katastroofist lilleks...

minust on viimasel ajal saanud tõeline bilehile ja peoeit. ega ma üksi viitsikski, aga sõbranje tirib kaasa. noh, eile oli jälle mingis restoranis salsabänd mängimas. pidu algas kell 11 õhtul ja bänd tuli lavale alles pool üks. no halloo. andis ikka oodata. aga ega nad minu meelest eriti head polnudki. olid mingid mustad onud, kes röökisid mikrofonidesse higipull nina otsas. ma tantsisin vahepeal kõlari juures ja jäin hetkeliselt kurdiks.

igatahes, õhtu algus oli igav ja kurnav. olin terve päeva üksi kodus istunud, sokki kudunud ja eksamiks õppinud. siis tirisin end välja ja olin juba alguses jube väsinud. no aga oli kokku lepitud, mis teed. kui kluppi jõudsime, märkasin õudusega, et seal on maailma lollimalt planeeritud tantsupõrand, ei mahu sisse ega välja, vähe ruumi jne. lisaks poole põrandast oli hõivanud orkester oma tavaariga. rahvas oli ka kõik võõras ja üldse oli nõme. ma juba mõtlesin kahjutundega, et näh, ongi tüüpiline soome salsaõhtu, et lähed haigutades koju ja ilgelt kahju on oma üheksast eurost, mis ukse peal pidid ära andma. aga siis lasti hoopis mingit reggaetoni ja muud üksitantsitavat musa ja me läksime sõbranjega peput keerutama. seejärel hakkaski lahe pihta, energia tuli sisse ja naeratus näole. selle aja peale, kui salsat lasti, olin ma juba vormis ja käisin suvaliselt mehi tantsitamas. ühegi nõmediku otsa ei sattunud. päris mitu oli sellist, kes olid millegipärast jube ebakindlad endas, kuigi tantsisid täitsa ookaa. ei tea, milleks selline liigne tagasihoidlikkus?

oo, ja siis, kallis rahvas, siis... nägin ma tantsujumalat. ja läksin võtsin tal käest kinni. ta oli selline väga väikest kasvu kleenuke peruulane, indiaanlase näoga ja vinge kongus ninaga. enamasti meeldis talle tantsida endast peajagu pikemate plondiinidega, kel suured tissid ja kõrged kontsad. aga noh, ta oli nii mõnus tegelane, et mina kõlbasin ka. ja ossa, kus mees bailas. jällegi, oli näost näha, et kutile lihtsalt meeldib tantsida. ta tegi minuga sada imet ja võttis mind ühe loo jooksul ikka täiesti võhmale. sest orkester mängis ülipikki lugusid, ilmselt selleks, et siis ei pea nii mitut erinevat lugu tegema. kui üks kestab ikka oma 10-15 mintsa, on kolme looga juba pool tundi täis. hiljem sain teada, et mehe nimi on patricio ja ta on tantsuõps tamperes. no sellepärast ta oligi nii mõnus tantsupartner. õpetaja ju! need ongi üldiselt minu lemmikmehed tantsupõrandal. mää oon niin laatutietoinen...

annushka paneb teadust...

punnitasin paar ööd tagasi eesti keele proseminari valmis. ma olen üks ekstralaisk inimsoo esindaja, kes on enda kiusamiseks kõrgemasse õppeasutusse trüginud ja püüab sealt nüüd ka kuidagimoodi välja tulla. paberitega. et paberid saaks, tuleb tonnide viis teisi pabereid määrida ja mingit teadusejuttu ajada. tegelikult ma vihkan esseede ja muude tarkade asjade kirjutamist. mulle meeldib ainult blogida. aga no peab ju, kui ollakse juba ülikoolis.

