üliõpilase suu...

istusin metroos ja tegin põlve otsas hispaania keele grammatikaülesandeid. minu vastu tuli istuma keegi mees. vaatasin korraks talle otsa ja siis süvenesin jälle objekti pronoomenitesse. mehel oli vänge suitsuhais külges. ta oli nii läbi suitsetatud, et funktsioneeris juba ise sigaretina ümbritsevate inimeste jaoks. tead küll, mõnikord on mõni inimene näiteks viinast nii läbi imbunud, et temaga ühes ruumis olles jääd isegi purju. selline asi on täiesti olemas. kõigele lisaks on mul alust kahtlustada, et tegemist oli ka alternatiivseid mõnuaineid kasutava tegelasega. ega ma esimest korda linna peal narkariga vestle. igatahes silmavaade oli tal üliterav, meelde tuli sõna spiid. ninast tuli tatti. seda ta püüdis rütmiliselt sissepoole tõmmata.

see onu ootas algul veidi (ja tõmbas tatti sisse) ja hakkas siis minuga vestlust aretama. et kas ma õpin, jah? et mul on ikka täitsa üliõpilase suu. olen ma ülikoolis või keskkoolis? ah ülikoolis, nojah, suu on ikka täitsa üliõpilase oma. mida sa õpid? ah hispaania keelt, ahah. nojah, edu siis õppimises. ja jumala õnnistust ja kaitset. ma soovisin siis talle ka.

no ütle veel, et soome mehed on ujedad ja kinnised. mina kohtan küll igasugu avatud ja vahvaid tegelasi oma argipäevas. mehi, kes teevad mulle huvitavaid komplimente. sest no mis see muidu on, kui peaaegu kolmekümneaastase sinu käest küsitakse, et kas sa käid keskkoolis. kaval stiil naistele külge lüüa, ütlen ma...

aids-narkar...

eile raudteejaamas tuli üks sõbralik aids-narkar muga juttu rääkima. et tere, kas ma saaksin aidata. et keegi ei taha teda aidata. ja et tema ei tahaks varastada ka. aga suitsu pole ja kõht on tühi. et ta ütleb kohe ausalt, et on aids-narkar ja ei keeruta. kuigi rääkis päris pikka juttu ja ma siis küsisin, et mis sa tahad. no et raha. viskasin viieka. küsis veel, et kas ta silmad on normaalsed. no, üks silm vaatas mulle otsa ja teie vaatas kuhugi üle õla. ma ütlesin, et muidu jah, ainult üks silm pole päris otse. ja et pupillid on ehk veidi laiemad kui muidu. polegi kunagi enne inimeste silmi niimoodi diagnoosinud. nüüd sai siis seegi asi ära tehtud. mõtle, kui tal ongi siuke viga, et silmad vaatavad eri suunas. noh, mõnel on ju. ega see siis tingimata pea narkotsist tingitud olema. või on? ega ma ei tea. ja mina siis kohe ikka ütlesin näkku ka...

pühade-eelsest meeleolust...

käisin hetk tagasi poes. pood oli täis mutikesi ja papakesi, kes kõik toitu kokku ostsid. ma olin üks väheseid alla 50-aastaseid. naljakas oli. kahtlase välimusega inimesi oli ka üpris palju. nojah, mittekahtlased on ju korralikult tööl kell kaks päeval. üks elu kõrvalradadel kulgev paar seisis pikas järjekorras, ja kui mina jõudsin kassa juurde, tehti uus kassa minu nina all lahti. siis see naine jooksis käed laiali kiiresti minu ette kassasse, et ikka enne mind saaks. mees vantsis suure ostukäruga järgi. ma lihtsalt pidin naerma, noh. teised ei naernud.

eile oli koguduse viimane koosolek sel aastal. saime kokku ühe pere juures. pidime vaatama mingit filmi jeesusest, variante oli neli, valik hääletades. miskipärast otsustati vaadata life of brian. nojah, seal on ühes kohas jah jeesus sees. aga muidu on ses filmis küll päris odav huumor. kuidagi mittemidagiütlev. ma saan aru küll, et vot nüüd on naljakoht, aga eriti naerma ei aja. liiga tehtud. the meaning of life on mustmiljon korda parem. aga noh, jõulud tulevad ikka, olenemata sellest, kas vaadata filmi jeesusest või mitte...

ostsin täna piparkoogitainast. tegelikult tahtsin ise teha, aga magasin liiga kaua... ei jõudnud. emme tuleb pärast tööd külla ja siis teeme plönne. lähen täna hambaarsti juurde. söön enne seda veel pool pakki piparkoogitaigent ära...

