reklaamibüroo teatab...

viiekümnendatel ei tohtinud ilma kohvita rõõmsat nägu näidata...

tuleviku pereauto...

piimapropagandabüroo valgustab rahvast...

gurmaan...

sõin täna sisse musta leiba ja 400 grammi hapukapsast toore sibulaga. kõhus vuriseb ainult natukene. õnneks pole täna õhtul diskoteeki või midagi muud seesugust...

ya habibi, mon amie la rose...

eile oli helsinkis huvilatelttas natacha atlasi kontsert. tä nägi kusjuures peaaegu samasugune välja kui sellel pildil, mille tõmbasin guuglist. ainult et ürp oli sädelevam. aga must kleit oli sama... istusime sõpradega paari esimese laulu ajal viisakalt pingil, kuid siis tormasime lava ette taidlema. hea oli! siin saab kuulata tema uusimat plaati (minu lemmiklugu on "bathaddak"). atlas andis pärast kontserti autogramme ka. kuid kuna mina väldin igasuguseid trügimisi, siis läksin külmalt lihtsalt koju. ei jäänud ootama, et äkki natacha märkab mind.

ma enne polnudki eriline atlasi fänn. tema muusika on nii hull segu kõikvõimalikku, et see mulle eriti ei imponeerinud. ma olen vana ja sitke purist. mulle ei meeldi isegi pastellvärvid. eelistan konkreetseid, puhtaid värve. nojah, aga asjast. kohtusin eelmisel nädalavahetusel ühe toreda ja naljaka noormehega, kes kutsus mind natacha kontserdile. ma algul ei tahtnud minna (ikkagi 32 euri), kuid mõtlesin siiski ümber. what the heck, raha tuleb ja läheb niikuinii.

enne kontserti toimus sellesinase noormehe kodus väike koosistumine araabia suupistetega (mis ta ise oma kätega algusest lõpuni valmistas!!! isegi tomatid kuivatas praeahjus). seltskond oli väga kirju, araablasi, juute, prantslasi, soomlasi ja muidugi mina, vana poluvernik. enamik rahvast oli kõva paarkümmend aastat minust vanemad. alguses oli tunne, et ei tea, kas peaks nüüd ennast kuidagi väljapeetult üleval pidama või. soliidsed inimesed ju kõik. kostitaja ise oli väga sharmantne homoseksuaal. kõnemaneer ja miimika olid nii stereotüübikohased, et rohkem ei saagi. tema kunstnikust elukaaslane kollektsioneerib näiteks madonna heliplaate ja seinal oli suur-lai madonna-teemaline kollaazh. ohmistenüüd, eksole. väga kesksel kohal oli ka kena maal kahest vee all ujuvast noorukist. ühel neist oli suguelund ekstreemses erektsioonis. ahmillinehuvitavkunstiteos! nojah. võib ka nii.

vaatasime koos natacha musavideoid, mis on hüper-kitsch. ning laulja enda nii kõiketeadja veidi igavlev ja üleolev maneer on väga effektne! kontserdile läksin juba täiesti õiges meeleolus. minust oli saanud natacha atlasi austaja. kohapeal langesin veelgi enam eufooriasse, sest madame on ka veetlev tantsija. nauding oli teda vaadata. kavatsen ka mingeid elemente kopeerida. süüdimatult.

õhtu kulmineerus sellega, et nägin enda kõrval rahva seas maailma kõige ilusamat meest. päris avalikult ma ei julgenud teda vahtida. piidlesin nii muuseas silmanurgast. näen veelgi selgelt vaimusilmas, kuidas ta pani juuksesalgu kõrva taha...

ma lihtsalt pean eputama...

ma ise ilutegija. la diva või midagi veelgi grandioossemat. eksju. mehed mängisid pilli ka üsna hästi. kõlbas jalga keerutada. või õigemini puusa...

las mujeres...

käisin kinos. vaatamas hispaania absurdset ja elulähedast tragikomöödiat. pedro almodóvar oskab geniaalselt põimida ühte rõõmsameelsed värvid, naiseilu ning inimloomuse räigelt pimeda poole. vaimud ei nuta...

me and you forever...

поздравляем с 1. сентября...

lõbus lehm soovib kõigile ilusat kooliaasta algust ja seiklusrikast, selget ning sooja septembrit!

see and be seen...

mehed on naljakad olendid. isegi soomes, kus on holodnõje finskie parni, kutid (ka 50-aastased) tshekivad tshikke suvalises kohas ja suvalisel ajal. emme pööras asjale tähelepanu, kui me linnas koos shoppasime. et ta oli juba unustanud, kui palju noored naised meestele silma hakkavad. et teda ei vaatavat enam keegi, kuid minu kõrval kõndides saavat ka tema meeste pilkudest osa.

kõndisin ükspäev oma sõbratari, 17-aastase pika ja saleda kaunitari kõrval läbi helsingi kesklinna. oumaigaad kuidas mehed jõllitasid. teda loomulikult. minu poole ei kukkunud tookord pilguraasugi. mind ajas lausa naerma. naersin kah. ühed noormehed muutusid mu naerust lausa kohmetuks. ega ma paha pärast. lihtsalt elu realiteedid on naljakad...

carpe diem...

leban voodis ja kuulan, kuidas vihma sajab. kogu keha on raske. tunnen teki paitust nahal. mõtlen sellele, et leban voodis ja kuulan, kuidas vihma sajab. et keha on raske. et tunnen teki paitust nahal. et mõtlen sellele, et leban voodis ja kuulan, kuidas vihma sajab...

быть или не быть...

kuigi kõik on põhimõtteliselt väga hästi, on mul ikkagi selline tunne. ihmisen ikävä toisen luo... no miks ometi on armastus nii komplitseeritud asi? ja miks peab inimene kogu aeg midagi tahtma? ma nägin halba und. ning kardan, et ei suuda kunagi kedagi armastada...

ma ei saa täna endaga hakkama.

