käsitööjuttu...

sain oma bolero valmis!!! leidsin ka mooduse, kuidas tilbendavad lõngaotsad ära peita, põimisin nad suvaliselt koe vahele. internett juhatas, kuidas hetkel ülimoodsat lille heegeldada. vorpisin neid lausa neli tükki ühe õhtuga, endale ja mõnedele sõbrannadele ka. no, jõulukinke ma neile niikuinii ei and, saavad nüüd siis roosad villased õied. minu meelest jube nunnud.

aga no küll ma olen rahul oma tehtud tööga. mis kõige mõnnam, mulle meeldib see nikerdis! tegin midagi sellist, mida hakkan kindlalt kandma ka. et ei jää lihtsalt kappi laiutama. ja kuigi alpakalõng oli kallis, tasus investeerida. mõnus pehme on, ei torgi. ja heegeldada oli ka väga mugav, töö lausa lendas. alustasin eelmisel laupäeval ja eile, neljapäeval kell üks öösel sain valmis. ma olen heegeldanud kodus, metroos, loengus, piiblidiskussioonis, kohvikus, sõbranna juures. ühesõnaga igal pool.

järgmine projekt on õppida sokki kuduma. ma kooliajal kudusin küll, aga emme tegi sokikanna ise valmis ja mina ei õppinud essugi. niiet mul on lai tööpõld ees...

demokraatiast...

mnjah. soomes on ka riigikogu valimised tulemas. ma viskasin isegi valimispaberid prügikasti, need mis postiga koju toodi. ma olen eriline kodanikuebard. ega tegelt tahaks küll olla korralik kodanik. aga ei saa, laiskus on ees. lollus ka...

kuid viimasel ajal on hakanud midagi minu ajus liigutama, et tegelt võiks ju proovida. eriti pärast rehepapi ärgituskõnet:

"T, Sa ajad mu nutma kulla mees!!! See ignoreerimise-jutt on ikka noh selline ullikeste väljamõeldis. Ja et ma parem ei vali sest kõik on pahad. See ongi ju demokraatia!!! Vastandite võitlus ja teineteise tasakaalustamine! Sellest nägelemisest ja saagimisest tekibki poliitiliste jõudude tasakaal - see on demokraatliku protsessi alus! Just võimuvõitlus paljastab demokraatlikus ühiskonnas mahhinatsioonid ja pettused!

Ühiskond, kus ei nägeleta ja kõik on vaikne, on autoritaarne! Kui sa T ei kavatse valida - siis ära võta ka kedagi arvustada! Sa oled ennast riigist distantseeerinud ja sul pole kaasarääkimisõigust! Mis õigusega avaldab 1 rongaema arvamust lastekasvatamise kohta?!!!
Nii, et olgu valima mindud! Tehtagu!"

jah, see jutt tundub üpris mõistlik. et peabki olema võimuvõitlus, mis sest, kui ükski võimu esindaja iseenesest puhas taevariik ei ole. ühesõnaga protsess on tähtsam kui see, et kõik jube hästi välja tuleks ja lõpptulemus sajaprotsendine oleks. hmm, huvitav, et ma siiski nii pessimistlik olen. et kui kõige paremat nigunii ei saa, siis pole mõtet rabeledagi. see on tegelikult üks iseloomuomadus, mis mind eriliselt ei rõõmusta. las ma seedin seda demokraatia-värki veidi. näiteks lugedes eksamikirjandust, tapio puolimatka kasvatus ja filosofia. et kui mina kui õpetaja peaksin aitama väikestel tattninadel kasvada korralikeks kodanikeks, siis pean ma ju midagi mõikama sellest, mida tähendab olla kodanik, eksole...

kui su kirjutuslaud on liiga tühi...