täna oli siis töö ettekanne. mul oli hommikul hirmus häbi, et nii nigela töö esitasin. aga siis mõtlesin, et tühja kah, prohvessor on kindlasti hullemaidki näinud. et ega minestusse ikka ei lange. tegin ettekandest kile ka, kusjuures sain tervele tööle paremini pihta kui kilet tegin. nii et ettekande ajal sain juba isegi aru, millest rääkisin. iseenesest positiivne nähtus, eriti teaduse tegemisel. no et ikka ise ka aru saad.

ja mis välja tuli? see, et minu kirjutis pidavat väga hea olema, et olen tubli töö ära teinud. veel mõningad väikesed muudatused, kokkuvõtte peatüki laiendamine, mõnede uurimustööde mainimine lisaks ja ongi kompu kombinatsioon. ning et annushka on hea ja esitab oma ettekande õppetooli kevadseminaril aprillis. hahahahaaa. kas see nii lihtne ongi? teadus on kummaline...

ära keela, öö on hea...

kui juba nostalgitseda, siis täiega! leidsin youtubest eesti karaoke. laulsin oma haige ja käheda hääle veel haigemaks ja kähedamaks. aga no ei saa vastu panna, kui tuleb lugu üks meist naine, teine mees või petlik on õnn. no ajab ju laulma. näiteks nagu see viis...

mul on oma pika ja värvika elu jooksul hirmus vähe romansse olnud. üks armas ja ausaltöeldes ainus teismeliste-värk oli mul kunagi ühe taivoga. me käisime metsa ja küla vahel jalutamas ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. oligi kogu armastus. ega me eriti juttugi rääkinud, tema oli vaiksemat sorti mees ja mina ka ei viitsinud kogu aeg plärada. suveõhtud olid liiga ilusad. tol suvel oli moes lugu sweet harmony. me tantsisime seda taivoga mingil diskol, ma mäletan taivo lõhna, ta päevitunud nahka poisikesekeha küljes, tema arglikult õrna kätt minu ümber. teksatagi, mida ta kandis. mäletan ta puusakonti, millele ma kätt toetasin kui me oma lõputuid jalutuskäike tegime. ta ujedat naeratust ja säravaid silmi.

aastaid hiljem kuulsin, et ta olevat jooma hakanud. mis seal maakolkas ikka muud teha. a kust mina tean, võibolla ei hakanud ka, kasvatab praegu hoopis maatalus prisket naist ja kolme poega...

kui arno isaga koolimajja jõudis...

sattusin sellele lehele ja langesin nostalgilisse melanhoolsusesse. kohe poetan pisara... millised pildid eestimaast! eriti need vikerkaarega ülesvõtted, puude ja rohu lõhn on tunda, värske ja vihmane. milline valgus! millised vanad majad ja lopsakas loodus! see on minu lapsepõlv. kahju, et lapsepõlve enam kunagi tagasi ei saa. jäävad ainult magusalt kripeldavad mälestused. mis möödas, see möödas. kuigi pilte vaadates mulle tuli meelde, et ma peaksin mäletama midagi või et kohe-kohe toimub see mis tollal jäi toimumata. aga vist ikka ei toimu. need lootused jäid viljatuks. ning varsti ma võibolla isegi ei mäleta enam, et ma midagi pidin mäletama. ei tunnegi kriipimist hinges, kui näen selliseid lehtpuid sellisel suvepäeval. kui loodus pakatab ja hüüab: ma olen valmis, ma ootan sind! võibolla ma saan suureks ja ei kuulegi enam.

me ei ole enam need, kes me olime, teele...

näputööime...

lugesin kunagi kajaka postitust ja nägin vahvat pilti ka. et lahe bolero või sall. ja ei pidavat raske teha olema. mõtlesin veidi ja hirmus isu tuli peale. et teeks ka. ma olen tegelikult täielik käpardis, mis käsitöösse puutub. kooliajal kudus mul emme kõik sokikannad ja sõrmikusõrmed valmis, nii et sain ikka oma hinde kätte. aga ega ma kuduma ei õppinud. õmblemist ja heegeldamist olen ka eluaeg vältinud. pole ei kannatust ega pealehakkamist. ning töö tulemus ei innustanud ka kunagi, sest koledasti tegin, noh. ja koledad asjad mulle ei meeldi. nii et viimati olen ma umbes varateismelisena heegeldanud mingi nigela viltuse salli, mis sai liiga lühike ja mida mitte keegi ei kandnud.