Как молчание ледяной зимы
Нас закутало неизвестностью
Здесь так долго друг друга искали мы
И конечно пропали без вести

Проститься, за потерей потеря
И года полетели
За дождями метели
Перелётные птицы...

mis ma reedel tegin...

mis ma tegin, mis ma tegin... tantsisin, noh.

mul pole mitte midagi öelda. tegelt ma ei peakski midagi ütlema. ma peaks praegu magama...

ma olen nii väsind, et ei jaksa isegi magama minna. sellepärast passin siin blogis. aga ega siin pole eriti midagi huvitavat... kell on sada. ma pean homme äratuskella peale ärkama. plääääh. annushka, kobi palun magama!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

aa, ma olin eile purjus. kuna olin kaheksa tunni jooksul söönud ainult kaks banaani ja tantsinud terve õhtu, siis lõi üks plastmasstopsitäis sampust peast segaseks. õnneks mitte väga kauaks. jõudsin ikka kella kaheks koju koti peale. et hommikul jälle tantsima tormata. tagumik on kange. ai...

lahe lugu...

leidsin kiisiku ploogist laheda soomekeelse laulu. see ripub venekeelsel saidil. nitshevo sebe... laulu nimi on ilmselt "kurikan kukka ja kivikon kuu", sest need on ainsad päris sõnad, mida anime-plika sibulalehvitamise juurde artikuleerib. kivikko ehk stensböle on muideks üks ida-helsingi rajoon. plika laulab niisiis sellest kuust mida nii kivikkos kui ka siin kontulas öösiti näha on. ja kurikka on täitsa omaette linn. ilmselt on ta kuulus oma lillede poolest. nii et kuigi pealtnäha anime-neiu laulab lihtsalt mõttetusi kokku, siis terasem kuulaja saab aru, et tegelikult on talle tähtsad soome geograafia ja bioloogia. sellepärast on tal käes sibul aga mitte näiteks mingi dolce&gabbana kott või midagi...

a star is born...

eile oli helsinkis kunstide öö. vihma sadas küll natuke, aga rahvas oli ikkagi liikvel. meie pakkusime kodanikele oma tantsuoaasis silma- ja kõrvarõõmu tunnikese võrra. kuna väljas oli lämbe ja märg ilma ning publikut kogunes üle ootuste neli korda rohkem, siis oli oaasis täielik troopika. ma ütleksin, et õhtu oli nagu päris. egiptuses ja pärsias on ka sama soe.

ning ahhhhh, kuidas ma kaifin esinemist. täielik artistka. kohtasin ka juhuslikult mõningaid tuttavaid ja manipuleerisin nad otsemaid ostma pileti tänaõhtusele kontserdile >jazz house >karnevaaliklubi. ma pole kunagi varem esinenud tantsuga elava muusika saatel... meil on ikka päris korralik orkester: ud, qanun, keman, naï, tabla, djembe (mis tegelikult pole araabia instrument, kuid meie orkester on nagu näha fusioonimeelne), bass, süntetisaator (on väga tähtis instrument araabia orkestris, eriti vaeses, sest asendab peaaegu kõiki teisi meloodilisi instrumente) ning isegi laulja!

all on pilt darbukast, kanunist ja ney-flöödist (mehed on mingid suvalised internetist tõmmatud). kusjuures pane tähele, instrumentide nimetusi võib kirjutada umbes sajal erineval moel: ney, nai, naï, nye, nay. olenevalt sellest, kes kirjutab. vinge, kui on vabad ortograafiareeglid, eksju...

see pilt tõestab, et kõik rahvad on ühesugused. või vähemalt seda, et eestlased ja araablased on sugulased. teisel pool maakera on ka tähtsaimad instrumendid trumm, kannel ja vilepill...

ennast kiitmast ma ei väsi...

täna olin ma tohutult tubli. kuigi to do listil on veel päris mitu asja, oleks ma endaga rahul ka siis, kui mitte midagi muud täna ei viitsikski. aga viitsin ikka. präägu kirjutan ploogi ja siis harjutan tantsu ja tõlgin ühe menüü vene keelde. põhimõtteliselt ma vihkan triikimist, kuid täna triikisin ära kuus pluusi ja ühed tööpüksid. äm ai guud oor äm ai guud? sellega seoses peab mainima, et mu pikk ja ilus haiguspuhkus on läbi ning homme lähen jälle merd kündma.

lisaks tegin oma garderoobis augustipuhastust. rookisin sealt välja ühe kleidi (väga, väga õnnetu ost. pole kordagi kandnud. ostsin ilmselt meeltesegaduses), paar-kolm pluusi ja neliteist paari pükse. ma olin ise ka jahmunud, kui palju lishnat tavaari mul kapis seisab. enda õigustuseks pean ütlema, et mitmed püksid on 6-7 aastat vanad. ma pole lihtsalt raatsinud neid minema visata. aga nüüd transporditakse nad mõnda heategevuskonteinerisse. las väikesed aafriklased kannavad...

liiga sirge seljaga naisterahvas...

kuidas on eesti keeles yliryhti? noh, igatahes minul on selline asi. selgroog on liiga sirge ja sellepärast ei paindu korralikult ja sellepärast valutab kah. nii see arstitädi või õigemini füsioterapeut mulle ütles. andis hunniku koduseid harjutusi. neid tuleb teha hingamise rütmis. peaaegu jooga...

häh, ja mina olen eluaeg uhke olnd, et mul vähemalt küürus selga pole.

paluge ja teile antakse...

käisin täna külas sõbrannal, kes on pool aastat depressioonis olnud. ta pole isegi suutnud telefonile vastata. olen saatnud talle vahetevahel sõnumeid, et kuidas läheb ja et mõtlen ta peale ja palvetan. seekord ta helistas ise tagasi ning saime kokku. olen hästi rõõmus, et tal läheb nüüd palju paremini ja ta on saanud rohtudega depressioonile piiri panna. kõige toredam oli aga see, et ta oli just palvetanud oma vanade sõprade eest ja et nendega uuesti suhteid luua. siis tuligi kohe minu sõnum. no ütle nüüd! jumal ajab oma asju kiiresti ja korralikult...