...siis tähendab see seda, et sa ei kasuta seda eriti. sest kui inimene ikka tööd teeb või õpib, on igast pabereid ja kasvõi apelsinikoori arvuti ümbrus paksult täis. kuid ilmselt need, kellel on palju üleliigset raha, tahaksid sisustada arvutiümbrust ja töölauda keraamilise rohuga, ja maksta selle luksuse eest muidugi üle saja dollari. sest alla sajaka pole ju luksus, noh...

ooostakee, ooostakee...

no kesse hull maksab sellise nööpidega kartulikoti eest 185 tollarit? mul on kohe kahju sellest inimesest. või teeb luukõhn modell antud ürbi niivõrd haledaks? võibolla oleks see dolly partoni seljas isegi kuidagimoodi aksepteeritav? igatahes praegu tuleb meelde miniversioon jane eyre'i internaatkooli nunnarüüst või midagi taolist. dickensiaegne vaestemaja...

kui sa ei oska otsustada...

...ja kui sulle meeldib roosa, siis kuluta ometigi 125 dollarit sellise ülivajaliku asja peale nagu seda on otsusekuubik! sest kui sa ikka nii lihtsaid asju ei oska otsustada, siis ongi paras, et hunnikust rahast ilma jääd. joku roti sentään...

annushka paneb teadust...

punnitasin paar ööd tagasi eesti keele proseminari valmis. ma olen üks ekstralaisk inimsoo esindaja, kes on enda kiusamiseks kõrgemasse õppeasutusse trüginud ja püüab sealt nüüd ka kuidagimoodi välja tulla. paberitega. et paberid saaks, tuleb tonnide viis teisi pabereid määrida ja mingit teadusejuttu ajada. tegelikult ma vihkan esseede ja muude tarkade asjade kirjutamist. mulle meeldib ainult blogida. aga no peab ju, kui ollakse juba ülikoolis.

täna oli siis töö ettekanne. mul oli hommikul hirmus häbi, et nii nigela töö esitasin. aga siis mõtlesin, et tühja kah, prohvessor on kindlasti hullemaidki näinud. et ega minestusse ikka ei lange. tegin ettekandest kile ka, kusjuures sain tervele tööle paremini pihta kui kilet tegin. nii et ettekande ajal sain juba isegi aru, millest rääkisin. iseenesest positiivne nähtus, eriti teaduse tegemisel. no et ikka ise ka aru saad.

ja mis välja tuli? see, et minu kirjutis pidavat väga hea olema, et olen tubli töö ära teinud. veel mõningad väikesed muudatused, kokkuvõtte peatüki laiendamine, mõnede uurimustööde mainimine lisaks ja ongi kompu kombinatsioon. ning et annushka on hea ja esitab oma ettekande õppetooli kevadseminaril aprillis. hahahahaaa. kas see nii lihtne ongi? teadus on kummaline...

turvaline tütarlaps...

kui mul oleks auto, siis oleks mul autos vot selline asi: safety girl roadside emergency kit. no nii nunnu. seal on esmaabivahendid ja kätekreem ja shokolaad ja... ühesõnaga, kõik, mis vaja. loistavaa!

ära keela, öö on hea...

kui juba nostalgitseda, siis täiega! leidsin youtubest eesti karaoke. laulsin oma haige ja käheda hääle veel haigemaks ja kähedamaks. aga no ei saa vastu panna, kui tuleb lugu üks meist naine, teine mees või petlik on õnn. no ajab ju laulma. näiteks nagu see viis...

mul on oma pika ja värvika elu jooksul hirmus vähe romansse olnud. üks armas ja ausaltöeldes ainus teismeliste-värk oli mul kunagi ühe taivoga. me käisime metsa ja küla vahel jalutamas ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. oligi kogu armastus. ega me eriti juttugi rääkinud, tema oli vaiksemat sorti mees ja mina ka ei viitsinud kogu aeg plärada. suveõhtud olid liiga ilusad. tol suvel oli moes lugu sweet harmony. me tantsisime seda taivoga mingil diskol, ma mäletan taivo lõhna, ta päevitunud nahka poisikesekeha küljes, tema arglikult õrna kätt minu ümber. teksatagi, mida ta kandis. mäletan ta puusakonti, millele ma kätt toetasin kui me oma lõputuid jalutuskäike tegime. ta ujedat naeratust ja säravaid silmi.