aga seekord otsustasin, et teen oma elus veel ühe näputöö, kui see ka mu viimaseks jääb. et teeks proovi, äkki on kannatlikkus ja sõrmede haldamine veidi paranenud 15 aasta jooksul. käisin juba mitu nädalat tagasi poes ja ostsin hirmkallist lõnga ning heegelnõela. kudumine tundus raskem, sellepärast valisin heegeldamise. lõngakott on vaguralt nurgas oma aega oodanud ja pole mitte piiksatanudki. kuni ma täna lihtsalt pulli pärast võtsin nõela ja lõnga välja, et no vaataks õige. ma pidin tegelikult koolitööd tegema, ning mis oleks parem tööst kõrvalehiilimise põhjus kui mitte teine töö? ja oh sa imede ime - heegeldasin ühe ropsuga terve toki lõnga ära. vahepeal vaatasin internetist, et kuidas seda sammassilmust või mis ta nimi on, tehakse. mul oli nagu meeles, et heegeldada võib lihtsat rida või mingit sammast. leidsin netist sambad ülesse ja sain selgeks ka. heegeldamine uputab endasse ära, et muudkui teeks ja teeks ja teeks... täielik flow. päike paistis aknast sisse ja taustamuusika oli meeleolukas - norah jones. väga ilus laupäev. vahepeal tegin ikka jalavanni ka, mul jalad kogu aeg külmetavad. no haige ikka veel ju.

vahel on loengus või ühistranspordis näha noori naisi, kes usinalt aega ära kasutavad ja koovad. ma olen ikka kade olnud, et miks mina niimoodi ei oska. ei tea, ma vist loengus veel heegelda, ei julge pilku ju töölt tõsta. ja loengus oleks vaja ikkagi märkmeid teha. aga metroos istun ma iga päev vähemalt 40 minutit, nii et neid aegu võiks küll vabalt ära hakata kasutama.

küll ma olen nüüd enda üle uhke! heegeldamine on lausa lust ja lillepidu! kui valmis on, siis panen pildi ka üles. nüüd on alles 20 sentimeetrit nikerdatud. ning mis parim, mul pole selle boleroga mingit kiiret, saab valmis siis kui saab.

eilne hetk...

elektersinine taevas
kuu särab männivõres
lumi krudiseb...

hakkasin trendikaks ja kopeerisin ennast internetti...

kõik on korras nagu norras...

trilla-tralla, ma sõidan norra! üheksandal veebruaril. seal toimub selline asi nagu open heart konverents. ja üks hea sõber kinkis mulle lennupiletid! kän juu biliiv it, ah?! no ma ütlen, et igasuguseid imesid juhtub siin ilmas. polegi kunagi norras käind. oslo pidi väga helsingi moodi olema. noh, nüüd saan ma ka oma sõna sekka öelda kui järgmine kord sellel teemal kõneldakse.

üks norra sõber rääkis mulle kord tema jaoks täiuslikust hetkest: suvehommik oslos, sa istud mäe otsas verandal, sööd värskelt keedetud vähke või hummereid või misiganes merekoletisi ja naudid vaadet merele. et see pidavat kõige parem olema. noh, suvehommikut ma veebruaris ei saa, vähke vist ka mitte. aga mäe otsa võin ronida küll. neil norras neid mägesid ikka jagub...

roheline...

täna on roheline päev. tegelikult ma eriti ei armasta rohelist, lausa väldin seda värvi. emme mul ikka püüab meelde tuletada, et roheline teeks mu aurale head. et see on hea värv. no aga ta ei sobi mulle suurtes kogustes. ainult pisitillukestes.