pretty little things...

järjekordselt jõudsin ma järeldusele, et raha ei tee onnelliseksi, tavara tekee. eile ja täna shoppasin endale emotsionaalselt tähtsaid asju. ostsin uue kaustiku, beezhi, lilledega. see saab olema mu tantsutundide õpetajapäevik. kõikide tundide plaanid ühtede kaante vahel. ostsin ka ilusa beezhi mustriga voodiriided. on hirmus tähtis, milliste värvide sees ma magan. hetkel on beezh ajajärk. lisaks ostsin lahedat käsitsitehtud paberit, millele kirjutan oma aastaplaani. ning kinnitan külmkapi uksele. ma kavatsen ju aastaga ülikooli lõpetada. lõpuks ometi. enne kui päris kümme aastat täis saab. plaan olgu alati silme ees. kleebin sinna südamekesi ja lillekesi ka peale, et lõbusam oleks...

crazy frogs...

aiaiai carramba, kui lahedaid lapsi on olemas!!! lingi leidsin siit.

ma hakkasin kunstnikuks...

ja need kollased pallikesed pole mitte ploomid, aprikoosid või võileivad. need on sibulad. anna veel hullule pintsel kätte...

mõned kenad pildid töö juurest...

õhtul kell üheksa on juba päikeseloojang. milline romantika...
kuid romantika pole täiuslik ilma kärbeste surnuaiata. laevaköögi aknal on selline liimiriba, kuhu kõik õnnetud romantikajanused kärbsed jäävad oma viimast siplemist siplema. kärbseahastus. üks jalg lahti, viis kinni. ja nii nad surevad. vähemalt ilus vaade on neil. mortuary with an ocean view...

"я навеки со спортом..."

avastasin kevadel uue bändi. vene uma turman on päris krutõje parni. ja see huumor eelkõige! laulude sõnad on lihtsalt elust, nad ei püüagi teha mingit kõrgelennulist ja arusaamatut luulet. mängisin isegi oma õpilastele nende lugusid ja tõlkisime neid vene keele tunnis. paljudele meeldis. näiteks lugu "эй, толстый!" on väga teravmeelne minu meelest. kahjuks ma ei leidnud seda netist...

siin ka spordihuumorit. elu on selline, ega lapsed süüdi pole...

winter wonderland...

ma ootan sügist. ja talve. niiii hea, et meil siin põhjalas pole ainult üks igavene suvi. nagu paljudes maades. vaid on ilus jahe värviline sügis. uute raamatute ja seenemetsa lõhnaline. valge ja karge talv. jõulud, kuum maitsestatud tee, villased sokid, küünlavalgus. jääpurikad, lumikellukesed, hiirekõrvad. suve ootus. ja jälle sügise...

-------------------------
lisatud 16.8.2006

ddt laulab ka sügisest. kuigi võibolla natuke liiga süngelt. aga sel ajal elu oligi vist süngem. või mai tea ka...

"осень вечно права..."

vana narkomaan...

jaa, selle tulemuseni jõudsin mina nüüd lõpuks ometi. öeldakse, et paranemine algab probleemi tunnistamisest. hi, my name is annushka and i'm a sugar addict.

there you go. että tämmöstä.

noh, nüüd on võõrutusprotsess käivitatud. 11.8.-11.9. (milline kuulus päev, muideks. loodan, et ma siis suhkrupuudusest kokku ei varise...) on ajavahemik, mil annushka suhkrut ei söö. kui toidukastmes või leivas juhtub seda narkotsi olema, ega siis vist ära ei ütle. elu ei tohi liiga raskeks ka teha. aga muidu, kui tean, et mingi asi sisaldab valget suhkrut, siis ütlen lihtsalt ei. just say no.

ostsin ka abivahendeid. võtan iga päev ühe imepisikese aga väga tugeva kroomitableti. pidi hästi aitama. eks me näe. kolmas päev läheb juba. veel pole käte värinat ja hüsteeriahoogusid täheldanud...

aiaiaiaiiiii...

mul on selg katki. noh, ega ta vist päris katki ei ole, kuna suudan veel seda blogi kirjutada. aga valutab küll, mis hirrrmus. isegi ei tea, mis tal viga on. hommikul käisin veel ujumas. kuigi valus oli juba. peab homme arsti juurde koperdama. sõbranna sundis valuvaigistit võtma. ostsin mingi seljasoojenduskoti ka. ja üks sõber andis lugeda raamatut "yoga to banish backache" (kirjutanud keegi bijoylaxmi hota). täitsa head nõuanded tunduvad sees olema. noh, ma nüüd siis püüan kuidagi terveks saada. praegu on neli vaba päeva ka. ma olen nii tubli töötaja, jään vabadel päevadel haigeks. eelmisel esmaspäeval oli kohutav nohu. see oli mu ainuke vaba päev nädalas...

linnukesed lendasid minema. tähendab, nad transporditi autoga oma koju tagasi. ongi parem, nende kraaksumine käis juba närvidele. ja kõik see praht, suled ja seemnekoorikud, mida nad produtseerisid. uhh.

nüüd oleme siin ainult me, myself and i. nagu see hiiglane ühest muinasjutust. või shrek...

selles mõttes on mul küll hea töökoht...

merel puhub tuul. ja kui maal on eriti vastikult palav, siis puhub merel ikka tuul. ja mina olen merel...

täna tööl pakkusid ühed kliendid mulle juba ka teist töökohta. et ma olevat just õige isik. kuid mul pole vist aega nende asjaga tegeleda, mul veel aasta usinat õppimist yliopistos. olen parem vaene.

un verre chez nous. et baghdad...

ziad rahbani on kuulsa liibanoni laulja fayrouzi järglane. teeb lahedat muusikat. miksib jazzi ja araabia musa. siin on lehekülg, kus on häid klippe. sealhulgas ka salma ja ziadi komöödia "un verre chez nous".
üks mu lemmikuid araabiakeelseid lauljaid on kazem al saher [kaathim äl saahir]. ta ei laula ainult armastusest mehe ja naise vahel, vaid ka ilmaelust ja poliitikast. siin on päris võigas video iraagi olukorrast. kazem laulab ka kuulsa süüria luuletaja nizar qabbani luulet. väga hea laul on madrasat al hobb, armastuse kool. lugu saab kuulata siit, nime all 'allamani hobboki.

