arstilugusid. räägi enda omadest ka.
ossa nunnuunnik! lugesin meie marta blogist kudas üks kaheaastane esimest korda hambaarstil käis. see on küll tohutult armas lugu. loe ka, kui pole veel lugenud. ohh, oleks minulgi selliseid mälestusi hambaarstist... mina mäletan vaid koledat häält, mida puur tegi ja mis oli läbi ukse ooteruumi eriti vastikult kuulda. nii et võis kogu ootamise aja ette kujutada, kui jube siis veel on, kui ise puurimistoolil pead piinlema. siiamaani ei taha eriti hambaarstidega kokku puutuda. tegelikult peaks ju, ja mida varem, seda parem.
lapsepõlvest mäletan veel sanitare ja meditsiiniõdesid. mõned olid kohe superkurjad tegelased. nad vist nautisid seda tunnet, et keegi neid kardab. ühe nimi oli tanja ja tal olid hirmus paksud mustaks värvitud kulmud. nagu brezhnevil. ja vene aktsent. kuigi rääkis vägagi hästi eesti keelt. meie külas lihtsalt oli nii vähe venelasi, et isegi minu isa pidi eesti keele enam-vähem selgeks õppima. tanja vastu oli mul kohe eriline aukartus. tema tegi vereproovi ja muud valusat.
olin väiksena palju haige ja haiglas ning pidin kannatama igasuguste sanitaride tänitamist. ma olin niigi kartlik ja emmekas. noh, mis ei tapa, see traumeerib...
4 kommentaari:
Ma küll hambaarsti ei kartnud- kuigi mäletan külma ja halastamatut plekist arstiriistade kappi kust paistsid südametud roostevabast terasest orgid ja konksud ja tangid. Ka puur millega puuriti oli vahel minu saabudes vahetamata jäänud ja oli luupurust veel verine. Piidlesin seda küll kahtlustavalt, kuid rahunesin kohe kui see ära vahetati. Olin alati väga tänulik, kui järjekordse pliiplommi suhu sain- mäletan ka mõnuga seda krudisevat heli mida nende panemine tekitas.
Oli mis oli- põhiline oli see, et ma uskusin, et need arstid aitavad mind. Tagantjärgi selgus muidugi, et mu hambad olid peaaegu hullemas seisus, kui enne plommimist. Aga suu oli igatahes täis rõõmsat tina ja pliid! Kullani ma ei jõudnudki! Enne tulid uued materjalid ja kogu see sära ja klamuur jäi mulle kättesaamatuks.
Tõnismäe pronksmees tekitab minus aga jätkuvalt segaseid tundeid.
Mida tunneksid soomlased, kui marssal Mannerheimi asemel seisaks hesa keskel vene sõduri kuju, mille juurde kohalikud vanakesed punalippudega kogunevad, et "isamaasõja lõppu" tähistada?
Mida tunneksid need soomlased, kelle vanaisad hambad ristis Kannasel punaväge kinni hoidsid ja seal oma elu jätsid? Või need nüüdsed vanaemad, kes pidid oma kodud Karjalas maha jätma, sest vene võim tahtis seda?
Kes taluks peale seda juttu Karjala vabastamisest saksa fashistidest?
ah tõnismäel on see pronksmees... nüüd tuleb meelde vist küll. kas see on ainult kommunistide mees, jah? ega midagi, ivanushka, käi aga usinalt viimas sinimustvalget kraami kuju jalge ette, äkki veteranid harjuvad reaalsusega ühel heal päeval.
vat mina olen nii ebapatriootiline, kuna olen ise soome-eesti-vene ja kindlasti veel mingi muu segu kah. ja olen alati, terve oma elu olnud muulane igal maal, kus olen elanud. ka oma sünnimaal. tänulik, et siberisse ei viida. nii et mina ei teagi, mis tunne on patriotism...
Kuule, patriotism on selline tunne, et kui tuled kaugelt maalt ja esimest korda üle pika aja eesti keelt kuuled- siis läheb süda soojaks ja sulle meenub sinu lapsepõlve heinamaa ja kuidas päike läbi puulehtede paistis ja tuul juukseid sasis. Ja samuti, kui sa jalutad üle oma paljukannatanud isamaa ja näed tee ääres sipelgapesa siis naeratad sõbralikult ja astud sipelgate tee pealt eest ära. Patriotism paneb sind aitama lepatriinut lillele ja ulatama teole oma abistava näpu, et ta tee pealt tagasi rohu sisse panna. Patriotism paneb sind Tartus Toomemäel õnnest ohkama ja vanduma, et saagu mis saab ja tulgu mis tuleb- aga seda kõike siin ei lase ma mingitel koerakoonlastel sõkkuda ja lagastada. Olgu need kestahes. See on see, et sa võtad oma kodumaad isiklikult. Vatt see ongi :)
ei noh, siis on küll nii, et ma olen ikka täiega eesti patrioot :) ma seal ju sündind ja oma esimesed lepatriinud näind... mul on rohkem nii, et tunnen ennast väga koduselt sellisel maal, kus taevast näha, ehk siis kindlasti mitte mägisel maastikul. taani oli minu jaoks näiteks hirmus "eestilik".
Postita kommentaar