aastaid hiljem kuulsin, et ta olevat jooma hakanud. mis seal maakolkas ikka muud teha. a kust mina tean, võibolla ei hakanud ka, kasvatab praegu hoopis maatalus prisket naist ja kolme poega...

kui arno isaga koolimajja jõudis...

sattusin sellele lehele ja langesin nostalgilisse melanhoolsusesse. kohe poetan pisara... millised pildid eestimaast! eriti need vikerkaarega ülesvõtted, puude ja rohu lõhn on tunda, värske ja vihmane. milline valgus! millised vanad majad ja lopsakas loodus! see on minu lapsepõlv. kahju, et lapsepõlve enam kunagi tagasi ei saa. jäävad ainult magusalt kripeldavad mälestused. mis möödas, see möödas. kuigi pilte vaadates mulle tuli meelde, et ma peaksin mäletama midagi või et kohe-kohe toimub see mis tollal jäi toimumata. aga vist ikka ei toimu. need lootused jäid viljatuks. ning varsti ma võibolla isegi ei mäleta enam, et ma midagi pidin mäletama. ei tunnegi kriipimist hinges, kui näen selliseid lehtpuid sellisel suvepäeval. kui loodus pakatab ja hüüab: ma olen valmis, ma ootan sind! võibolla ma saan suureks ja ei kuulegi enam.

me ei ole enam need, kes me olime, teele...

prügikastist leitud...

ükspäev kõndisin ehituselt mööda. seal oli selline suur autokast, kuhu oli igasugu träni visatud. muuhulgas ka üks kena väike aken. ma olen juba aastaid unistanud vanast aknast. tahaks seinale riputada. no ja ta jäi mulle otse silma ette, hea, et ma aknaga kokku ei põrganud. koukisin ta sealt kastist välja ja kandsin käe otsas koju. nüüd on mul nurgas üks ehitustolmune aken. aknaid pesta ma loomulikult ei viitsi, eriti talvel...

sinipunaroheline rõõm ilma siniseta...

läksin täna ühest poest mööda. kuna mul oli töö alguseni veel viisteist vaba minutit, astusin sinna poodi ka sisse. nägin selliseid nunnusid kevadetasse. ostsin ära. poolteist euri tükk. niisuguste rõõmupallide eest! eile ostsin veel pika jupi vorsti, hirmus vorstiisu oli. osa sõin ära aga osa jäi alles. et mitte poolikut vorsti mingisse vanasse apelsinimusta apelsiniostmise kilekotti panna, mõtlesin, et oleks hea, kui oleks selline piklik plastmassist totsik, kuhu saaks mõnikord juustu ja vorsti kinni panna. ja täna leidsingi just sellise totsiku!

näputööime...

lugesin kunagi kajaka postitust ja nägin vahvat pilti ka. et lahe bolero või sall. ja ei pidavat raske teha olema. mõtlesin veidi ja hirmus isu tuli peale. et teeks ka. ma olen tegelikult täielik käpardis, mis käsitöösse puutub. kooliajal kudus mul emme kõik sokikannad ja sõrmikusõrmed valmis, nii et sain ikka oma hinde kätte. aga ega ma kuduma ei õppinud. õmblemist ja heegeldamist olen ka eluaeg vältinud. pole ei kannatust ega pealehakkamist. ning töö tulemus ei innustanud ka kunagi, sest koledasti tegin, noh. ja koledad asjad mulle ei meeldi. nii et viimati olen ma umbes varateismelisena heegeldanud mingi nigela viltuse salli, mis sai liiga lühike ja mida mitte keegi ei kandnud.