"sina õpetasid mulle, mida tähendab leinata. mida tähendab otsida sind vihmas ja autotuledes..."

genom dig ser jag ljuset...

lisa ekdahl teeb imelist muusikat. ma võin kuulata ühte ja sama plaati 8 korda järjest. lisa loob erilise atmosfääri oma pehme hääle ja vahva artikulatsiooniga. sellise, kus on hea, ilus ja huvitav olla. ning juhtuda võib misiganes...

üks mu lemmiklaule on "genom dig ser jag ljuset". seda võib laulda jumalale, armastatule, armastusele...

Dig har jag sökt - dig har jag saknat

Din blotta närvaro har gjort att jag vaknat

Genom dig ser jag ljuset

Jag vill se med dina ögon

Jag vill se som du ser

Jag vill veta vad du tänker

Jag vill ge det du ger

Genom dig ser jag ljuset

För du ser det sköna skönare

Du ser det klara klarare

Hos dig är det varma varmare

Det underbara underbarare

Min enda bot var att bedöva mig

Se'n du kom får jag bot och du öppnar mig

Genom dig ser jag ljuset

Jag vill se med dina ögon

Jag vill se som du ser

Jag vill veta vad du tänker

Jag vill le som du ler

Genom dig ser jag ljuset...

i miss you...

sain oma pooltuttavalt kirja. me kirjutame üksteisele paarirealisi kirju nii paar korda aastas. oleme kohtunudki ainult paar korda. soomes ja egiptuses. osalesime mõlemad kaks aastat tagasi ühes tantsuprojektis. lihtsalt kolleeg... kuid naiselikku enesekindlust tuleb ikka paarsada protsenti juurde, kui saad vahetevahel selliseid kirju:

my dear
how are you
I met you I want my time in the near
I miss you so much
ragaey egypt

vatt kän ai sei??? loodan vaid, et ragaey ei pane pahaks, et ma tema hingetuska siin eesti rahvale näitan...

interlude...

mul internett (ehk vahevõrk?) jumpsib. juba mitu päeva. peaks vist tehnikapoodi minema ja asja kuidagi parandada püüdma. mitu päeva planeerin kuid kuidagi ei saa mindud ja tehtud. hommikuti enne tööd on nii hea uni, et vaevalt jõuan kella üheks linna oma armsasse merepurki. mul läheb juba kolmas nädal õhtuvahetust. hakkab tasapisi tüütama. sotsiaalne elu on 0,2. kuid võiks ju olla näiteks 10. on ju suvi, ma olen noor ja vaba (niivõrd kuivõrd). noh, noor ja ilus igatahes.

eile oli vaba päev. põdesin toas nohu ja lugesin kate atkinsoni human croquet läbi. terve päeva lugesin ja õhtul kell 11 olin omadega mäel. raamat on nii segane, et peab vist veel kord läbi lugema. triibik on seda ilmselt lugenud. ütle, kas sina said aru, kes see pruunide juustega mees on, kellega noor isobel lõpuks kokku saab? huvitav tükk on küll, sellest peaks analüüsi kirjutama. siis saaks raamatust natuke aru ka... teos on kahtlaselt sarnane atkinsoni teise raamatuga, behind the scenes at the museum. samad teemad, sama ülesehitus. kuid siiski oskas üllatada...

meil aiaäärne tänavas...

pildil olev maja on ehitatud ilmselt haiglaks. minu vanaema töötas seal kunagi tüdrukupõlves pesupesijana, oma viiskümmend viis aasat tagasi. maja keskel on hästi palju treppe. ma kartsin alati, et eksin sinna ära.

selles majas elasin mina oma elu esimesed viis aastat. esimese korruse kolm vasakpoolset akent olid meie omad. magamistuba, suur tuba ja köök. seal, kus seisab auto, oli liivakast. seina taga elas naabritüdruk suur-anne. mina olin ju väike-anne. me vahel koputasime üksteisele läbi seina. suur-anne ema pani pesu alati niiskelt kappi. siis ei pidanud triikima. pesu läks kapis ise siledaks. suur-anne isa tappis ükskord õue peal kana. raius paku peal kanal pea maha, aga kana jooksis veel tükk aega õue peal ringi. verd pritsis ka natuke.

paremal pool esimesel korrusel elas onu volli. ta oli täitsa sopajoodik. naine oli ta maha jätnud, joomise pärast, teadagi. aga ta oli väga hea südamega. mõnikord purjus peast räuskas, kuid kellelegi halba ei teinud. me käisime volli kuuris tihti mängimas. hall kuur on täpselt seesama, mis siis. ainult et prügikaste pole enam kuuri vastas. ükskord ilusal päikeselisel päeval istusime koos maja meestega tee ääres kuuri ees pingil ja vaatasime, kuidas rotid mürgeldavad prügikastides. küll sibasid. meie majas oli üldse tohutult palju rotte. ja hiiri. igal hommikul jooksime väikevennaga esimesena kööki hiirelõkse uurima. et kui palju jäi lõksu. alati keegi jäi. öösel oli eriti hästi kuulda, kuidas rotid mööda maja ringi jooksid.