täna oligi pisitillukesi rohelisi. roheline õhtusöök: kurgivõileivad pestoga ja roheline tee. jõin vett tumerohelisest pudelist. ostsin endale uue piibli, rohelise. see oli nüüd küll väga spontaanne ost, tuli lihtsalt shoppamisehullus peale. ja siis ostsingi. piibel on selline eriline, nimeks the message//remix:pause: a daily reading bible. seal on uus ja vana testament segi nigu purdu ja kapsad, remiksitud, ühesõnaga. kõigele lisaks on see vahva tõlge, selline lihtne ameerika keel. et ka hill-billy aru saaks. olen juba ammu sellist taht. noh, nüüd siis ostsin oma viimase raha eest piibli... õnneks mul on kodus kaerahelbeid. liimisin sinna ilustuseks ühe pildi sisse. liimipurk on ka roheline...

eile sõin aafrika shokolaadi. sõber tõi ghanast. ta käis seal oma emmel ja issil külas. shoks oli täiesti maitsetu. ei tea, millest aafrikas shokolaadi tehakse. retsept pole igatahes mitte see, mida karl fazer kasutab...

hambaarstist ja eeslist...

miuke tuul on väljas! aga päike paistab nii ilusasti... elu on nunnuhunnik. käisin hommikul hambaarstil, mul on hästi lahe ja jutukas tädi arstiks. tema kärtspunase peaga assistent on ka vahva suuvärgiga naene. pärast kõndisin rahulikult läbi tokoiranna pargi, vaatasin parte ja seda, kuidas kasepuud meres kasvavad. uputab, ühesõnaga. ja siis metroopeatuses üks vahva näoga poiss vaatas mulle pikalt otsa. ma pärast naeratasin tükk aega. arooniapõõsastel on veel hulgi marju küljes. nagu oktoobrikuu, ainult ilma punaste lehtedeta...

vaatasin eile klippi, kus känguru annab mehele tappa. öösel nägin sellist und, et mingi naabri koduloomast eesel tungis minu tuppa ja tuli kallale ka. või noh, omaarust vist kallistas mind. aga eesel on ju ikka suur loom. mulle ei meeldi eesleid kallistada. oli nagu õudukas või nii. araabia keeles on eesel himaar ja see on üks räigemaid sõimusõnu inimese kohta. nii et nüüd oskate te araabia keeles sõimelda.

otsis meest, leidis jumala. uus aasta, uus algus...

hooo, aastavahetus raputas. it keeps getting better and better. eelmisel aastavahetusel algas üks väga isiklik protsess, mis muudkui areneb. ootan huviga, kuhu see kõik viib. loo lõpp on õnneks enam-vähem teada, taevasse viib ju. nii et häppi end. aga kuidas see seiklus ikkagi kulgeb, vat see on ka huvitav. teejuhiks on mul olnud inimene nimega john eldredge. ega me pole kunagi kohtunud ning tema ei oska isegi aimata, et mina olemas olen. mina olen seevastu hakanud aimama, et olen jah olemas. ja et olen armastatud. ARMASTATUD! säh sulle... polegi enam mõtet eriti enesehaletsuses vireleda. sellepärast, et meest pole või eiteamille pärast veel...

nojah, john on kirjutanud selliseid elulise tähtsusega raamatuid, nagu "the sacred romance" (mille ma just äsja lõpetasin ning mille analüüsimiseks on veel liiga vara, sest sõnu pole, on ainult tunne), "wild at heart" (jumala ja mehe südameasju), "captivating" (sellest, et ma olen jumalikult skandaalne naine). järgmiseks on plaanis lugeda "dare to desire". no kas pole atraktiivselt skandaalne nimetus kristlikule raamatule, mh, ah?