aga seekord otsustasin, et teen oma elus veel ühe näputöö, kui see ka mu viimaseks jääb. et teeks proovi, äkki on kannatlikkus ja sõrmede haldamine veidi paranenud 15 aasta jooksul. käisin juba mitu nädalat tagasi poes ja ostsin hirmkallist lõnga ning heegelnõela. kudumine tundus raskem, sellepärast valisin heegeldamise. lõngakott on vaguralt nurgas oma aega oodanud ja pole mitte piiksatanudki. kuni ma täna lihtsalt pulli pärast võtsin nõela ja lõnga välja, et no vaataks õige. ma pidin tegelikult koolitööd tegema, ning mis oleks parem tööst kõrvalehiilimise põhjus kui mitte teine töö? ja oh sa imede ime - heegeldasin ühe ropsuga terve toki lõnga ära. vahepeal vaatasin internetist, et kuidas seda sammassilmust või mis ta nimi on, tehakse. mul oli nagu meeles, et heegeldada võib lihtsat rida või mingit sammast. leidsin netist sambad ülesse ja sain selgeks ka. heegeldamine uputab endasse ära, et muudkui teeks ja teeks ja teeks... täielik flow. päike paistis aknast sisse ja taustamuusika oli meeleolukas - norah jones. väga ilus laupäev. vahepeal tegin ikka jalavanni ka, mul jalad kogu aeg külmetavad. no haige ikka veel ju.

vahel on loengus või ühistranspordis näha noori naisi, kes usinalt aega ära kasutavad ja koovad. ma olen ikka kade olnud, et miks mina niimoodi ei oska. ei tea, ma vist loengus veel heegelda, ei julge pilku ju töölt tõsta. ja loengus oleks vaja ikkagi märkmeid teha. aga metroos istun ma iga päev vähemalt 40 minutit, nii et neid aegu võiks küll vabalt ära hakata kasutama.

küll ma olen nüüd enda üle uhke! heegeldamine on lausa lust ja lillepidu! kui valmis on, siis panen pildi ka üles. nüüd on alles 20 sentimeetrit nikerdatud. ning mis parim, mul pole selle boleroga mingit kiiret, saab valmis siis kui saab.

näopilt...

Avatar Maker

gnaa...

wagner ütleb alati "gnaa" kui talle miski ei meeldi. no mulle nüüd ka ei meeldi. et illlgelt haige olen. palavik ja värk. seda postitustki kirjutan viimase jõuga. hea, et mul on prioriteedid paigas. emmele ja issile pole veel oma surmaeelsest seisukorrast teatanud. aga teile, kallid lugejad... mul on ikka kabelimats lähedal, sest isegi toit ei maitse. hirmus nälg oli ja sõin veidi suppi, nüüd on hoopis paha olla.

otsustasin oma postitusi hakata tembeldama. noh, üks tempel on näiteks näägutusi. sest kamoon, selleks ploog ju põhimõtteliselt ongi, et kurta, kui raske elu mul on ja siis teevad kõik virtuaalselt pai. aga nüüd ma lähen magama. kui palavik langeb, teen koolitööd. sest präägu ei jäksa, aga jällegi - naada, fedja, naada. see lause on mul juba elumotoks ja leitmotiiviks saanud. päh.

valentiin...

ah jaa, sõbrapäev ju. noh, palju õnne ja sooje sokke ja muud head paremat kõigile koos ja eraldi. loodan, et murtuid südameid on vähem kui rõõsasid ja õnnelikke. ma ostsin endale ise pidupäeva puhul lilli...

meie õue kuulsus...

sain täna tee peal kokku ühe naabriga. hakkasime maast ja ilmast jutustama, tema rääkis, et saabus alles puhkuselt jamaikast. et siin on ikka kole külm. tuli välja, et see mees on elanud kontulas selles samas majas aastast 1979. ehk siis täpselt terve minu elu. mulle oli ka uudiseks, et onu on kuulsa soome tantsumuusikategelase raymond ebanks'i isa. silmad on neil jah samasugused. etskae, mul polegi ainult hulle naabreid. andekaid on ka. sest raymond on ju siin meie maja õue peal üles kasvand.

onu ise on igatahes väga nunnu. pikk ja kõhn ja elavate silmadega. vanust ma ei oskagi öelda, üle kuuekümne on vast ikka. kutsus jälle kohvile, kui aega saan...

köh-köh...

ma jään kohe haigeks. pidin pärast hommikust loengut rampsi istuma minema, aga tegin hoopis targemini. tulin enne õhtust loengut korraks koju lebotama. nüüd joon ürditeed, kampsun seljas ja jalad kuumas vees. küünlad põlevad, kuulan rahulikku india muusikat. ilus on. mulle üldse meeldib haige olla. siis tohib vabalt puhata, sest on selleks õigus. ei pea kogu aeg mingitele tegemata akadeemilistele töödele mõtlema. ja inimestega kohtuma. kuigi mulle meeldib ju õppida ja meeldib inimestega suhelda. siiski on vahel hea, kui ei tohi.