üleval korrusel teisel pool elas üks vene perekond, ljuba ja andrei. lapsed olid aljona ja sass, neil oli alati kerge pissilõhn juures. nad olid kõik hästi kõhnad ja pikad. käisime neil mõnikord külas, kui nad parajasti hirmsasti ei joonud. andrei tõmbas ükskord ljubal purjus peaga kõrvarõngad kõrvade küljest ära. ljuba sai endale armilised kõrvalestad.

teisel pool maja elas mu ema sõbranna, marianne. tema mees onu aivar oli ka suur joodik. viskas mõnikord naise ja lapse keset ööd kodunt välja. või peksis ja laamendas niisama. nende poeg oligi veidi kartlik sell. aga mängukaaslaseks kõlbas ikka. onu aivar oli kainest peast ilus mees. ma panin seda juba viieaastaselt tähele. ta ikka flirtis minuga vahetevahel. kutsus mind nipitiriks. hiljem läks ta mariannest lahku ja võttis uue naise. olevat kuulu järgi isegi joomise maha jätnud. millest külarahvas muidugi järeldas väga arukalt, et oli marianne süü, et aivar jõi...

ülemisel korrusel paremat kätt elas üks vana onu, erilise nimega... oli vist onu hindrikus või midagi taolist. ta käis alati kepiga ringi, oli vaikne ja rahulik. ükskord ma vist käisin tal isegi külas. oli siuke omamoodi onkel. hea energiaga, aga natuke imelik. ühel päeval suri ta ära, kuid leiti alles mitu päeva hiljem. ta oli ju üksik vanainimene. minu vanaema kardab ka, et äkki ta sureb nii, et leitakse alles palju hiljem. et reostab maja ära.

noh, seda vana haiglamaja pole miski ära reostanud, ei rotid, ei laibad. seal elatakse nimelt ikka veel sees. isegi uued aknaraamid on pandud.

väike vampiir...

mulle on alati esinemine, näitlemine ja karnevalid meeldinud. lahe on mingit rolli näidelda, kasvõi iseennast, aga maskiga. leidsin albumis tuhlates aastatetaguse halloweeni pildi. seda musta kleiti kandsin ma hea mitu aastat. ostsin ta mingilt kirbukalt, oli käsitsi õmmeldud, taga pikk rida riidest nööpe. tundus mingi 40ndate aastate kleit olevat. sellel pildil olen umbestäpselt kuueteistkümne aastane. mis teeb enam kui kümme aastat tagasi... nojah, ma saan ju varsti juba viiskümmend.

'varsti' on kusjuures väga laialivalguv ja suhteline mõiste. mäletan väga eredalt hetke, mil ma uurisin emme käest, et millal on varsti. püüdsin kõigest hingest aru saada, et mida see sõna tähendab. aga no ei saanud sotti. emme jaoks oli varsti varsti, minu jaoks oli see mitte kunagi. ma polnud siis isegi veel viieaastane.

tobujobu...

heh, lasin linnud täna vabaks ja panin neile uut toitu. nad käitusid nagu oleks näljasurma äärel, tormasid ülepeakaela söögipoti juurde. kahjuks valele poole puurivarbaid, ja seega toitu kätte ei saanud. gandalf (vanem ja targem) leidis lõpuks ukseaugu üles, et söögikausi äärele pääseda. mister x lendas ja ronis mitu tiiru ümber puuri enne kui ukse avastas. ma vahepeal mõtlesin, et ei tea, kas peaks teda aitama. aga siis arvasin, et pole midagi, loodusel on omad seadused. kui puuriust üles ei leia, siis on ilmselt üks linnuke siin maailmas vähem. aga leidis ikka. nii loll polnd et nälga surra...

tibu-tibu-tibukene...

sain endale mõneks ajaks kaks undulaati hoiule. valge näoga on gandalf ja kollasega on mister x. talle pole (ilmselt suure laiskuse tõttu) muud, asjalikumat nime leitud. nende emme sõitis ära ja tõi tibud mulle. lasin nad siis täna puurist välja jalutama. neile vist täitsa meeldis, aga poole tunni pärast kobisid ise puuri tagasi. nokad tiiva alla ja õrre peale tukkuma. päeval aga säutsuvad nii, et ma ei kuule oma mõtteidki. kõige rohkem meeldib neile teiste inimeste jutule vahele rääkida...lisaks sellele tahavad nad hirmsasti minu peas istuda (otsivad nähtavasti inimestega igasugu kontakti). tulevad suure vungiga kuskilt ja maanduvad juustesse. siis näksivad seal midagi. mul niigi juukseotsad katkised, peavad nad siis neid veel närima...
arvuti huvitas linnukesi ka väga. klõbistasid tükk aega klaviatuuri peal. varsti on nad mul täitsa ititibud valmis...

kesäkatu...

suvel on helsingi hoopis teine linn. talvel on kõik hall ja kurb, inimesed tänavatel näevad väsinud ja tülgastunud välja. suvel rahvas õitseb, istub esplanadil piknikul, turistid vohavad, neiud naeratavad, ning tänavad on täis igasugu artiste. enamikus vene muusikud, kes soomes suvel leiba teenivad. venemaal pole ju suvel kontserdihooaeg. see aga tähendab seda, et hesa kesklinnas on päikeselistel päevadel väga kvaliteetset musa kuulda.

siis on seal mingi tsirkusest ära karanud tädike oma kiisudega ja roosaks värvitud kutsuga. ka venelased.
espan lava on ka eriti huvitav koht, seal esinevad tasuta igasugu tüübid. alles oli jazzinädal, see mind eriti ei paelunud. kudagi närviline dzäss oli. aga ükspäev esitati mingeid havai tantse. meeste tants oli väga macho. naised muidugi keerutasid puusi igati sulnilt. neidude riietus on kusjuures väga "roheline". seelik on mingitest heintest ja tissihoidjad kookospähklikoortest...

faces, faces, faces...

nädalavahetusel oli helsingi lähistel billnäsis faces etnomuusikafestival. mina rabasin hommikust õhtuni tööd teha, nii et festivalile ei saand. aga niiiii oleks taht. olin seal paar aastat tagasi. hästi kihvt oli, artiste igast maailma kolkast. mäletan elavalt ühte mehhiko kunstnikku ja tätoveerijat, kes mulle aitähhi eest käe peale vahva pildi joonistas. ajasin juttu ka ühe tänavamuusikust iisraeli noormehega. kas te teadsite, et tänavamuusikutel on isegi omad võistlused ja puha? noh, mina enne ei teadnud. aga tema rääkis. tal oli selline number, et istus täiesti liikumatult oma kitarriga tänaval, ja kui keegi mündi viskas, siis mängis natuke, kuni jälle kivines. ise oli üleni siniseks värvitud. juuksed ka. ei tea, kuidas tal seal võistlustel läks...