eelmise aasta jooksul jumal teatas mulle mõningaid toredaid asju. et tasub olla julge; avatud süda saab haiget küll aga ta elab igavesti. kui ma kaitsen ennast iga hinna eest, siis jumal ei saa mind ju kaitsta. ning tasapisi ja kannatlikult seletas ta mulle, et ta ju tegelikult armastab mind vägavägaväga. tegin eelmisel aastal igasugu hulle asju. sõbranna ütles, et annushka, sa jooksed peaga vastu seina. kohe tahtlikult. aga ma lihtsalt pidin. sest muidu oleksin süüdistanud end arguses. ja arg olla ma ei taha. mis sest, et kardan. jah ja ükspäev jooksin ühe mehe järgi, jooksin kohe teise linna ja olin naeruväärne. kuid see mees polnudki siiski see mees. ja siis ma olin üksipäini seal teises linnas keset võhivõõraid inimesi. ja jumal tegi mulle järsku kalli. et pole midagi, et see mees sind ei taha. et mina ju tahan. hirmsasti. no näed siis, ka nii võib olla õnnelik! elu on müsteerium...


The Road Not Taken
by Robert Frost

Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;

Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that, the passing there
Had worn them really about the same,

And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads to way,
I doubted if I should ever come back.

I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.

mingi netitesti asemel - räägi sõbraga...

ibrahim sanoo: but about your personality... you are very kind-hearted, and very social. you are also smart and talented in arts. however, and listen carefully to this, however, ....you are so tight ....
annushka sanoo: ???
ibrahim sanoo: i mean that you care so much about about things...you take everything seriously .... and you want everything to be right
annushka sanoo: well, i think there are certain principles that are bigger than people's opinions. like things about faith for example. it's something truly important and eternal... did you mean these things?
ibrahim sanoo: no no no .... i didn't mean faith at all ... in fact that's something i see as a good thing .... i meant your general attitude .... annushka, i am so sorry i feel like a judge and it is such a bad feeling .... but i thought you would like to hear my honest opinion .... i mean that you care even about the small things in your life and you want them to be right, and if not right you will get a bit tense.
annushka sanoo: yes, please, be honest! but what kind of small things do u mean? i don't quite understand...
ibrahim sanoo: like if you make food, it should be proper. if you spoil it, you take it personally... as if you as a person isn't good at cooking... annushka, please forgive me if this doesn't make sense !!
annushka sanoo: hmm, interesting thought! no, don't be afraid to say these things, we've known each other long enough to be able to speak the truth!
annushka sanoo: i know you love me anyway
ibrahim sanoo: yes i do ...
annushka sanoo: actually, i think i see your point...

kõrvarõngakrõhva...

ma olen hull kõrvarõngaste järele. pole isegi lugenud, kui mitu paari mul neid on. mitu. kahjuks on hulgi ka selliseid rõngaid, millest üks paariline on kuhugi ära kadunud. kõige kurvem on siis, kui lemmikkõrvarõngas ära kaob. vaid üks õnnetu jääb mälestuseks kunagisest õnnest. näiteks üks lemmikrõngas kadus ära, kui ma seisin mitu aastat tagasi sõpradega peterburi selle aja kuumima diskoteegi "metro" ees järjekorras. rahvast oli nii palju, et polnud võimalik kummardada ja ehet maast üles noppida. see jäi lihtsalt masside alla...

pildil olevad ehted ostsin endale jõulu- ja uusaastakingiks. plaanis polnud hoopiski mitte nipsasjakesi soetada, kuid ma lihtsalt ei suutnud nendest mööda minna. aarikka "lumi" sobib ju aastaaega nagu rusikas silmaauku. ja punased lilled käivad ükskõik millal. ihkuuuu!

joulumaahan matkamies jo moni tietä kysyy...

mul on kodus täpselt üks jõuluehe. see näärivana. nüüd pole tal kahjuks enam pead otsas, sest see põles ära niikaua kui meie emmega piparkooke küpsetasime. peaaegu et ostsin kuuse koju, sest esimest korda üle mitme-setme aasta olen jõulude ajal oma kodus. aga ikka ei viitsinud. sest uuele aastale lähen ma ikkagi mujale vastu, kes seda kuuske siin kodus siis ikka imetleb.