üksi elades olen avastanud endas erakliku poole. ma olen muidu ülisotsiaalne inimene. vahel lausa hüpersotsiaalne, kuid sellistel puhkudel ka katus sõidab. nii et püüan ennast vaos hoida. ja siis järsku mõnikord eelistangi omaette olla. vahva. peab ju ikka mitmekülgne inimene olema, eksju.

kahjuks pole mul sel nädalal lihtsalt aega haige olla. teatud projektid vajavad tegemist nüüd ja kohe. sellepärast vean end veel õhtul välja akadeemitsema. sest mul on seda diplomi jaoks vaja. naada, fedja, naada...

uus olemine...

ma õppisin täna uut moodi seisma. täitsa teine tunne on. nüüd tuleb seda kõvasti harjutada, et automaatseks muutuks. näe, ka vana koer leiab tera...

head jaanipäeva jah. ma tulin oslost tagasi...

rääkisin norras eesti neiuga inglise keeles, sest seltskonnas oli shotlasi. tema ütles mulle midagi ilusat ja ma tahtsin tänada. ütlesin hoopis "merry christmas".

oslo rongijaamas sain juhuslikult kokku vana tuttavaga tallinnast. no kui väike see maailm ometi võib olla, ah?

õppisin hääldama ühe armsa islandi poisi nime. tema meelest tuli mul jube hästi välja.

sõitsin bussis kogemata jänest.

rääkisin naiste vetsus keniast pärit naisega. pärast sõin koos hommikust ühe poolkenialannaga. go-go kenia!

kui ma ühel hommikul bensukast papptopsitäie kohvi ostsin, ajas müüja mu sealt kiiremas korras välja. ta pidi korra keldrisse minema ja poeuks oli vaja lukku panna. aga kohvi sain ikka kätte.

nägin rongiaknast oma lemmikvaadet - lumine maastik õhtul sinise hetke aegu. ütlemata ilus oli.

oslo raudteejaama hoone ees seisab suur tiiger. ei tea miks just tiiger?

vihastasin lennujaama turvakontrolli peale. sest pidin isegi oma saapad jalast ära võtma. eks see üks inimeste kiusamine ole. terroristid on ju ometi kavalad. niimoodi tavakodanikke läbivalgustades ja neilt veepudeleid ära võttes küll ühtegi bin laadenit kätte ei saada. aga noh, eks see kõik loob illusiooni, et meie turvalisusega ikka tegeldakse.
oleksin lennukiga peaaegu alla kukkunud, sest minu kõrval istuv mees ei järginud turvanõudeid ja kuulas musa kui elektroonilised aparaadid oleks pidand kinni olema. õnneks stjuardess tuli ja päästis meie kõigi elu.

proovisin tantsida merenguet ühe nunnu mehhiklasega, kes ei oskagi merenguet tantsida. aga puusanõks oli tal siiski olemas. neil pidavat see kõigil olema, nagu ta väitis. ta ütles ka, et ma olevat geenius. mulle meeldib, kui mulle selliseid asju öeldakse, muideks.

oslos maksab kohvikus üks latte ja võileib 11 eurot ehk siis mingi 170 eeku. sama hinna eest saab ka pitsa...

tegin seal norras igasuguseid julgeid asju. asju, mida ma ei julge aga siiski tahan teha. sest julgus on ju tegutsemist ka siis, kui kardad. suhtlesin inimestega, kellega ma üldjuhul ei suhtleks. tundsin end hästi situatsioonides, kus ma varem oleksin täiesti krambis olnud. ma ütleks, et see, mis minuga uuel aastal toimus, omab positiivseid tagajärgi. see polnudki lihtsalt mingi emotsioonilaks. jumal tegi hoopis põhjalikumat tööd...