muljeid londonist, vol 5. i left my heart in...

peale saitsiingu tegelesin ma londonis veel shoppamisega ja muu üleüldise raha raiskamisega jäätise, sõidupiletite ning toidu peale. ostsin endale neli paari kingi ja hunniku riideid odavast poest nimega primark. nende slogan on look good, pay less. ma ütleksin, et kuigi ma tavaliselt pole mingi shoppaja tüüp, siis seal tegin meelsasti sisseoste. ja täitsa asjalikud kaltsud sain endale. kvaliteedist pole muidugi aimugi. et kaua nad ka vastu peavad.

sain sõbraks mõnede maailma kõige lahedamate inimestega. valencia ja robin lõuna-aafrikast, sylvie guadeloupest, sander hollandist, graham kanaadast, merrick inglismaalt... ähh, juba nende isiksuste pärast tasub londonisse kolida... täielik rahvaste paabel. njämmm! püüan nüüd valenciat moosida, et ta mulle hesasse külla tuleks. ma toon ta siis tallinna ka. kindlasti toon.

kokkuvõttes oli inglismaa reis igati õnnestunud. olen siiamaani lummuses. ei taha kuidagi soomega ära harjuda... london, zhdi menja i ja vernus!

muljeid londonist, vol 4. vaffad majad ja jama toit

londonis avaldas mulle kõige rohkem muljet arhitektuur ja majade fassaadid. rahvas kasutab ikka päris julgelt värve. roosad ja kärtssinised uksed teeksid ka soome halli talve natuke lõbusamaks. aga siin pole lubatud niimoodi hurjastella. õnneks inglismaal on. all paar pilti notting hillist. käisin portobello roadil kõndimas. see on see tänav, mida näidatakse ka filmis notting hill. ostsin sealt mingist araabia poest metallist taldriku, ning suveniiripoest armsaid külmkapimagneteid oma sõbrannadele. portobello road on hästi pikk ja jube huvitav koht. seal on rahvast igast maailma kolkast ning kõik paistavad kitsastel tänavatel omavahel päris hästi läbi saavat. londonis on üldse hirmus kitsad tänavad. mitmes kohas peavad autod üksteisele teed andma, muidu mööda ei mahu.
tee peal sattusin kohvikusse nimega lazy day café. koht tundus kuidagi vahemere hõnguga. ilus ja armas. sõin seal siis inglise kuulsaid scon'e. sõnaraamat annab tõlke karask, lusikakook. noh, selles kohvikus olid need lihtsalt rosinasaiakesed. määrid võid ja moosi peale ja ongi kogu eksootika.

toidust veel niipalju, et uurisin välja, mismoodi peab fish and chips'e sööma. jahus ja rasvas praetud maitsetu kala ning friikartulid tunduvad päris ökkk olema, kuidas see saab ometi inglise rahvustoit olla. aga kohalik neiu seletas mulle, et see maitsetu hunnik toitu tuleb lihtsalt soola ja äädikaga üle valada. et salt and vinegar on parim maitseaine, mis neil on. mulle äädikas täitsa maitseb. aga arvan, et ega ma enam fish and chips'e kunagi ei söö. ma võin ju äädikat ka niisama lürpida...

muljeid londonist, vol 3. tüpikal turist

paar päevakest oma londoni reisust kulutasin turisteerimise peale. ehk pildistasin telefoniputkasid ja käisin pakinhäm pälässi vaatamas. täitsa nunnu. telefoniputkad on küll ilusad punased, aga tänapäeval on igal londoneril oma cell phone taskus, ning putkad ongi vist põhiliselt turistidele pildistamiseks jäetud.
huvitav on ka see, et praegusel kõrgtehnoloogiasajandil, mil isegi majad tehakse klaasist, metallist ja veel millestki sünteetilisest, sõidavad euroopa tähtsaimas linnas ringi noaaegsed pisikesed taksod. londoni taksod on vist oma legendaarsuse vangid ning taksojuhid ei tohigi neid uuemate ja paremate autode vastu välja vahetada. kusjuures londoni taksojuhiks tuleb üle kolme aasta õppida. neil pole seal nagu mõnes muus kohas, et kunde oskab paremini kohale sõita kui taksist...aga kuninglikud vahimehed on küll vist suvesoojaga peast soojad, neil ju kärakad karvamütsid silmini tõmmatud. alles üleeile lugesin lehest, et londonis olevat 40 kraadi sooja. et kardetakse, et nõrgem rahvas annab otsad. vaesed vahimehed...kuningalossi juurest algab väga kena park, st. james's park. seal on kena järveke, palju imelikke linde ja inimesi logelemas puude all. kohalikud ning turistid paistsid omavahel päris hästi läbi saavat... londoni pargid on linna uhkus. näiteks richmond park south westis on nagu mõni maakolgas, seal on isegi hirvi ja muid elukaid. tore, et londonit pole koledaks kivilinnaks ehitatud. kuigi pargid võtavad ju "väärtuslikku" ehituspinda enda alla. aga noh, first things first, eksole.üks londoni vaatamisväärsusi on british airways london eye. see on siuke suur ratas, mis poole tunniga ühe ringi teeb. sealt peaks siis londonist hea ülevaate saama. kindlasti on see väga huvitav, kui linna natukenegi tunda. et näe, seal on see ja seal on see. aga kuna mina tundsin ära ainult parlamendimaja ja paar silda, siis tõdesin lihtsalt, et ahah, selline on siis london. nojah. london eye'st vaadates on parlamendimaja päris kökats. tegelikult on see ehitis tohutult suur. kellaga torn on big ben. üldiselt arvatakse, et torni nimi on big ben, kuid see on ainult ühe kella nimi. seal on ilmselt muid kellukesi ka, mis tilisevad täistundi. meiegi juhtusime kuulma natuke kellahelinat, aga see ei jäänud eriliselt meelde. oli mingi kill-koll...
all on westminster abbey, ehk püha margareeta kirik. see ehitis on kolmas, mis selle koha peal üheksasaja aasta jooksul on olnud. ukse kohal on ilusasti kivist nikerdatud jumalolevused ja muud pühakud. kõige ülemises reas on jumal kahe ingliga, siis apostlid, siis mingi rahvas ja kõige all on suur "neitsi" maarja (ega ta ju eriti kaua neitsi polnud, tal kari teisi lapsi ka) kuju pisikese paljapepuse jeesusega. naljakas, et kuigi piibel ütleb selgelt, et just nimelt jeesus on tee isa juurde, ning tema istub jumala paremal käel, siis kirikuisad arvavad, et pühakute- ja maarjakultus on palju huvitavam...

