imelikud inimesed...

kohtasin eile juhuslikult endist praktikakaaslast. pole teda aasta aega näinud. kõndisime siis koos ühist teed jupikese maad. ei no, ma saan aru küll, et kui pole aasta aega näinud, siis ikka küsid, et kuidas läheb ja millega tegeled. see on täitsa okk. aga lubage, minu arust viisakas inimene ei uuri esimese kümne minuti jooksul, et palju su korter maksab ja et miks sul siis meest ei ole. küsimusi tuli rohkem kui ma jõudsin vastata. ebaviisakas nagu ka ei tahaks olla. et mis sa pärid selliseid asju. vat ei ütle.

lõpetuseks tahtis ta vist veel eriti viisakas ja sõbralik olla. ütles, et ma olla kõhnemaks läinud. nu obradovala!