. siis otsustas ta, et turku on lahe küll, aga senegal on veel lahedam. ja sõitis kuuks ajaks dakarisse ja tõi endale sealt ühe musta mehe. nii et polnudki niiväga flegmaatiline naisterahvas. ma tahtsin isegi senegali sõita, kuna teised ka, aga siis ma pidingi venemaale sõitma neljaks kuuks ning raha, aega ja energiat ei jätkunud kahe nii erineva reisu jaoks järjest. senegalis on mul siiamaani käimata. kuid muljeid olen kuulnud rohkem kui rubla eest. ma ei mäletagi, mille puhul ma oma tuttavalt selle tassi sain, aga sestap joon, kui võimalik, oma kohvid-teed ainult sellest nõust. arvan, et tassi sees on andja head värvilised mõtted, mis pesuveega ei kao.
autokujulise kustutuskummi sain ma ühelt tuttavalt siis, kui juhiload kätte sain. ma põrusin ikka esimesel sõidueksamil läbi, sest keerutasin liiga vähe kaela ja ei vaadanud piisavalt igale poole, kuhu oleks pidanud vaatama. teisel korral vahtisin siis hoolikalt igal ristmikul 360 kraadi enda ümber, enne kui teelt ära keerata julgesin. ja load sain kätte! ja selle nunnu kummi ka. sellele on veel talismaniks, julgustuseks ja võibolla ka niisama ilu pärast peale kirjutatud 'moving with jesus'. kuigi ma praegu kasutan rohkem ühistransporti, siis see loosung on ikka tabav ja päevakohane. muuvida võib ju mitmes mõttes, nii metroos kui vaimselt, ja naatsareti-jussiga on ikka hulka huvitavam.
must panthera tuli minu koju taanimaalt. ühel toredal päeval läksime mõnede sõpradega kopenhaagenis tivolisse, sõitsime igasuguste värgeldustega end uimaseks ja sõime pannkooke vahukoore ja moosiga. siis mehed otsustasid natuke mehelike hasartmängudega tegelda ja lasksid tiiru või misiganes. selle tagajärg oli väga romantiline, sest võidud said naised endale. ja mina sain oma dzhentelmänilt vot selle musta kiisu. kui pimedaks läks, kõndisime ümber väikese tiigi ja vaatlesime ilusaid tulukesi, mis olid igale poole üles riputatud. ning kell kaksteist öösel... ei, siis ma ei muutunud tuhkatriinuks ja ka panthera ei muutunud rotiks või kõrvitsaks (rotte ma jälestan ja kõrvits poleks ju pärast kohvrisse mahtunud). siis oli kärtsmürtsoikuivapustav ilutulestik. kujutage ette, suvehooajal on kopenhaageni kesklinnas iga nädal ilutulestik! taani on üldse üks naljakas maa. näiteks ei kasutata seal eriti kardinaid, kuigi elatakse kõrgetes majades pisikestes korterites ja igast köögiaknast on näha vähemalt kolme inimese magamistuppa. ühel hommikul raadiot kuulates vaatasin niisama aknast välja ja nägin, et vastasmajas tantsib üks noormees täpselt minu muusika taktis. küll mul oli lõbus!
selle onu nimi on külmkapimees ehk jääkaappimies. ta on olnud minu külmkapimees aastast 1998. enne seda oli ta lihtsalt mul kuskil mapis paar aastakest. kuid siis otsustasime sõbrannaga koos ülikoolilinna kolida ja endale külmkapimehed võtta. päris mehi polnud kummalgi kusagilt võtta. ja kuna ma olen selline konservatiivne persoon siis olen jäänud aastate jooksul truuks oma külmkapimehele ega pole siiamaani mingit muud meest võtnud. külmkapimees on kaunis müstiline, mul on ainult õrn aimdus, et ta on ehk juudi päritolu. ta on nimelt välja lõigatud ühe kristliku ajalehe kaanepildist oma kenaduse tõttu. midagi muud ei tea mina temast. aga see ei häirigi eriti. peaasi et ta värvituks ja nähtamatuks ei luitu. ikkagi nigel ajalehepaber. ja et ta ennast kodusemalt tunneks siin külmal põhjamaal, siis sokutasin ta iisraelist toodud magneti lähedusse. ise ma pole seal maal käinud, aga üks tuttav käis. ja kinkis mulle sellise kena suveniiri nagu külmkapimagnet.
iisraeli-teema on muide väga kuum ja murettekitav. käisin hiljuti kinos vaatamas filmi nimega paradise now. soovitan kõigile. selleks, et mõista ka terroristide inimlikkust ei pea ju terrorismi poolt olema. aga see on ju ometigi selge, et kui elavat olendit piisavalt pitsitada, siis ta kas põgeneb või ründab. noh, ja palestiinlased ründavad, kuna nad on liiga uhked, et põgeneda. tegelikult paljud põgenevad ka. ning lõppude lõpuks, ega neid ju ükski riik ei tahagi. polegi kuskile põgeneda. ootan seda, millal tshetsheenia sõda võetakse vaikimiskatte alt välja ja püütakse ka sellest rahvast aru saada. nad on ometi sõdinud venemaaga juba mitusada aastat. aga nii koledaid asju kui nüüd pole seal vist enne juhtunud. kõige tobedam on see, et peaaegu kõik "tsiviliseeritud" lääneriigid mängivad oma venemaa-suhetes sellist ilusat mängu, et tshetsheenia ongi venemaa kodune probleem, umbes nagu tolmurull. ja teiste kodustesse asjadesse pole sobilik nina torkida. oi mama, ja ne mogu!
käisin ükskord tuneesias. seekord polnudki ekstreemreis kohalikesse oludesse. olin stiilipuhas turist. vahepeal käisin natuke ainult kohalikega sõbrustamas. mul üks tuttav elab tunises. pealinnas, noh. ja ma käisin tal siis külas õhtust söömas ja tema perekonnaga tutvumas. nad vist arvasid, et saavad järjekordse soomlasest minia. neil üks juba on. kuid ei saanud sest asjast siiski asja. möllasime niisama mööda tuneesiat.