muljeid londonist, vol 1. algus.

nojah, nüüd on londonis käidud ja elamus peaaegu läbi seeditud. seedeprotsessi tulemuse toon siis ka ilmarahvale näha ja lugeda. lendasin kohale 10aastase poisi seltsis ja poole teekonnast mängisime sõnamängu. sellist, et kui mina ütlen sõna, siis tema sõna peab algama selle tähega, millega minu sõna lõppes. mäng oli täitsa huvitav, kuna toimus rootsi keeles. pärast tegime soome keeles ka, siis mina tegin talle kuus-null. hähä.

saabusime stanstedi lennujaama kell seitse õhtul ja siis reisisime kaks tundi rongide ja metrooga mortlake'i (edela-london ehk south west). aga igati õnnelikult jõudsime kohale. igal pool oli sõbralikke mustanahalisi jaamatöötajaid, kelle käest sai igasugu küsimusi küsida. inimesed paistsid üldse hirmus sõbralikud olevat. algul ma mõtlesin, et oh, mehed flirdivad julmalt. pärast tuli välja, et on lihtsalt heatahtlikud tüübid. aitavad kotti tassida ja kui keset teed linnakaart käes passima jääd, siis tulevad küsima, et äkki saaks kuidagi aidata. einoh, saab küll...

läksime siis väikemehega oma sõpradele külla. see perekond on rootsist, elanud 4 aastat soomes ja nüüd siis aasta aega londonis. naine on mingi äge disainitegija nokias. mees on aednik. ja neil on maja taga maailma armsaim aiake, umbes 3x3 meetrit. täis lillepotte. nunnu. inglased üldse armastavad aedasid, igal pool on rohelust nii et silm kirju. all on majapilte eest ja tagant, ning naabrite aiakesi. maja esimesel korrusel on india restoran, mille katuseluuk on keset mu tuttavate aiakest. nende lapsed mängisid kord sülitamismängu ja sülitasid päris mitu lartsu katuseluugist toidupottidesse. pärast käisid ikka vabandamas ka...

muljeid londonist, vol 2. british museum

nagu korralikud turistid ikka, pidime ka meie veetma mõned tunnikesed briti muuseumis. londonis on rahva valgustamine väga andekalt organiseeritud. kõikidesse suurematesse muuseumidesse saab tasuta sisse. british museum on olnud avatud kõigile juba 18. sajandist saati. ainus halb külg oli see, et kõik saalid polnud avatud, kuna töötajaid polnd piisavalt. tahtsime minna lähis-ida saali ja uurida piibli ajalugu, kuid tutkit, brat. ei lastud. liiga vähe muuseumitädikesi. käisime siis aafrika ja assüüria osakonnas ning vahtisime muumiaid. mingites muudes saalides käisime ka...

enne uurimusretke alustamist kinnitasime ajaloomälestise ees keha. seal oli sadamiljon muud tegelast ka. inimesed sõid trepi peal lõunat, ja lisaks jooksis ringi kari koolilapsi koledates koolivormides. kohutav, et laste maitset ei arendata juba varakult...

see mees teadis küll maitsekuse kohta üht-teist. vaadake ikka, millised lokid! habe on eriti äge. ma lasen kunagi oma tulevasel mehel ka samasuguse kasvatada ja lokki rullida. siis on ta üle linna kutt. pildil on igatahes kuningas tiglath-pileser III, kes esitleb nimrudi juuksemoodi aastast 728 ekr.

kõige rohkem jäi miskipärast meelde aafrika saal ja eriti elupuu, the tree of life. see on kokku klopsitud relvatükkidest. mosambikis on olnud kodusõda 1977-92 ja rahvas on nende aastate jooksul soetanud endale tohutul hulgal relvi. ega neil eriti süüa ega riideid ei olnud, ainult relvi. 1995. aastal otsustati relvad tööriistade vastu välja vahetada, et rahvas ka iva hamba alla saaks. püssiga on eriti nõme künda või kõblata. ja kokkukogutud relvad saeti tükkideks ning putitati kokku kunstiks. tähtsaim kunstitükk on see puu. aga ka teisi elukaid koostati.

ja muidugi muumiad. me otsisime neid päris tükk aega aga näe, üles leidsime. see muumiapoiss näeb küll nii välja, nagu oleks tal kogu aeg hästi valus. ega see mumifitseerimine lõbus töö pole jah. ajud tõmmatakse konksuga nina kaudu välja ja muu selline värk...

eesti rahva vanasõna...

senat sakaisin...

eile üks eesti keelt natuke vigaselt rääkiv sakslane tahtis öelda 'omasooiharad' aga ütles hoopis 'omasooharijad'. minul oli küll naljakas...

seks, poks ja kotisjooks...

leidsin ükspäev töö juures kemmergut koristades poti tagant roosa pitsrinnahoidja ja rohelised peaaegu läbipaistvad stringid. keegi läks pärast õhtusööki koju ilma pesuta. pesu ongi nii häiriv õhtusöögi ajal. ma saan aru küll. ma ju ka ikkagi inimene...

vastik lugu...

