taas sajab valget lund väljas...

...ja toas on voodid tegemata. või õigemini see üksainuke voodi. rohkem mul neid õnneks pole. kas sinul on mõnikord koju tulles selline vaatepilt ees? tuled koju ja kodus on kõik pooleli, vaiheessa, nagu ütleb soomlane. ma nimetan seda argielu transiitfaasiks. ja mul on selle faasiga raskusi. tore on igasuguseid asju teha, olla mingis seidundis. kuid ühest seisundist või olekust teise siirdumine on puhas piin. ei tea miks. põhjus on ilmselt kas laiskus või mingi moodsa nimega psühholoogiline häire. transiitfaasi alla kuuluvad muuhulgas koristamine, nõudepesemine, õppima hakkamine, raamatu lugemise lõpetamine, magama minemine, kodunt välja minemine (ma hilinen alati!) ja pesupesemine. kindlasti on veel aga mulle ei tule praegu pähe.

kuna kõik need toimetused enam vähem elulise tähtsusega on, siis pean ma ennast tihti kuidagi alt tõmbama, et tegemised saaks tehtud. näiteks nõusid meeldib mulle pesta hommikul kohe pärast ärkamist, kui uni veel silmas. koperdan pidzhaamas kööki ja hakkan solistama-kolistama. selle aja peale kui ma ärkvele saan, ongi nõud puhtad. et tehtud, enne kui tegemagi sai hakata. mul oli kunagi korterikaaslane, kes eelistas öösiti nõusid pesta. aga me harjutasime teise korterikaaslasega ta sellest lahti. nõudekolinal ja unejutul on suur vahe vahel. vähemalt meie meelest.

pesupesemine on ka mingi ebamäärane töö, nagu võtaks aega ja nagu ei võta ka, masin ju peseb. mul on vannitoas üks noaaegne pesumasin, aga ma eelistan majaühingu pesutuba. seal peab aja kinni panema ja siis on selge sott, et vot esmaspäeval on pesupesemine kell 16 null-null kuni 18. ja selle aja sees olgu pestud. ja siis saab pesu kähku kuivatusruumi rippuma, ei pea oma pükse ja sokke mööda kodu laiali riputama ja tooma transiitfaasi lausa igale poole. nii et ise enam koju ei mahugi. on ainult üks suur transiit kuni pesu kuivab.

raamatu lugemise või netis surffamise lõpetamine ongi juba raskem värk. selle jaoks peab endale igasugu kohtumisi, loenguid jms linna peale planeerima. ikka ei helista sõbrale ja ütle, et kuule, ma jään pool tundi hiljaks, mul just hea raamat pooleli. vaid jooksed hoopis viimasel minutil raamat kaenlas ülepeakaela bussi peale (tasub ettevaatlik olla, et mitte bussi alla) ja jäädki ainult viis minutit hiljaks. ja ongi jälle üks transiitfaas higiselt kuid õnnelikult läbitud. kõigest sellest tuleneb see, et ma ennast enne kodunt väljumist väga ei jõua mukkida, juukseidki kammin nii ülepäeviti. kord metroos üks muhe vana mees ütles, et neiu, te pole vist helsingist pärit. et teil on veel loomulikku ilu (loe: oma nahka) näha. ma siis ei hakanud talle seletama, et ei, onu, mul on probleeme transiitfaasiga...