asjadest...

olen viimasel ajal tähele pannud, et mul on hirmus palju asju. õnneks korter on suht väike, nii et palju siia ei mahu. olin varem arvamusel, et ega mul eriti nipsasjakesi ole. ise neid ei osta, ning mingid kingitud portselanist kassid kas kingin edasi või viskan minema. kuid kui kaine pilguga kodus ringi vaadata, siis on mul siin ju ilmatu hulk sellist kraami, mis mitte tarbeesemed pole. ja just nimelt kingitud. ning need väikesed kingitused meeldivad nii silmale kui hingele. elu sees ei viskaks ära või annaks edasi. neid kingitusi ühendab see, et nad on südamest antud. rahaline väärtus pole ilmselt kuigi suur. seda suurem on emotsionaalne väärtus.

lepatriinud sain tiiu käest peale tema kooli jõulupidu, kus käisin esinemas. triinud on tänutäheks tantsu eest. toovad tuppa soojust ka talvel.
pegasus on annina sünnipäevakingitus mulle. ta on väga andekas kunstnik. ning väga kallis sõber. heade mõtete ja unistuste kink...

köögiaknal on mu kolm sinist. kunagi oli sinine mu lemmikvärv. nüüd on punane lemmikum, kuid sinine on ka hea. see on mu sinine sõprusealtar. portselanist kingake on türgist, sain selle eelmisel sünnipäeval hamedilt kingiks. hamed on ise iraanist, kuid ta on veidi aega ka türgis elanud. tuli mulle külla, kingake peos. ning pani selle minu pihku... purjekas on lahkumiskink janekilt, kui ma eestist jälle ära kolisin. me olime just headeks sõpradeks saanud. ning siis ma seilasin laevaga minema, väike laevuke kohvris. kuid ega midagi, helsingis ootas tiiu, kes ulatas mulle klaasikillu, millele oli kirjutatud: tere tulemast soome!

kaja kinkis mulle ükskord sõprusekivi. õigemini pildi sellest. panin ta raami sisse ja andsin talle oma seina. et sõprusel oleks, kus olla. kord sain kajalt veelgi vahvama kingituse. päeval, mil mind ristiti, kinkis ta mulle pisikese pruuni kastani. meie sõpruse alguseks ja sügise alguseks ja minu uue elu alguseks...

see veider olend on shali-beibe. olin kunagi eelmisel sajandil hullult armunud ühte india noormehesse. meie lugu oli halearmas ja hingekäristav. kui mina veel armuvaludes piinlesin, tuli tema minu sünnipäevale. selle karuga. kes sai siis ka tema järgi oma nime.

kivil istub väike konn, mõtleb miks ta üksi on... sellest kivist olengi juba kirjutanud. mingi aasia pärimuse järgi pidid rohelised konnad rikkust ja õnne tooma. vähemalt emme ütleb nii. ei tea, kas katriina seda teadis, kui ta mulle selle konnapoisi pihku suskas, siis kui ma venemaale hakkasin kolima. konnakese võtsin muidugi kaasa. talismaniks või nii. nüüd valvab ta mul vannitoas hambaharja. ning hoiab üldist korda vetsus. et kreemipotsikud omavahel kraaklema ei läheks...