väljas sajab laia lund, mina magan talveund...

no ausalt, mitte üks närv ei juhi. täitsa udune olek. midagi teha ei taha. magasin nii, et pilpad taga. magaks veelgi. uue ehk selle aasta plaanid kõik tegemata. esmaspäeval algab ju kool aga ma pole endale veel tunniplaanigi teinud. homme peaks tööl alustama uue kavaga, ma pole midagi välja mõeld... tänase päeva pingutussaldo on see, et pesin pesu ja keetsin kohvi. teine tass läheb. isegi võileiba ei viitsi teha. kirjutasin päevikusse oma öisest unenäost. see oli nii hull, et siia ei julge kirjutadagi. mis siis kui must saab kunagi kuulus ja tähtis isik ja siis igasugu paparazzid hakkavad mind mu blogikirjutistega bläkkmeilima.

õnneks täna saabub mu parim sõbrants kairost tagasi. saame õhtul kokku. tal on ebamaine oskus mind alati inspireerida, eriti õppimises. ma tõeliselt vajan teda. ta on mulle suureks eeskujuks enda eest hoolitsemisel: ta sööb alati õigeid asju (kuigi ma ei suudaks taimetoitlane olla, tema on juba üle kümne aasta), läheb õhtul õigel ajal magama, kasutab tselluliidivastast kreemi, värvib silmi iga päev, kasutab hambaniiti (kui ma vahel ei viitsi, siis mõtlen tema peale ja viitsin jälle), teeb hoolega sporti ja ei vajuta hommikuti snooze-nuppu (mis on saatana väljamõeldis) vaid ärkab üles siis kui vaja. ja ta ei söö magusat. me oleme üldse igas plaanis vastandid. ma ei teagi, miks me nii head sõbrad oleme. noh, tantsu- ja keelehullud oleme me mõlemad. eks see meid ühendagi. kuna me oleme nii erinevad, siis pole me isegi meeste pärast eriti kakelnud. ainult ühe korra. ning see kaklus lähendas meid vist isegi. konfliktid on ju tihti konstruktiivsed lõppude lõpuks. tegelt olen ma isegi uhke selle üle, et meie sõprus mingi mehe pärast ei lõppenud. isegi selle mehega oleme sõbrad. ikkagi inimesed...

õues lapsed suusatavad. mul on ilmselt post-menstrual syndrome. millegi muuga ma seda nõmedat olekut seletada ei oska...