mind kutsuti jõululaupäevaks sõprade, a & t juurde külla. sinna tulid a ema-isa, õde ja õemees. ja mina. ma tulin juba varakult päeval kohale, tegime jälle piparkooke (ma hakkan varsti profiks!) ja igasugu traditsioonilist soome jõulusööki. võid ja rõõska koort lisati absoluutselt igale toidule. t oli tubli ja virk mees ning pesi suure kolinaga sauna niikaua kui meie a-ga lõunauinakut tegime. ilus uinak oli, kuulasin leonard coheni muusikat, vaatasin aknast paistvaid mände, mis peegeldasid päikeseloojangut. magada ei tahtnudki. lihtsalt oli ilus vaikne hetk...

joulupukki kõrval kastis on pererahvale kingitud haruldane serviis. mõne aasta pärast saaks selle eest ilmselt väikese varanduse...


siis tuli rahvas kohale ja hakkasime sööma. ainult pool toidust jõudsime ära süüa. rohkem ei jaksanud. mina olin teinud meile lehed jõululaulude sõnadega, et siis hea koos laulda. ja ega laulsime ka. joulupukki tuli ka koos oma joulumuoriga (a ema ja isa). laulsime nii, et maja kajas. siis hakkas kingituste jagamine. ossa püha mariia, kus kodanikud olid raha magama pannud! misjaoks, vot sellest mina aru ei saa... mina sain ka kaks kinki, isetehtud küünla ja nännikorvi. ilus küll ja puha, aga ma ikka ei saa sellest kingilaviinist aru. noh, üks kink igaühele, ookaa. aga 4-5? täiskasvanud inimesed!

minu nännikorv. selle võiks tegelikult ju alles hoida ja järgmisel aastal kellelegi edasi kinkida...

esireas on porgandivorm, maksavorm, kaalikavorm ja kartulivorm. taga lösutab suur seasink. a isa tõi selle kaasa, ise küpsetas. lisaks on jõululaual alati rosolje, mille kastmeks on roosa vahukoor. ja kala, meil oli soolalõhe ja heeringas.


pärast laulsime veel, ja jõime glögi ja kohvi ja konjakit (polnudki väga vastik!) ja sõime kooki. ja mängisime scrabblet. t on täielik wonder boy, tema oli üksi oma võistkonnas, meie võistkonnas oli kolm naist ja kolmandas võistkonnas oli kaks inimest. t sai kaks korda nii palju punkte kui meie võistkond. arumaivõi, alati ta teeb niimoodi. ei tea kuidas...

jätkuvalt õnnelik...

naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa... ühesõnaga, ploha, brat, ploha.

siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.

päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill...

on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu...

suvalisi suvepilte...

kuna talve pole ja pime on ka, siis panen siia mõned suvepildid üles. senaatintoril oli suvel selline vahva liivaloss. lumelosse ju veel ehitada ei saa, nii et käivad meile liivased küll. ja siis oli selline kasekett, täielik müstifikatsioon. asja mõte ei selgunud, aga lahe oli ikka...

ich bin glücklich...

jaa-jaa, nii need tunded tulevad ja lähevad. alles ma siin halisesin pikalt ja kurvalt. nüüd jälle hüppan rõõmust. üle mõistuse hea on. veetsin nimelt reedeõhtu jumalaga. miuke inspiratsiooniallikas!! pidin pikkujoulupeole minema tegelikult, kuid ei viitsinud. väsind olin. magasin paar tunnikest ja siis lugesin piiblit, häid raamatuid jumalast, kirjutasin päevikut, palvetasin, nutsin ja naersin ja vingerdasin õnnest...

