annushka kõnnib vee peal...
matteuse evangeeliumis on koht, mis räägib sellest, kuidas peetrus kõndis vee peal. ta tegi midagi, mis tundus tema jaoks uskumatuna. ja uskumatult võimatuna. kui peetrus vaatas jeesust, siis ta püsis vee peal. tuult nähes lõi ta kartma. kui ta vaatas olukorda enda ümber, hakkas tal hirm. sest olukord oli eluohtlik.
jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: "sul on vähe usku! miks sa kahtlesid?"
tihti olen ma tahtnud kõndida vee peal, kuid pole julenud. mõnikord olen teinud mõned arad sammud. olen peaaegu uppunudki. lebanud oimetuna kaldal, süda ribadeks. eile otsustasin jälle minna mööda vett. sest minemata jätmine oleks veel valusam olnud. astusin paadist välja, hirmust hing kinni. hakkasin juba vajuma... jeesus sirutas kohe oma käe, haaras minust kinni ning ütles: "ma armastan sind. ja hoian sinust kinni. kõnni julgesti."
ma arvan, et ma seekord ei uppunud. märjaks sain küll ja südame lõin kah vastu kivi ära. aga ei uppunud...
8 kommentaari:
need on ilusti öeldud sõnad... sellised postid ongi vist need, miks mina sind loen... sa kohe oskad...
aga sisust ehk seda... et jumala asemel aitab vahest ka see, kui suruda käed rusikasse ja korrutad: ma suudan, ma saan hakkama, pean saama...
...me kõik oleme sageli palju tugevamad, julgemad, targemad, ilusamad jne, kui me seda endale ette kujutame/arvata oskame...
Kogu respekti juures Marta vastu ei suuda ma seda tema mõttekäiku jälgida. Kas tegu pole juhtumiga, kui Marta istub esimest korda elus traktori roolis- tal on seljas just õiged traktoristi tunked ja kummikud- ning kordab käed rusikas: "ma suudan, ma suudan, ma suudan!". Kas Marta seetõttu, et ta seda lauset pomiseb tõepoolest suudab põllu ära künda? Kas ta leiab sõnnikulaotaja käivitusnupu üles? Kas ta on tõepoolest juba traktorist?! Eee...
Ma kahtlen sügavalt sellises autosugessioonis, millest filmides räägitakse. Kui vaadata näiteks neid jänkide tõsielusarjasid "amazing race" ja "hirmufaktor"siis seal tüübid kinnitavad täiesti lambist- ja väga järjekindlalt, et "me oleme parimad- meil on super koostöö- oleme kindlad võitjad jmt". Pärast, kui nad kaotavad, ütlevad midagi sellist et: "tegime oma parima kuid sellest ei piisanud...". Sellesmõttes on soomlased ja jänkid nagu öö ja päev. Somm ei lähe kunagi enne võitu kargama ja seletama, kui kõva tegija ta on...pigem pobiseb midagi sellist et "no vaatame...kuidas see asi läheb...".
Igatahes näib, et jänkid on kõik patoloogilised kangelased ja sommid vaid tagasihoidlikud nohikud (kes muuseas vaikselt igasuguseid sangaritegusid teevad).
:D kogu respekti juures, Kase Jaani vastu:
1. ma olen otsinud Sinu (K.J) blogi aga ei ole leidnud - kui seesugune olemas on, siis lingi eest oleksin tänulik...
2. ma ei vaata televiisorit rohkem, kui paar tundi kuus ja sedagi reeglina kogemata - seega ühestki seriaalist ei oska arvata mitte kõige vähematki...
3. kui mul on traktor ja põldl, mis on vaja üles künda, kuid ei ole traktoristi(tunked on sel juhul juba puhta boonus), siis ma ei jäta oma jonni enne, kui see põld on üles küntud... laias laastus - mida iganes ma selleks siis tegema ka peaks... seda ka siis, kui esimese, teise ja kaheksanda korraga ei õnnestu... ka siis, kui mulle tegelikult põldu künda ei meeldi ja ka siis, kui ma ehk tegelikult veidike kardan suuri kõva häält tegevaid masinaid... ma sunnin ennast seni - otsima, õppima, harjutama - kui minust saab traktorist...
lühidalt oli jutu mõte selles, et tuleb õppida usaldama ennast ja uskuma endasse... ja et julge pealehakkamine on pool võitu...
ja veel - patoloogilist kangelaslikkust on mulle korduvalt ette heidetud... ses mõttes olen vist parandamatu:)...
minu loo mõte oli siiski selles, et siis kui enam kuidagi ei saa, kui oma jõud ja tarkus ja oskus otsa saab, et siis saab abi ülevalt. mina olen selline inimene, et mulle on kõrgemalt tulevat abi hirmsasti vaja. eriti selleks, et mitte kibestuda ja kõike ja kõiki p**sse saata...