sõrmustatud mees...

hommikul sõitsin bussiga tööle. bussijuht polnud soomlane, tumedamat verd oli. bussijuhid meil üldiselt ongi mõnest muust rahvusest. aga no ega ma sellest ei tahtnud rääkida. istusin esimesele istmele, sest oli vaja aegsasti näha, millal maha tuleb minna. panin siis tähele bussijuhi käsi. oi, mulle tuli lapsepõlv meelde, midagi turvalist ning samas ka erutavat. mehel olid kenad tugevad sõrmed, veidi soonelised käeseljad ning parema käe nimetus ilutses tumeda kiviga paks kuldsõrmus. mulle miskipärast tohutult meeldib, kui mehel on suur sõrmus sõrmes. see nagu viitaks mingile mälestusele, millelegi, mis on tema jaoks tähtis. sest mehed ikka harvemini ostavad endale sõrmuseid lihtsalt ilu pärast.

minu onu ruudi kandis kunagi ka paksu kuldsõrmust. ning mulle tundub, et see polnud ta abielusõrmus. natashka oskab seda kindlasti öelda, tema isa ju. a noh, igatahes sõrmus oli. onu ruudi on mulle alati sümpatiseerinud, muhe mees. mängis vahel gitarri ka, kuigi onu sass on meie suguvõsas see päris pillimees. kui onud meile külla tulid, sai alati pidu ja nalja ja tramburaid. lapsi, koeri, naisi, sööki, jooki. head mälestused, ühesõnaga. nüüd see bussijuhi sõrmusega käsi tuletas mulle neid aegu meelde.

üks mees, kes kirjutab asjadest, näitas ka ükspäev ühte sõrmust. no see, millest mina räägin, on põhimõtteliselt samasugune, ainult ilma igasugu nännita. ja ilma läikiva reeboki dressita...

mees, kes manustas toitu...

olin sööklas ja minu vastas istus mees, kes sõi nagu masin. kahvel käis suu ja taldriku vahel korrapäraste ning tihedate vahedega. suutäite närimiseks polnud eriti aega, mees lihtsalt neelas oma riisi ja lihasousti. mõned riisiterad jäid suures söömahoos huulte külge rippuma, kuni järgmine kahvlitäis nad sealt minema pühkis. ning kuna kahvel käis üsna tihedalt, siis oli suu sisene olukord ka ilmarahvale kenasti näha. ma ei teadnudki, et nii masinlikult võib süüa. kuid kohvi jõi mees pikkamisi ja naudiskledes. vahtis enda ette tühjusesse ja näol oli kerge naeratuse vine...

oh sa soodom ja komorra...

kuulsin metroos pealt, kuidas kena välimusega eesti noormees rääkis kõva häälega telefonis.

"olete sees või väljas?
...
ah sees... ja nett ka sees?
...
no vaadake ikka ilusaid naisi.
...
no ikka ilusaid.
...
mine vaata seksinestoonia punkt komm.
...
ess-ee-iks inestoonia, noh.
...
ei, punkt komm.
...
seal on igasuguseid asju püsti.
...
jaa, eesti naised.
...
ma ei oska helsingis midagi teha, lähen hakunilasse (see on vantaa linnaosa -toim.).
...
ei, ma ei saa sinna sisse. ma saan ainult saastakohtadesse sisse, sinna ei lasta.
...
jaa, laulsin talle. eesti keeles ikka.
...
nojaa, eluaegne keeld."

läheduses istus punt umbes viieteistaastaseid soome noormehi ning neide. üks poiss kõneles telefoniga, siis ütles teistele, et ta visati praegu kodust välja. aga et ta viinakapi võttis ikka kaasa. et oli öeldud, et kui ta (kuhugi) läheb, siis pole vaja enam koju tulla. igal mehel paistis taskus olema paks valge viina plasku. neist siiski avalikult ei joodud, ainult vilksamisi näidati. ühel nunnul latsekesel oli see plasku peaaegu juba tühi. poisuke ise istus pea rippus pingil ja mõmises midagi. kaaslased vahetasid omavahel natuke nõutuid kuid lõbusaid pilke. kutt sai siiski omal jalal veel vagunist välja.

jah, laupäeva pärastlõuna on käes...

kus seda kuuldud on, kus seda nähtud on...