* pilt on denka tehtud, samalt reisilt.

igavene rist ja viletsus nende meestega...

äh, küll meestega on raske. nendega koos on paha ja ilma on ka paha. mõnikord läheks küll hea meelega kuhugi kloostrisse ära, et enam ühtegi mehenägu ei näeks. aga no see pole ju lahendus. sest kui mul on ikka kibe ja tattipritsiv süda sees, küll ma siis ka abbedissaga või muu suvalise tegelasega raksu läheks. nagu dziisus kraist ütles, tulevad pahad mõtted ja teod inimese seest, mitte välistest asjadest. inimene võib ükskõik mis ilusa asja tuksi keerata. ja ei tee teist nägugi. noh, võibolla natuke krimpsutab, sapil on ju kibe maik man.

õnneks on võimalus neid p**ssekeeratuid asju hiljem ka parandada. ma juba vaikselt ühe kutiga alustasin, endal nutt kurgus. aga kasu oli. mees paistis asjast aru saavat. homme pean teise tegelase ette võtma. kuigi eriti ei tahaks...

selles mõttes olen ma küll õnnistatud, et mu ümber on palju seliseid mehi, kes tahavad tegelikult head. nad lihtsalt ei oska. nii nagu ka mina nendega ei oska. ja siis teemegi üksteisele roppu moodi haiget. aga ma olen näinud mitu korda, kuidas mees ennast parandada püüab ja parandabki. see paneb ka minu kõva ja külma südame sulama. alati just siis, kui ma olen juba valmis käega lööma ja tigedaks äärmuslikuks feministiks hakkama.

nii et kõik pole veel kaotatud. nii kaua kui on elu, on ka lootust...

touched by an angel...

pidin hommikul tööle hiljaks jääma. pidin ka bussi alla jääma. õnneks ei jäänud. ei hiljaks ega bussi alla. ainult süda tagus kiiremini kui muidu. ja hommikupuder jäi söömata. pääsesin üle noatera.

ma ikka vahel kujutan ette, mis tunne oleks auto alla jääda. surma mä väga ei kardagi, valu kardan rohkem. kujutlen, kuidas auto esiots sööstab vastu mu säärekonte, mis kriginaga purunevad. et mis tunne on, kui sa pooleks lähed... loodan, et seda kunagi kogema ei pea. aga noh, eks elus juhtu igasugu asju. näiteks sünnitamine on ka päris valus. lähed küll pooleks. aga seda tahaks vist ikka kogeda ka. mis sest et jube on.

ma olin nii 4-5-aastaselt väga huvitatud lapsesaamisest ja kõigest, mis asja juurde käib. emme siis ikka rääkis mulle lugusid, et mis ja kuidas. kui ma küsisin, et kui valus sünnitamine on, siis emme ütles, et pane käelaba ukse vahele ja viruta uks täie jõuga kinni. et vot nii valus on. päris valus ju siis...

ohutut õhulendu...

ma lendan reedel oslosse. loodan, et finnairi lenduritel läheb väheke paremini kui mõnel ameerika piloodil...

tu m'as promis le soleil en hiver...

potsataja leidis youtubest hirrrrmus arrrrmsa poistepändi, pivo vdvoem. ma otsisin siis ka ühe nende esitatud hea loo üles, in-grid'i hiti tu es foutu. mmm, täitsa kaifitav. kuigi poistepänd tegi selle loo peaaegu et paremini...

hea, hea, hea, hea, hea...

see salsaõhtu eile oli ekstraklass. elav muusika, bändis oli isegi paar tuttavat. näiteks kai olander, kes mängib meie idamaises grupis nay-flööti, mängis salsabändis saksofoni. ma ei teadnudki. kaitsu ise ütles, et tema repertuaar on vahemeremaade muusika. ma ütleks, et väga lai repertuaar on. ja ta pidada ka kirjutama lugusid sahtlisse. sest kuhu siis veel.