Kuule jah. See on suur kunst, et oled näiteks juba saja-aastane mutt aga ikka usud tõelisse sõprusesse, ja headusesse ja vennaarmu!
Sest palju mõnusam on muutuda saja-aastaseks tatti pritsivaks ja kõiki järjepanu p****e saatvaks mooriks.
Kuigi...- ma olen varemalt maininud, et mul on küll kavas sajaseks elada ja saada valge habemega kiduraks vanamehenässiks, kellel on kaheraudne alati soolaga laetud, et vajaduse korral kohe puusalt poisiraiskadele soola tagumikku lasta, kui nad rajakad jälle õunaraksu tulevad. Erilised lontrused!! Mida nad tükivad minu aeda?! Küsigu inimesemoodi õuna kui soovi on, aga sellist salamahti puu otsas turnimist ja porgandipeenarde sõkkumist ma ei kannata! Kuigi eks iga mees on oma õnne sepp- tegelikult on see aus värk, kui nemad hiilivad õunaraksu ja mina hiilin neid. See on nagu jänes ja jahimees- kui jänesel veab saab ta tasuta kapsast süüa- aga kui ei vea...- siis saab haavlitega tagumikku! Aga eks risk on alati riski väärt. Eks jäneski tahab ennast proovile panna ja oma ideid teostada.
Martale:
blogi mul põle. Parasiteerin siin teiste blogides. Siis ma ei pea ise mõtlema et millest kirjutada vaid saan niisama vabalt lällata ja fantat juua.
Aga mis kangelastesse puutub (sa oled patoloogiline sangar nagu ennist mainisid), siis on nendega see häda, et nad sunnivad ka teisi oma kangelastegudes osalema. Mõnikord võib see kõrvalseisjale täitsa kurnav olla, kui sind kistakse vastutahtsi mingisse sangaritekku kaasa. Oodatakse üllameelsust ja vaprust ja eneseohverdamist. No kujuta ette, et oled just ennast mõnusasse lohukesse külili keeranud ja oma võileiva välja pakkinud, et niisama päikesel kõhupeale lasta paista ja pilvi vaadata, kui sinna tuhiseb kohale mingi kangelane, kes on just minemas ründama mingit järjekordset lohe või kurja nõida. Ja sunnib sind jätma kõik kus see ja teine ja ronima palavasse soomusrüüsse ja vedama kaasa pikka piiki ja jalgu takerduvat mõõka. Lisaks kõigele hakkab sul selg sügelema aga kratsida ei saa sest turvis segab. Ja siis on veel mingid sääsed ja palav. No ja siis see kangelane muudkui noomib ja utsitab et davai , davai- et tee seda ja tee teist.
Vatt selline on see elu koos kangelastega. Kussjuures- kui läheb halvasti- siis oled just sina süüdi.
Muide, sul on õigus. Marta ei viska elus end lohukesse külili ja ei paki oma võileiba välja, kui teab, et kusagil mõni kellele iganes ohtlik lohe või kuri nõid ringi liikumas on. Küll teiste utsitamise asemel eelistab asjad ise korda ajada - ka siis, kui vahest oleks ehk lihtsam ja igati õigustatudki mõnele lähedal vedelevale kodanikule jalaga virutada, et viimane end ometi kord liigutaks.
Enesekriitikaga on Tal asi igatahes paigas - täiesti olemas. Kohati ehk liigagi.
Loen parajasti ühte raamatut: Marquez'i "100 aastat üksildust". Seal on üks esiema nimega Ursula, kes on väga vanaks elanud. See on huvitav, kuidas seal kirjeldab, milliseks erinevad tegelased on muutunud vanaks saades. Mõni on küll kuri ja kibestunud (nagu kase jaangi kirjeldab), aga see Ursula on muutunud eriti toredaks ja taiplikuks. Hoolivaks ja kaastundlikuks. Mul raamat pole veel läbi, nii et ei tea, mis päris lõpus saab ...
kuna Annushka posti teemast on jutt nii või teisiti ammu mööda jooksnud, siis luban endale veel korraks sõnaõigust...
:D - kui ma nüüd norida tahaks, siis ma kirjutaks siia, et ma ei öelnud ennist, et ma olen patoloogiline sangar, vaid et seda on mulle ette heidetud...
aaga ma ei kirjuta nii, sest ei nori, noh...
tegelikult tahtsin öelda Hiiele, et v.a Jaani sõnavõtu viimane lause - ei jäänud nt minu sugugi muljet, et Jaan kirjeldab kurja ja kibestunud tegelast... julge, kindlameelne, sotsiaalselt aktiivne ja ilmaelust huvitatud inimene ongi minu meelest ok... üllameelsus, vaprus ja teatud üksikutel juhtudel isegi võime end ohverdada on minu meelest positiivsed isikuomadused...
seevastu laiskus ja ükskõiksus enda ning enda ümber toimuva suhtes on kindlasti negatiivsed isikuomadused...
Postita kommentaar