kuulsin eile loo kajakast, kes sõi tuvi ära. vastik lugu. ma ei räägi seda teile. siis teil ei hakka sama vastik kui mul. sest praegu on niigi lämbe...

just a perfect day...

küll on olemas ilusaid päevi! selliseid, mil pole vaja eriti kella vaadata. sest just praegu, just siin on lihtsalt hea. vanaema matused tõid kaasa palju head. suguselts sai jälle üle ilmatu pika aja kokku. ka minu oma väike pere veetis esimest korda kaheksa aasta jooksul õhtu koos. nimelt pärast matuseid tegime sauna, grillisime ja jõime veini. hõissa, matused! vanaema tegi meile suurepärase kingi... la famiglia jälle koos. peielauas oli ka lahe, rääkisime igasugu jutte vanaemast, mida keegi temast mäletas. naerda sai ikka tugevalt rohkem kui tavalistel matustel. eks me kirstu ääres ikka nutsime ka. oli hea olla koos, ilma maskideta. naerda ja nutta. ikkagi inimesed...

mamma mia...

no oli see vast nädal! mul on olnd kiire nagu litsil laadapäeval (nagu meie kandis öeldakse...) reisid, inimesed, suhtlemine, töö, inimesed, suhtlemine, reisid... nii hea on praegast üksi kodus arvuti taga kössitada. sellepärast on hea, et ega seda kauaks ju ei jätku.

kolmapäeval põrutan londonisse. keegi mu blogipalumise pääle hääd nõu pole and, nii et lähen nüüd siis ilma hääde nõudeta. ise teate, mis saab.

in memoriam...

laupäeval, heinakuu esimese päeva hommikul suri minu isa ema, vana-elsa. ma isegi ei tea , kui vana ta oli... arvan, et umbestäpselt 77 aastat vana. teisipäeval on matused, küll ma siis teada saan. sünnipäev on tal üks päev enne mind, 29. jaanuar. see tegi vanaema minu jaoks alati kuidagi eriliselt lähedaseks. me ju peaaegu ühel päeval sündinud. mis sest, et viiskümmend aastat vahet. pildil olen aastane mina vana-elsa süles.

vana-elsa oli alati hirmus töökas ja puhas inimene. isegi naabrid olevat imestanud, et kolme poja ema iga päev veel põrandaid jõudis pesta. aiamaal müttas ta varakevadest hilissügiseni. nii toa- kui õuelilli oli tal hulgi ning kõik kasvasid, mis mühises. tema tehtud hapukurgid, marineeritud tomatid ja kõrvitsasalat olid maailma parimad. keegi teine ei teinud nii häid. vanaema alati kiitis mind, et ma nii hästi söön. khkmm... ma vist sõin liigagi hästi. onulapsed olid ja on ikka veel kriipsujukud, kes midagi ei söönud ja keda vanaema muudkui tagant utsitas. neil nüüd palju kergem elu. saledus on ju moes...

elsa oli üsna napisõnaline ja rahulik inimene. temale meeldis jahedas toas videvikku pidada. mäletan neid maagilisi õhtuid vanaema juures, istusime akna all ja ootasime vaikselt pimedat. tihased hüplesid õunapuuokstel, elutoa kell tiksus... mulle tundus, et aeg jäi seisma. vana-elsa ja deeda (vanaisa kutsuti deedaks) kemplesid alati selle pärast, kui palju ahju kütta. deedale meeldis soe tuba ja ta istuski enamasti ahju ees. vanaema aga käis isegi talvel kittelkleidis ringi ja muudkui keelas, et mis sa kütad nii palju.

mina sain oma nime tänu vanaemale. ema tahtis mulle lilja nimeks panna. slaava boogu, et ta oma tahtmist läbi ei saanud! (ega mul midagi liljade vastu pole, ainult et ise lihtsalt ei tahaks nende hulka kuuluda.) vana-elsa olevat öelnud, et mis lilja, anne on üks ilus ja korralik tütarlapse nimi. ja olingi annushka valmis. see polnud ema ja elsa esimene ega ainus võimuvõitlus. ämmade ja miniate suhted on ju teada-tuntud...

vana-elsalt õppisin mitmeid ingerisoome sõnu. ma päris hästi ei mäleta, kuid arvan, et mu vanavanemad kasutasid omavahel rääkides ingeri keelt üsna palju. kui vanaema oli meie, laste peale kuri, siis ta ütles: 'oi, penikat!' õunad olid puomenat ja kui keegi oli haige, siis oli ta läsivä. 'mäne kotti' tähendas, et mine koju.

vana-elsa elas juba mitu aastat vanadekodus, sest ta ei saanud enam ise oma eluga hakkama. ta ei mäletanud mitte midagi ega kedagi. ta teadis ise ka, et ta ei mäleta. kui tema käest midagi küsisid, siis ta ikka ütles, et ah, ei mäleta mina enam midagi.

mõni aasta tagasi, kui vana-elsa hooldekodusse viidi, oli tal silmis hämmeldunud ja mõtlik pilk. ta küsis päris tihti, et millal koju saab ja et kas kartulid on juba maha pandud ja kas õunapuud õitsevad. mis sest, et talv oli. viimase aasta jooksul tuli vanaema silmadesse hoopis uus pilk. selline aval, uudistav ja isegi rõõmus. ta vaatas inimestele otsa nagu kaheaastane laps, usaldavalt ja uudistavalt. et, tere, kes sina siis oled? minu jaoks oli see naljakas ja südantsoojendav. mul oli hea meel, et ta mitte kurjaks ei muutunud, nagu mõned vanainimesed, vaid oli hoopis kuidagi puhta hingega. kuid arvan, et mu isale oli ema vaikne aga järjepidev äraminek väga raske. ta elab ju teisel maal, ning iga külastuskorraga oli ta oma emast üha rohkem ilma. lõpuks oli vanaemast alles ainult ratastoolis istuv kest, kelle silmadest peegeldus mingi muu maailm. vana-elsa ise oli juba ammu hoopis teises kohas...

stars and stripes...

stephen fry ja hugh laurie teevad muusika abiga poliitikat?