harakad mängisid pingpongi...

väiksena mulle meeldis suvi muu hulgas sellepärast, et siis sai hommikul öösärgiväel õue minna, näiteks trepile istuma ja päikest nautima. või sai kohe otse voodist paljajalu aeda minna, et vaadata, kas maasikad on öö jooksul punasemaks saanud. ei pidanud saabaste ja mütside-jopedega jändama. veel praegugi on üks elu mõnusid ärgata aeglaselt, tuiata ööriiete väel paar tundi mööda ilma ringi, juua aeglaselt kohvi ja mõtiskleda elu üle. vanaema juures väike-maarjas äratan ma vahel suviti möödujates imestust, kui joon veranda trepil pidzhaama väel kohvi, loen raamatut ja taustal mängib vaikselt raadio. sest meie maja veranda trepp on tänava poole. ning ümberkaudsed pole enam harjunud, et meie majas üldse mingit elu näha-kuulda on. õnneks hekk on üsna kõrge (kui ma teda parajasti just lühikeseks nüsinud pole) ja varjab ikka ka veidi.

täna tõusin selle peale üles, et telefon helises ja päike paistis. otsustasin pidzhaama väel õue jalutama minna. palitu tõmbasin enne ikka selga ja saapad jalga. ning kõndisin maja lähedal olevasse metsatukka, et jumalaga hommikujuttu puhuda. seal on kena kalju, kus kasvab igasugu puujändrikke ja päike soojendas ja linnud laulsid. kaks harakat mängisid omavahel pingpongi. üks haugatas oma puu otsas ja lajatas sabaga alt üles. siis kohe teise puu otsast tuli samasugune vastus, ikka sabaliigutusega. huvitav, miks nad niiviisi sabaga alt üles löövad, kui omavahel hauguvad? mõne aja pärast vahetasid nad puid ja jätkasid pingpongitamist. teised linnud laulsid ka vidiit-vidiit aga neid polnud näha. harakad on head suured, jäävad silma.

kui harakad minema lendasid, siis läksin nurga peale poodi ja ostsin piima. peas hakkas leierdama ivo linna "julge laul" ehk ja siis ma olin nagu sangar seiklusfilmis. assotsiatsioon piimapoega on ilmne, eksole...