demokraatiast...

mnjah. soomes on ka riigikogu valimised tulemas. ma viskasin isegi valimispaberid prügikasti, need mis postiga koju toodi. ma olen eriline kodanikuebard. ega tegelt tahaks küll olla korralik kodanik. aga ei saa, laiskus on ees. lollus ka...

kuid viimasel ajal on hakanud midagi minu ajus liigutama, et tegelt võiks ju proovida. eriti pärast rehepapi ärgituskõnet:

"T, Sa ajad mu nutma kulla mees!!! See ignoreerimise-jutt on ikka noh selline ullikeste väljamõeldis. Ja et ma parem ei vali sest kõik on pahad. See ongi ju demokraatia!!! Vastandite võitlus ja teineteise tasakaalustamine! Sellest nägelemisest ja saagimisest tekibki poliitiliste jõudude tasakaal - see on demokraatliku protsessi alus! Just võimuvõitlus paljastab demokraatlikus ühiskonnas mahhinatsioonid ja pettused!

Ühiskond, kus ei nägeleta ja kõik on vaikne, on autoritaarne! Kui sa T ei kavatse valida - siis ära võta ka kedagi arvustada! Sa oled ennast riigist distantseeerinud ja sul pole kaasarääkimisõigust! Mis õigusega avaldab 1 rongaema arvamust lastekasvatamise kohta?!!!
Nii, et olgu valima mindud! Tehtagu!"

jah, see jutt tundub üpris mõistlik. et peabki olema võimuvõitlus, mis sest, kui ükski võimu esindaja iseenesest puhas taevariik ei ole. ühesõnaga protsess on tähtsam kui see, et kõik jube hästi välja tuleks ja lõpptulemus sajaprotsendine oleks. hmm, huvitav, et ma siiski nii pessimistlik olen. et kui kõige paremat nigunii ei saa, siis pole mõtet rabeledagi. see on tegelikult üks iseloomuomadus, mis mind eriliselt ei rõõmusta. las ma seedin seda demokraatia-värki veidi. näiteks lugedes eksamikirjandust, tapio puolimatka kasvatus ja filosofia. et kui mina kui õpetaja peaksin aitama väikestel tattninadel kasvada korralikeks kodanikeks, siis pean ma ju midagi mõikama sellest, mida tähendab olla kodanik, eksole...