det var vi båda två...

otsustasin täna, et ma ei pea mõtlema ühele inimesele. et mida tema minust mõtleb või arvab. et ma ei pea ilmaasjata ennast tema peale kulutama. ühepoolne innustus on ikka üsna kurnav asi, eksole. et ma ei pea ju ennast nii hirmsasti kurnama, mul juba niigi liiga palju stressi sümptomeid. nojah, kuna ma mõtlesin neid asju terve päeva, siis tegelikkuses läks see päev ikkagi just selle inimese nahka, kellele ma ju mõelda ei tahtnud... oeh.

nii vahva on kõndida läbi tuviparve. kui nad siis järsku kõik korraga su ümbert lendu tõusevad, on tunne, nagu tõuseksid sa isegi lendu. või nagu sul oleks tuvidest keep ümber. või et siis kõnnid mõnel meeleolukal praha või pariisi platsil, inimesed istuvad mõnusates platsiäärsetes kohvikutes, noored armastajad kohtuvad purskkaevu juures...