neljapäeval vestlesin ühe tuttavaga skype's, meil oli tõeliselt sügav ning avatud jutuajamine. rääkisime jumalast ja saatanast, ning kuidas kõige selle saastaga hakkama saada, mida vanakuri kõrva sosistab või karjub, olenevalt päevast. sain sõbralt tohutult head ja lihtsat nõu, ning olen seda paar viimast päeva usinalt praktiseerinud. ma ütleks, et täitsa töötab! ning järgmisel päeval kogesin jumalaga sellist intiimsust, millist pole juba teab kui kaua olnud. sel õhtul mõistsin ja tundsin üksipäini oma kodus, et kristus armastab mind päriselt. PÄRISELT. ma ei tea, kas see on sinu jaoks mõistetav niimoodi loetuna, seda peab vist lihtsalt ise kogema. mingi asi minu sees loksus paika. ma ei väida, et nüüd olengi normaalne ja tasakaaluka hingeeluga naisterahvas. palju asju on veel hinges katki ja pooleli. kindlasti tuleb hetki, mil ma selles suures armastuses taas kord kahtlen. kuid seda õhtut, mis meil oli, see siiski ära ei võta. ilus oli...

don't give up...

triibik osutas peter gabrieli ja kate bushi laulule don't give up. ei tea miks see lugu on siis nii kurvastav, et tekkib tahtmine oma urgu pugeda, lõhnaküünal süüdata ning teekruusi pisaraid valada. reverse psychology? maailmavalu tuli kohe peale...

det var vi båda två...

otsustasin täna, et ma ei pea mõtlema ühele inimesele. et mida tema minust mõtleb või arvab. et ma ei pea ilmaasjata ennast tema peale kulutama. ühepoolne innustus on ikka üsna kurnav asi, eksole. et ma ei pea ju ennast nii hirmsasti kurnama, mul juba niigi liiga palju stressi sümptomeid. nojah, kuna ma mõtlesin neid asju terve päeva, siis tegelikkuses läks see päev ikkagi just selle inimese nahka, kellele ma ju mõelda ei tahtnud... oeh.

nii vahva on kõndida läbi tuviparve. kui nad siis järsku kõik korraga su ümbert lendu tõusevad, on tunne, nagu tõuseksid sa isegi lendu. või nagu sul oleks tuvidest keep ümber. või et siis kõnnid mõnel meeleolukal praha või pariisi platsil, inimesed istuvad mõnusates platsiäärsetes kohvikutes, noored armastajad kohtuvad purskkaevu juures...

carpe diem...

lihtsalt hea on. täna oli väga nunnu päev. hommikul käisin tantsutööl, kliendid olid armsad, pingutasid. neil oli väga kahju, et ma järgmisel aastal seal enam ei õpeta. käisin kohvitamas, lugesin meestelehte veli. polnud paha. isegi vaffa oli. siis läksin sõprade juurde laulma, laulsime kohe kaua ja südamest. homme on meil koguduses pidu. saame 15-aastaseks. sel puhul on siis laulu, tantsu, sööki ja jooki nii palju kui kulub. pärast laulmist ja pitsatamist läksin veel teiste sõprade juurde, kus oli teed, küpsist, palju täiskasvanuid ning veelgi rohkem lapsi vanuses 2-12. terve maja kajas. aga armas oli.

ma olen ilmselgelt vanaks jäämas. sest mulle hakkavad järjest rohkem väikesed lapsed meeldima. ma pole elusees olnud selline mannetu tädi, kes iga beebiga ninnunännutama hakkab ja kõiki lapsi katsuda tahab. noh, nüüd olen ma sellele ohtlikule teele astunud. püüan ennast ikka vahel tagasi hoida, et lapsi mitte päris ära ehmatada. lasen neil enne minuga harjuda ja ise juurde tulla. täna üks armas kolmeaastane mees nõjatus seljaga minu vastu ja hoidis mul suurest varbast kinni. kui me viimati kohtusime, oli ta veel imik. et ega me üksteist eriti ei tundnud. kuid kutt kohanes kiiresti. pärast vahtis mulle veel kavalalt silma sisse, kui ma parankat mugisin...