hooraveri keeb...

inimeselaps on ikka väga kummaline olevus. meil on peas mingid printsiibid ja tõekspidamised, väärtused ja nii edasi. ja siis me kõnnime mööda maailma ringi ja käitume risti vastu oma tõekspidamistele.

paulus imestas ka seda asja. et miks ta ometi teeb seda, mida ta tegelikult ei taha ju. no ma ütleks selle peale, et hooraveri tõmbab. vanas testamendis on kasutatud tohutult palju hoorasümboolikat. et iisraeli rahvas käib hooramas võõraste jumalatega ja petab oma tõelist abielukaaslast ja armastajat. et iisrael jagab oma suva järgi ennast esimesele mooramehele, kes vastu tuleb ning ei pea millekski oma kalli abikaasa armastusavaldusi. ja nii ongi. hmm, ma käitun ka samamoodi. õnneks mul veel lihast ja luust meest pole, nii et tal on hetkel selle võrra kergem, et pole mu truudusetust südamest teadlik. ja mida ta ei tea, ei saa ka haiget teha... ja noh, ega ta on ise lõppude lõpuks samasugune, eksole! ikkagi inimene.

truudusetus algab ju ikka südamest. ega ei peagi füüsiliselt mingeid käkitegusid tegema, et omadega puntrasse jõuda. mõtetestki piisab. mind ajab ühtaegu naerma ja nutma kui ma seda endas ja enda ümber näen. kuidas hooraveri tõmbab. et äkki kusagil mujal ja kellegi teisega oleks ikka parem. et oo, see isane on jõugujuhim kui see teine. lähen ujun talle külje alla ja löön nurru. instinktid töötavad ju.

nii et ongi konflikt liha ja vaimu vahel. selle maise elu lõpuni. teisest küljest on see isegi vahva. teeb elu huvitavaks. on, mille nimel kembelda ja rassida. et ikka kristusele lähemale jõuda. ja kui viltu läheb, siis korja aga oma kondid maast ülesse, pühi tagumik tolmust puhtaks ja proovi uuesti. vanu vigu nina alla ei hõõruta. ja võitlemine arendab kõigele lisaks iseloomu. et ma kasvaksin selleks, kes ma tegelikult olen. minu iidol paulus arvab ka nii. äge...