helsinki, moi ljubimõi gorod...?

elan helsingis veidi üle kolme aasta. kunagi vandusin endale, et mitte kunagi ei koli helsingisse. et nii kole ja kõle koht. noh, never say never, as they say... kaks esimest aastat hesas olid küll üpris koledad. miskipärast nägin enda ümber ainult hallust. arhitektuur on siin linnas ka väga segane. ühes kvartalis on kõrvuti selline must karp (üleval) ja ilus normaalne maja (all). kusjuures see must karp ehk siis makkaratalo (vorstimaja ehk käkk) on vist isegi kaitse all. isiklikult mulle absoluutselt ei meeldi 1960-70 aastate arhitektuur. aga noh, mis teha. võlukeppi mul ei pole ja pommitada ka nagu ei taha...

õnneks on helsingis siiski olemas ka ilusaid kohti. näiteks kruununhaka on üks lemmikuid. või siis punavuori. seal käin ma hinge puhkamas, kui makkaratalo jt. hulluks ajavad. allolev maja on üliõpilaste läbutamismaja. kesklinnas ja puha. seal müüakse odavat õlut ja tehakse pidusid, mõnikord ka väga kultuurseid. viimati käisin selles ümmarguses kuplis anglosaksi stiilipeol. sõime keskaegset sööki ja tantsisime keskaegseid tantse. mõned rääkisid isegi seda va vana inglise keelt, millest keegi loomulikult aru ei saanud, kuid pidid siiski huvi teesklema ja pingsalt kuulama pajatusi beowulfi seiklustest. tõeline experience...