rahvast polnud liiga palju, mahtus ilusti tantsima. public corneri tantsupõrand pole teab mis suur. ja salsa keerutuste jaoks on vaja tsipake rohkem ruumi kui diskonõtkumise tarvis. ja mis kõige parem, leidsin endale väga hea tantsupartneri. keegi stan new yorgist, on helsingis ainult lühikest aega. kurb muidugi, et me enam ilmselt kunagi ei kohtu. sest no tants sujus meil ideaalselt. ta tegi vahvaid trikke, aga hoolitses ikka minu eest ka. lasi isegi mul trikke teha. assamajeerum, kus me bailasime. ma pole juba tükk aega sellist kaifi saanud. mees oli päris nunnu ka, kena musta habemega ja särava naeratusega. see oligi parim, sest kutt ise nautis asja. mitte ei püüdnud lihtsalt kuul välja näha. meil oli lõbus, isegi kui ma vahel mingid sammud sassi ajasin ja muud sellist. we just danced from the bottom of our hearts.

ma panin teda kohe alguses tähele, ta nägi veidi araablase moodi välja. aga ma tahtsin enne ära näha, kas ta tantsida oskab. sest paljud, kes salsapeole tulevad, oskavad ainult tammuda. siis kui nägin, kuda ta ühe tsikiga tantsis, läksin talle ise järgi. hea asi tuleb kohe ära tunda ja kasutusele võtta ju. vähemalt poole õhtust tantsisimegi siis koos. ja ta ütles mulle, et "you dance beautifully!" awwwww...

käisin tantsule palumas ka ühte nõmedikku. tähendab, ma ei teadnud, et ta nõmedik on. oli mingi cubano, tõmmu selline. ja tantsis hästi. no ma siis läksin, et kas tantsime. mees jäi mõttesse, et oh ei tea. mina, et kas jah või ei, mis sa pirtsutad. siis ta loivas aeglaselt tantsupõrandale. oeh, oleks pidanud ta sinnapaika jätma sellise vastiku suhtumise pärast. ma olin poole tantsust tohutult vihane, siis sulasin üles. sest lugu oli hea, kutil ka polnud viga, tantsuliselt. aga no, kamoon, selline ego ei mahu väikesesse tantsukluppi ära.

lõppkokkuvõttes kui ma klubist väljusin, ei suutnud ma naeratamist lõpetada. nirvaana oli...

kommi koolipoisi käest...

mul on kaheksandas klassis üks pikka kasvu noormees, "petri", kes käitub halvasti ja teeb, mida tahab ehk üldse ei tee, mida mina tahan. kuna ma olen lihtsalt asendusõpetaja, siis ma ennast väga ei piina ja lasen tal rahus olla ning ei tee temast väljagi. peaasi, et ta eriti valjult ei karjuks ja klassis ringi ei tõmbleks.

noh, ükspäev oli tund arvutiklassis. petril oli sinna keeld ja ma pidin saatma ta raamatukokku. petri ütles, et ei lähe, läheb hoopis poodi. ma ikka käskisin raamatukokku minna ja tema ajas oma jada, et läheb poodi. siis ma tegin omaarust head nalja ja ütlesin, et too jah mulle ka kommi, mul kõht tühi. pärast ütlesin selgesõnaliselt ikka et ära too, ma ei söögi kommi ja et mine siiski raamatukokku. tee vähemalt nägu, et lähed, eks. sest üks tähtsamaid asju siin elus on õppida ära sujuv kahepalgelisus, onju. siis ta ütles, et läheb jah rampsi. ja mina läksin tundi.

tulen mina 45 minuti pärast klassist välja, ukse taga ootab petri ja annab mulle... kommipaki. mul kadusid kõik sõnad suust ära ja ma hakkasin kokutama. olin nagu puuga pähe saanud. püüdsin kommipakki talle tagastada. ei võtt. ja ütles, et teistele ei tohi anda. et see on mulle. alles koridori lõpus suutsin ma ennast niipalju koguda, et talle aitäh öelda. no misasja...?