otsis meest, leidis jumala. uus aasta, uus algus...

hooo, aastavahetus raputas. it keeps getting better and better. eelmisel aastavahetusel algas üks väga isiklik protsess, mis muudkui areneb. ootan huviga, kuhu see kõik viib. loo lõpp on õnneks enam-vähem teada, taevasse viib ju. nii et häppi end. aga kuidas see seiklus ikkagi kulgeb, vat see on ka huvitav. teejuhiks on mul olnud inimene nimega john eldredge. ega me pole kunagi kohtunud ning tema ei oska isegi aimata, et mina olemas olen. mina olen seevastu hakanud aimama, et olen jah olemas. ja et olen armastatud. ARMASTATUD! säh sulle... polegi enam mõtet eriti enesehaletsuses vireleda. sellepärast, et meest pole või eiteamille pärast veel...

nojah, john on kirjutanud selliseid elulise tähtsusega raamatuid, nagu "the sacred romance" (mille ma just äsja lõpetasin ning mille analüüsimiseks on veel liiga vara, sest sõnu pole, on ainult tunne), "wild at heart" (jumala ja mehe südameasju), "captivating" (sellest, et ma olen jumalikult skandaalne naine). järgmiseks on plaanis lugeda "dare to desire". no kas pole atraktiivselt skandaalne nimetus kristlikule raamatule, mh, ah?

eelmise aasta jooksul jumal teatas mulle mõningaid toredaid asju. et tasub olla julge; avatud süda saab haiget küll aga ta elab igavesti. kui ma kaitsen ennast iga hinna eest, siis jumal ei saa mind ju kaitsta. ning tasapisi ja kannatlikult seletas ta mulle, et ta ju tegelikult armastab mind vägavägaväga. tegin eelmisel aastal igasugu hulle asju. sõbranna ütles, et annushka, sa jooksed peaga vastu seina. kohe tahtlikult. aga ma lihtsalt pidin. sest muidu oleksin süüdistanud end arguses. ja arg olla ma ei taha. mis sest, et kardan. jah ja ükspäev jooksin ühe mehe järgi, jooksin kohe teise linna ja olin naeruväärne. kuid see mees polnudki siiski see mees. ja siis ma olin üksipäini seal teises linnas keset võhivõõraid inimesi. ja jumal tegi mulle järsku kalli. et pole midagi, et see mees sind ei taha. et mina ju tahan. hirmsasti. no näed siis, ka nii võib olla õnnelik! elu on müsteerium...


The Road Not Taken
by Robert Frost

Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;

Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that, the passing there
Had worn them really about the same,

And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads to way,
I doubted if I should ever come back.

I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.