meid meri lahutab, vaid seovad kirjaread...

sõprus on üks väärt asi. kahjuks sõpru lahutavad igat sorti võimud, vaimud ja lihtsalt argipäev. mida rohkem ilmas ringi rändad, seda rohkem tunned, et maailmas on inimesi, kellega tahaks lähedust hoida. kuid pole aega. ja siis on natuke kurb. aga tõeline sõprus on ju tegelikult igavene. nagu mu dagestanlannast sõber mulle kord ütles, "me ei pea üksteisele kogu aeg kirjutama. sa tead isegi, et ma sind armastan." ja nii ongi. inimsuhted on siiski delikaatsed agregaadid. sest see "tead isegi" ei ole igaühele samasuguste piiridega. millal tuleb armastust millegagi kinnitada, kasvõi näiteks kirjakese, telefonikõne või heade soovidega? mis siis kui üks sõpruse pool ennast hüljatuna tunneb? olen kogemuse kaudu õppinud, et siis tuleb oma uhkus alla neelata ja öelda, et kas sa ikka armastad mind veel. sest muidu tekivad peas koledad mõtted, mis sünnitavad inetuid ja külmi tundeid.

tegelikult loodan ma, et see blogi siin aitab mul suhelda natuke rohkem ka mõnede selliste inimestega, kellega on jäänud side katki. eks me näe, ütles pime ja viskas habemega nalja aknast välja. pildil oleva hirmlaheda kivi olen ma saanud ühelt healt sõbralt, kes oskab igasuguseid kunstvärke meisterdada. meile oli kingitud tore aeg koos, mil me korraldasime oma kodus (õigemini tema kodus, kus mu seitse asja parajasti laokil olid) vahetevahel eesti rahvatantsu workshoppe ja muid toredaid muusikalisi hetkesid. ma pole kuigi kindel, kas naabrid nende hetkede kunstilist väärtust lõpuni mõistsid. aga meil oli igatahes hullult lõbus!