õue peal longib lahtine hundikoer! tegi minu akna all väikese peatuse ja sõi isukalt maast mingeid käkke. siis jolksutas edasi. soomes, helsingis ja lahtine koer! ja veel suur hundikoer!!! uskomatonta, mutta totta...

p.s. ma kardan koeri. olen isegi kaks aastat koeraga korterit jaganud, kassiga ka. aga ikka kardan mõlemaid...

hirm...

ma ei seedi karaoket. ei meeldi kuulata ega ka ise laulda. olen elu jooksul laulnud vist oma viis korda. ja iga kord tõotanud, et see oli nüüd viimane kord. mu tuttav teeb oma lõputööd soome karaokest. kirjutab õigupoolest lausa raamatut. ja intervjueerib massiliselt inimesi. saime kunagi turus tuttavaks ühe muusikaliprojekti kaudu. seega otsis ta mind üles, et küsida karaoke kohta. minu meelest on karaoke laulmine nagu tundmatus kohas külma vette hüppamine. üldse ei tea, milline versioon loost tuleb, millises helistikus jne. ebakvaliteetne muusika on peale hambavalu üks võikamaid asju siin ilmas. karaoke on harva kvaliteetne muusika...

noh, meie vestluse lõpuks olin ma teemasse nii sisse elanud, et otsustasime minna koos karaoket laulma. et läheme neljapäeva õhtupoolikul, kui baaris pole veel rahvast. et saab rahus harjutada. neljapäeva saabudes tundsin ennast terve päeva kehvasti. mõtlesin, et mis siis nüüd viga on. halb tunne oli, nagu oleks kellegagi riius või peaks midagi hästi nõmedat tegema. haa, karaoke! ma ei tahtnud karaoket laulda. seepärast tundsin end nii kehvasti. helistasin oma tuttavale ja ütlesin ära. et mina ikka ei suuda. hirm on. ja siis hakkas kohe hea. päike tuli välja, inimesed naeratasid ja elu oli üldse väga ilus.

täna metroos oli ka hirmus. kell üheksa õhtul (nojah, reede. reedel ja laupäeval tohib kõike) istusid minu taga kaks narkar-poissi ja suitsetasid. kaalusin tükk aega, et äkki ütleks neile sõbralikult, et palun ärge suitsetage. mõnikord sõbralikkus töötab. kuid ei julgenud. äkki on agressivsed, noh. vagun oli rahvast täis ja keegi ei teinud märkamagi. nagu minagi. metroost väljudes nägin, et kuttidel süstlad käes. ja ise teadvusetuse ääremail. konid põlemas. õnneks vagunisse sisenesid turvamehed...

teel kodu poole tulid vastu kaks keskealist meest. rokihabeme ja pearätiga mees kõndis otse minu poole ja tegi karu häält. jälle oli hirm. kole. õnneks nad läksid edasi.

jama värk, see hirm...

nagu kaks tilka vett...

etioopia ja kolumbia. kaks erinevat mannert. kohtumine üldse kolmandal mandril. milline kokkusattumus!

imelikud inimesed...

kohtasin eile juhuslikult endist praktikakaaslast. pole teda aasta aega näinud. kõndisime siis koos ühist teed jupikese maad. ei no, ma saan aru küll, et kui pole aasta aega näinud, siis ikka küsid, et kuidas läheb ja millega tegeled. see on täitsa okk. aga lubage, minu arust viisakas inimene ei uuri esimese kümne minuti jooksul, et palju su korter maksab ja et miks sul siis meest ei ole. küsimusi tuli rohkem kui ma jõudsin vastata. ebaviisakas nagu ka ei tahaks olla. et mis sa pärid selliseid asju. vat ei ütle.

lõpetuseks tahtis ta vist veel eriti viisakas ja sõbralik olla. ütles, et ma olla kõhnemaks läinud. nu obradovala!

stranger in the night...

täna kohtasin head inimest. eksisin majade vahel ära ja küsisin ühelt väikeselt vanalt köökus onult, et kuidas saab sinna, kuhu mina tahan. onu tegi suitsu ja tal olid kõige kollasemad sõrmeküüned, mida mina oma elus näinud olen. tema näitas käega, et mine seda rada mööda. mina tänasin ja hakkasin pika sammuga maad mõõtma. siis hargnes tee kaheks. keerasin paremale, kuid siis kuulsin, kuidas keegi kaugel hõigub. see oli see onu, kes vehkis, et hoopis vasakule tuleb minna. ma siis hüüdsin kõva häälega aitähh! ja kappasin näidatud teed pidi edasi. jõudsingi kohale.